Peaarhitekt: Olümpiaregatt andis pealinna arengule suure tõuke

Mille poolest erinevad Teie ametiülesanded 30-40 aastat tagasi töötanud peaarhitekti omadest või nendega sarnanevad?

Teatud mõttes võib pidada aastaid 1960-1980 tänase Tallinna kujunemise ajajärguks. Selles protsessis oli tollasel linna peaarhitektil Dmitri Brunsil kahtlemata täita oluline roll. Nimetatud  perioodi jäävad nii „mägede" ehitamine, vanalinna kaitsetsooni moodustamine 1966. aastal, esimeste kõrghoonete - „Viru" ja „Olümpia" hotelli - püstitamine südalinna, samuti mitmete olümpiarajatiste, näiteks Pirita uue tee valmimine. Mitme hilisema linnaehitusliku arengu, näiteks Tallinna vanalinna arvamise UNESCO maailmapärandi nimekirja, Maakri kvartalisse kõrghoonete piirkonna tekke ja kontseptsiooni „Linna avamine merele" juured peituvad just tol ajal langetatud otsustes.

Maaomandi mõju planeerimismenetlusele on peamine, mille poolest erineb tänane toonasest linnaplaneerimisest. Tsentraliseeritud, eelarvega suhteliselt kindlalt kaetud planeerimisprotsess asendus 1990. aastatel fragmentaarse, koordineerimatu planeerimistavaga. Alles 2005. a taasloodi Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juurde üldplaneeringutega tegelev administratiivüksus, mille ülesandeks sai väljendada linna üldisi linnaehituslikke arengusuundi üld- ja teemaplaneeringutes. Ent veel tänagi debateeritakse avalikult selle üle, et erahuvi on planeerimisprotsessides liigses ülekaalus.

Millise hinnangu annate väljavalitud ja elluviidud olümpiaregati-eelsetele arhitektuurilistele lahendustele?

Olümpiaregati toimumine andis Tallinna linnaehituslikule arengule kahtlemata suure tõuke. Mitmed selleks sündmuseks püstitatud ehitised on tänaseks tunnistatud arhitektuurimälestisteks. Uue Pirita tee ehitamine lõi eeldused tänase Pirita linnaosa, aga hiljem ka Viimsi valla arenguks. Linnahalli arhitektuurne lahendus võimaldas tallinlastele unikaalset visuaalset kontakti merega.

Paraku, nagu ikka paljude tähtajaliste suurobjektide puhul, kaasnes olümpiaehitiste püstitamisega kiirustamine, mis kajastus ka ehituskvaliteedis. Seetõttu on mitmed neist hoonetest praegu üsna nigelas olukorras.

Miks on olümpiamängude puhul ehitatud hooneid, näiteks Linnahalli ja Postimaja soovitatud lammutada? Kas toetate seda mõtet?

Postimaja ei olnud ehitusvigade tõttu võimalik kavandatud mahus valmis ehitadagi. Kuna kunagise Viru väljaku äärne hoonefront on tänaseks kujunenud oluliselt kõrgemaks, mõjub Postimaja täna oma asukohas allasurutuna, mistõttu on ühe võimalusena räägitud ka hoone lammutamisest. Kehtiv detailplaneering näeb siiski ette hoone säilitamist, andes võimaluse täiendava hoonemahu rajamiseks olemasoleva mahu kohale. Linnahall tuleb oma arhitektuurses mahus kindlasti säilitada.

Kui olulisteks peate olümpiamängudega seoses ehitatud ehitiste rolli tänapäeva linnapildis?

Omal moel võiks Euroopa kultuuripealinna aastat pidada linnaehituslikult sama tähtsaks sündmuseks kui omaaegne olümpiaregatt. Ühtlasi tuleb tõdeda, et investeerimisvõimalused linnaruumi arendamisse pole täna võrreldavad kolmekümne aasta tagustega. Siiski on Kultuurikatla, Meremuuseumi ja Kultuurikilomeetri ehitamine otseselt seotud Kultuuripealinna projektiga, samas kui linna uuel administratiivhoonel ja Eesti Kunstiakadeemia uuel õppehoonel on potentsiaali kujuneda Tallinna  arhitektuurilise arengu verstapostideks.

Kas Tallinn oleks praegusel kujul valmis võõrustama olümpiamänge või jalgpalli EM-i (koostöös Helsingiga)? Või ootaks tänaseid linnaplaneerijaid ees sama mastaapne töö nagu Teie kolleege 35 aastat tagasi?

Võimaliku suurema spordisündmuse võõrustamisel Tallinnas tulevikus kehtib sama printsiip, millest linnaplaneerijad enne olümpiaregatti lähtusid - rajatavad kompleksid peavad olema hiljem Tallinna elanike ja külaliste poolt kasutatavad, et investeeringud linnaruumi kestaksid oluliselt kauem kui püsivad atleetide meistritiitlid.

Küsis INDREK VEISERIK

Jaga |