Galina Sapožnikova: Milleks petta oma rahvast?

Niisiis, tol aastal, mil me mühinal iseseisvuse poole rühkima asusime, lõpetas Sapožnikova Leningradi Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna cum laude ja sai suunamise Tallinna. Ta ütles, et kuigi tal oli võimalik valida paljude pakkumiste vahel, valis ta Eesti, kuna aeg oli ju selline - siin toimus rahvuslik ärkamine ja ajakirjanikul oli äärmiselt huvitav tundma õppida täiesti teistsugust reaalsust ja kultuuri.

Galina enese sõnade kohaselt ei olnud tal plaanis siia teab kui kauaks pidama jääda, kuid nädal pärast tulekut läks ta eesti keele kursustele ja sukeldus intensiivsetesse protsessidesse, mis ühiskonnas parajasti käisid. Teda huvitas väga, millega meie asi siin lõpeb.

Galina Sapožnikova ütleb nüüd, et armus kohe nii Eestisse kui ka eestlastesse ning hoolimata sellest, et siin on möödunud tema kõige raskemad tööaastad ja talle on siin löödud kõige valusamad hingehaavad, ei ole see armastus tänaseni kadunud. Armastus püsib lihtsalt valuga pooleks - nagu armastatakse tõsiselt haiget last.

Nagu ma aru sain, pidasid sa kõige raskemate aastate all silmas 1990-ndaid. Kas töötasid siis ainult Eestis?

Jah, esimese aasta töötasin ajalehes Molodjož Estonii. Kuna mul oli hea haridus ning kirjutasin küllalt hästi, tehti mulle varsti mitu pakkumist. Mind kutsuti ETV venekeelsesse toimetusse, pakuti ajalehtede Molodjož Estonii ja Estonia peatoimetaja asetäitja kohta, aga samas ka Eesti erikorrespondendi kohta Komsomolskaja Pravdas (KP). Loomulikult võtsin vastu viimase pakkumise, kuna ajakirjanikuna tahtsin töötada riigi kõige suuremas ajalehes. Aasta pärast sai minust KP erikorrespondent, kellena töötasin 10 aastat 1989-1999. Alul ainult Eestis, hiljem ka Rootsis ja Soomes. Soov katsetada veel midagi muud tekkis mul 1999. aastal, sest tundus, et olin siin juba kõigest ja kõigist kirjutanud ning mul oli vähe hingamisruumi - tahtsin jõuda uuele tasemele.

Eestist oli, tõsi küll, raske lahkuda. Mäletan, kuidas võtsime vastu uut, 2000. aastat ja kallistasime tänaval eestlastega. Palju sõpru jäi siia maha. Inimestevahelised suhted olid siis päris head. Pea kõik olid leidnud oma niši ja üldse oli kõik normaalne.

Mõne järgmise aasta vältel kirjutasin Eesti kohta peamiselt turismist. Töötasin uuriva ajakirjanikuna ning sõitsin läbi pool maailma. Viibides paljudes riikides, mõtlesin enne und, et kusagil on armas linn Tallinn, kus mul on hubane korter ning sõbrad, kellega kohtudes saab juttu ajada, kuna Moskvas käib isegi sõbrustamine jooksu pealt. Ja 2007. aasta aprillisündmuste suhtes ei ole minu peamiseks pretensiooniks isegi mitte inimestevaheliste suhete halvenemine, vaid see, et pärast seda ei unistanud ma enam vaiksest ja ilusast Tallinnast, kus saab maailmast puhata. Pärast neid sündmusi lakkas Tallinn olemast magus ja armas.

Kui võrrelda, milline oli see riik 1988, 1999 ning isegi 2003, siis oli see hoopis teine kui 2007. aastal, mil ma ärkasin. Tänu oma sisemisele eetikale ning tänu vandele, mille olin ajakirjanikuna pärast ülikooli andnud, ei saanud ma vaikida, kui nägin, mis selle väga armsa kohaga toimus.

Alates 1988. aastast, mil Eestisse tulid, suhtlesid nii eestlaste kui venelastega. Kas suhted eri rahvusest inimeste vahel on siin kuidagi muutunud ja kui, siis mil moel?

Suhted ei ole kunagi ideaalsed ja seda tundsin ma väljastpoolt tulnud inimesena kohe. Alul arvasin, et see on seotud keeleoskusega, ning asusin keelt õppima. Aasta pärast olin võimeline eesti keeles suhtlema ja sain šoki.

Mõtle ise: on 1988. aasta. Eestlastel on jälle lubatud jõule tähistada. Lumises vanas Tallinnas kostab vaikne jõulumuusika, domineerivad tagasihoidlikud värvid, inglikesed... kas on võimalik seda mitte nautida? Meil Venemaal on kõik hoopis teisti - aastavahetus on lõbus ja värviküllane. Siin aga olin sattunud muinasjuttu.

