Nädala juubilar JÜRI JÄRVET 90

18. juunil 1919 sündis Tallinnas Georgi Kuznetsov, kes 22. veebruaril 1938 oma nime Jüri Järvetiks muutis. Tol päeval sündis mees, kes viiskümmend aastat hiljem kirjutab kuldtähtedega oma nime maailma kinoajaloo esilehekülgedele - sündis tulevane NSV Liidu rahvakunstnik. Kuid selleni oli veel palju ränka tööd.

Jüri Järvet lõpetas Eesti Riikliku Teatriinstituudi 1949. aastal, kuid kutselist teatritööd alustas juba 1940. aastal Tallinna Töölisteatri tantsurühmas. Teise maailmasõja ajal kuulus ta 1942. aastal Jaroslavlis loodud ENSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse.

Oma küllalt pika ja ääretult sisuka näitlejakarjääri jooksul töötas ta ka Lõuna-Eesti Teatris ja Riiklikus Noorsooteatris. Kokku ligi 40 aastat oli ta Eesti Draamateatris, kust lahkus vaid paar aastat enne oma surma 5.juulil 1995.

Esimene asi, mis Järveti juures hämmastas, oli tema välimus. Järveti faktuur - väike, sitke, sooniline, kortsuline - jäi muutumatuks alates 1950. aastate lõpust kuni peaaegu elu lõpuni. Muutus vaid temale iseloomuliku juuksepahmaka värv.

1951. aastal esines Jüri Järvet teatrilava kõrvalt esmakordselt koos Eino Baskiniga ka estraadil. Ja mitte lihtsalt ei esinenud. Ta kirjutas ka ise sketše ja intermeediume. Koostöö Baskiniga avas Järveti kui koomiku. Olevat olnud isegi juhtumeid, kus Järvet oli tulnud lavale ja lihtsalt seisnud seal hulk aega, vaadates oma natuke kurva pilguga saali - aga rahvas oli naerust kõveras. „Mida te naerate?" olevat Järvet lõpuks surmtõsiselt küsinud, mispeale oli publik lausa röökinud naerda. Väga paljud tema rollid olid üheaegselt traagilised ja  kohutavalt koomilised.

Oma loomisannet kasutas Järvet ka kineastikas. Nimelt kirjutas ta stsenaariumi filmile „Näitleja Joller", mis on vaieldamatult üks parimaid Eesti filme. Selles mängis ta koos oma sõbra Voldemar Pansoga - teise Eesti teatrilegendiga, kes lõi Riikliku Noorsooteatri (tänane Tallinna Linnateater), kus Järvet töötas paar aastat. Pansoga oli Järvetil järjekordne kohtumine kinolinal kaheksa aastat hiljem filmis „Hullumeelsus", kus Panso mängis vaimuhaigla peaarsti, Järvet aga Saksa ohvitseri Windischit, kes peab avastama hullumaja patsientide hulgas oleva diversandi. Üks mõjuvamaid on Järveti ja Panso dialoog, kus Järvet räägib diversantidest, kelle ta leidma peab, ja sellest, et ta on vastuluureohvitser, Panso teda aga ei usu, sest haiglas on peaaegu iga teine haige mõni vastuluureohvitser, kes vaenlasi taga otsib.

Tegelikult on ääretult raske teiste hulgast esile tõsta neid „Tallinnfilmi" linateoseid, kus Järvet suuremat või väiksemat osa mängis. Kindlasti tuleb aga veel mainida peaosi filmides „Mäeküla piimamees", „Viini postmark" ja „Metskapten".

Samas sai Jüri Järveti filminäitlejatalent tõeliselt tuule tiibadesse selliste režissööride käe all kui Savva Kuliš, Grigori Kozintsev ja Andrei Tarkovski. Võib ju öelda, et Järvetil vedas, et ta nende režissööridega kokku sattus, kuid selle vedamise taga oli tema ülisõbralik iseloom, tohutu töö ja loomulikult ääretu anne, samuti see, et Järvet mitte kunagi ei kannatanud staarisündroomi all. Ta võttis rahulikult vastu ka palju mitte just väga olulisi ja suuri rolle ning tegi neist kompveki.

Savva Kuliši filmis „Vaikne hooaeg" (1968), mis asub kindlalt spioonifilmide klassika varasalves, oli Järvetil täita suhteliselt väike roll. Ta kehastas teadlast, kelle tööd kasutati ära kuritegelikul eesmärgil ning kes esialgu seda ei teadnud (või ei tahtnud teada). Järvet mängis unustamatuks tolle „väikese inimese" selginemishetke, kes tegi valiku oma südametunnistuse järgi. Kuliš oli isegi hämmingus, kuidas tänu Järvetile tekkis sellesse filmi, kus peaosa mängisid Donatas Banionis ja Rolan Bõkov, kolm täiesti võrdväärset osatäitmist.

Kaks aastat hiljem tõusis Jüri Järvet aga maailma võimsate hulka. Kui Grigori Kozintsev alustas „Kuningas Leari" võtteid, pakkus ta Järvetile suhteliselt väikest osa - nõdrameelse hulkuri, vaese Tomi rolli. Järvet oli loomulikult nõus. Aga Kozintsev olevat Järvetilt siiski küsinud, keda too ise mängida tahaks. Siis vastanut Järvet vaikselt: „Leari..!" Enda sõnul olevat Kozintsev talle otsa vaadanud, märganud, kui selged ja sügavad silmad Järvetil on, ja mõistnud, et Lear peab rääkima just sedasi - vaikselt ja lihtsalt, kuid tema mõtted ja tunded „peavad helisema kui nool udus". „Kuningas Learist" ning Jüri Järvetist nimiosas rääkisid tol ajal peaaegu kõik maailma suurimad meediaväljaanded.

1972. aastal valmis Andrei Tarkovski „Solaris". Peaaegu kogu selle kultusfilmi tegevus toimub kosmosejaamas, kus on ainult neli tegelast. Nagu Tarkovskil ikka, olid praktiliselt kõik rollid võrdväärse tähtsusega. Tarkovski filmide peal on üles kasvanud juba mitu põlvkonda filmitegijaid ning osatäitmised tema filmides, sealhulgas ka Jüri Järveti oma, on kogu maailma näitlejate jaoks etalonid.

Jüri Järvet jäi elu lõpuni vaikseks, sõbralikuks ja äärmiselt tagasihoidlikuks. Seda hoolimata oma kuulsusest, rahvakunstnikustaatusest ja sellest, et oli aastail 1984-1989 olnud NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ja aastail 1982-1987 Eesti Teatriühingu esimees.

IVARI VEE

Jaga |