Kirjutasin terve hulga artikleid 1940. aastate repressioonidest ega suutnud neisse elulugudesse emotsioonideta suhtuda. Ainult väheke imelik oli kuulda lauseid, et kui te teaksite, kuidas seal Uuralis küll elada on... Ma olen ise sealt pärit, seepärast tean täpselt, kuidas seal elada on - normaalne on seal elada. Niisiis, tol ajal sain hästi aru, kui kohutav on see, kui riik võitleb laste ja naistega. Aga kogu minu austuse ning armastuse juures Eesti vastu, mis oli oma rüppe võtnud Lotmani, kus oli Liidu parim teater ja kirjandus, oli siiski mõni asi, mis šokeeris.

Olin šokeeritud, kui mulle öeldi, et venelased on sellised ja teistsugused - halvad ja rumalad -, kuid sina ei ole niisugune, sina oled tark ja tubli, sina meeldid meile. Vastasin, et ma ei erine millegi poolest teistest, ja kui te räägite neist halvasti, solvate ka mind. Minult küsiti, et kuule, äkki on sinus natukenegi mittevene verd, et meil oleks siis natukegi kergem, kui sa päris läbi ja lõhki venelane poleks. See on provintsiaalne absurd - ja õõvastav.

Teine šokk oli seotud eestikeelse ajakirjandusega. Hakkasin lehti lugema, ning mulle tulid pisarad silma. Olin läbi käinud kõik muuseumid ja tundsin kohalikku kultuuri, aga siin sattuda kokku niisuguse kirjaoskamatu, labase ning ksenofoobse matslikkusega, mis vaatas vastu mõnedest karikatuuridest... Need olid kainestavad šokid.

Toonast aega eristab praegusest see, et siis olid inimesed üksteise jaoks huvitavad. Millegi poolest olime kõik ühesugused - oli perestroika, me kõik tahtsime heita endalt mineviku taaga, reisida ja maailma näha. Minule olid eestlased huvitavad kõigis aspektides. Kui meenutada, kellega sõbrustasin, koguneb tohutu spekter alates Jüri Toomepuust ja lõpetades Lennart Meriga. 20 aasta möödudes näeme aga täielikku huvipuudust üksteise vastu. Praegu inimestel huvi omavahel suhelda puudub ja see on nähtus, millega püüan jõudumööda võidelda.

Noortel on mingil määral huvi üksteise vastu säilinud, ka eri rahvusest noortel.  Olen olnud tunnistajaks, kus noorteseltskonnas räägitakse omavahel kahes keeles. Tundub, et neil toimub midagi hoopis muud kui ametlikus integratsiooniprotsessis, kus teatud rahahulk jagatakse lihtsalt teatud taskutesse.

Kas tead, kus ma iga päev tõelist integratsiooni jälgin? Oma akna all, prügikastide juures, kuhu hommikul koguneb täiesti internatsionaalne seltskond. Nad tervitavad üksteist, suhtlevad, siis kaklevad, kui territooriumi jagatud ei saa, kui aga leiavad toidujäätmeid, siis istuvad sööma ning raamatuid ja ajalehti lugema. Kusjuures tundub, et veel aasta tagasi oli neil nii töö kui kodu. Nad ei ole sellised põhjajoonud paadialused, vaid küllalt noored ja korralikult riietatud mehed. Olen läbi sõitnud pool maailma, rääkimata Venemaast, kuid mitte kusagil mujal ei ole ma näinud, et kodutud prügikastidest sööksid. Selleks, et seda näha, pean ma tulema Eestisse ja oma korteri aknast välja vaatama.

Räägiks natuke õnnetust Pronkssõdurist. Iga eestlane ütleks sulle, et Tõnismäelt oli tarvis see mälestusmärk ära viia, sest seal kogunesid eestivaenulikult meelestatud inimesed, kes laulsid Nõukogude laule, jõid avalikus kohas viina, ropendasid ja käitusid väljakutsuvalt. Tean küllalt palju venelasi, kes olid sama meelt, et Pronkssõduri pidi tõepoolest teisaldama. Ja üldse, viidi minema ja parem ongi.

Esiteks ei ole meie asi otsustada, kas see koht oli õigesti valitud või ei. Mäletan, et 2007. aastal kirjutati minu artiklitele vastuväiteks, et mitte üheski tsiviliseeritud linnas ei ole keset linna surnuaeda. Mul olid need sõnad meeles, kui jalutasin sellistes „mittetsiviliseeritud" linnades nagu Pariis, New York ja Genf. Näiteks kõnnid New Yorgi kesklinnas pilvelõhkujate vahel ning satud pisikesele surnuaiale, mida puutuda ei ole kellelegi pähe tulnud.

Pealegi ei valitud ju Tõnismäge juhuslikult. Oli pisike juudi tüdruk Jelena Varšavskaja intelligentsete Moskva teatraalide perest. 16-aastaselt jooksis ta kodust ära, valetas end kaks aastat vanemaks ning läks sanitarina rindele, kus ta 19-aastaselt armus. Kuna oli juba 1944. aasta hilissuvi, lubati noortel Leningradis abielluda. Neile anti isegi nädal puhkust. Ja siis tuli Tallinn, kus mööda Narva maanteed ja Tartu maanteed liikusid linna kaks diviisi. Oli see juhuslikult või ei, aga lõhkes fugass ning auto, milles sõitis Jelena, sai tabamuse. Tüdruk hukkus. Ta maeti mürsukastis - Jelena oli vaid poolteist meetrit pikk ja mahtus sellesse kasti täpselt ära - Kaarli kiriku surnuaiale. Sinna toodi ka teised Tallinna teel kas fugassi, miini või kuuli läbi langenud. Mitte keegi siin mitte midagi ei rikkunud - lihtsalt need hukkunud maeti Kaarli kiriku surnuaiale.

Et Pronkssõdur oli pinnuks silmas? Kui ma 1980. aastate lõpus siia saabusin, oli suhtumine Pronkssõdurisse suhteliselt rahulik. Selles mälestusmärgis ei olnud ju midagi erilist - Euroopas oli toimunud sõda ning kogu Euroopa on sääraseid mälestusmärke täis. Olen kindel, et rahvas keerati täiesti teadlikult üles ning Pronkssõdurist tehti tüliõun.

Ma ei taha rääkida sellest, et Pronkssõduri valmistas eesti kunstnik ja et modell oli samuti eestlane ning et midagi sõjakat selles ei ole. Ma ei taha rääkida sellest küünilisusest, et kõigepealt tehti Tõnismäele haudade peale trollipeatus, hiljem aga hakati rääkima, et hauad segavad trollipeatust. No kuulge, viige siis peatus teise kohta, kuid ärge puutuge haudasid.

Mäletan, kuidas Marina Kaljurand, kes oli Eesti saadik Venemaal, kutsus veel enne aprillisündmusi Moskvas kokku pressikonverentsi, kus seletas, et laske ometi surnutel rahu saada, et seal on trollipeatus ning inimesed kõnnivad surnute peal. Kui küsiti, et miks te peatust teise kohta üle ei vii, üritas ta kuidagi lollidele venelastele selgeks teha, kui tähtis asi on ikkagi tsiviliseeritud Euroopa trollipeatus.

Ma räägin seda seepärast, et just tänu neile sündmustele hakkasin uuesti Eestist kirjutama. Kõige toredam oli see, kui Andres Kahar (KAPO komissar ning väidetavalt ajalooekspert I.V.) 2009. aasta detsembris Eesti Päevalehes kirjutas, et olen Vene luure tähtis tegelane. Ta tõi tõestuseks, et vaadake, Sapožnikova otsene ülesanne on justkui kirjutada artikleid Eesti kohta, neid artikleid aga ei ole! Et nähtavasti pole mul spioneerimise kõrvalt aega artikleid kirjutada!

Ma elan 11 aastat korraga kahes riigis, kusjuures töötan Venemaal. No oleks ju võinud välja uurida. Saan aru, kui poole aasta jooksul ei märgata minu reportaaže Indiast, Uus-Meremaalt, Hiinast jm. No aasta ei märka, aga 11 aastat mitte märgata, et olen ajalehe KP Moskva toimetuse töötaja, mitte Eesti erikorrespondent, nõuab ikka fantastilist professionaalset taset!

Sa ütlesid, et Tõnismäel kogunes teatud element, joodikud ja pätid. Mina olen siis ka üks selline joodik ja pätt, kuna käisin seal igal aastal. Igal aastal tulin sinna lilledega ning minusuguseid oli hulgaliselt. Mida ma seal nägin? Et siis, kui lilled pandud, armastas osa inimesi seal lõõtsa mängida.

Kinnitan, et haudade peal ei sõtkunud keegi, sest isegi pärast 1995. aastat, kui Eesti võimud olid hauaplaadid eemaldanud, mäletati hauakohti ning need olid alati ära märgitud.

Mis puutub inimestesse, kes jõid, pilli mängisid ja laulsid, siis neid ei olnud teab kui palju ning teleoperaatorid ning fotograafid otsisid nad spetsiaalselt rahva hulgast välja. Räägin seda inimesena, kes seal alati viibis, ning jälgisin huviga eesti kolleegide tööd. Operaatorid otsisid rahva hulgast välja kõige debiilsemad näod. Nii üritatakse selgeks teha, et neil kogunemistel käib vaid mingi debiilne seltskond, ja nii petetakse oma rahvast.

20 aasta jooksul aeti rahvale kärbseid pähe, seletades, et „kohe-kohe laguneb Venemaa laiali, kuna ta juba praegu vedeleb purjus peaga kase all. Need venelased aga, kes Eestis elavad, on väheharitud debiilikud, kes kõlbavad vaid eestlasi teenindama".

See ei ole tõsi. Venemaa näol on tegemist tugeva ja areneva riigiga ning seal elavad kõrge intellektipotentsiaaliga inimesed. Kõik rahvustevahelised probleemid siin aga tekivad sellest, et üks osa rahvast (räägin praegu eestlastest) elab mingis imelikus, valele rajatud illusioonis.

Mäletad, Juri Poljakov ütles (loe intervjuud Poljakoviga 22.06.2010 Kesknädalast - I.V.), et laud jääb ikka lauaks, ükskõik kuidas teda pöörata, tema olemus sellest ei muutu ning ühel päeval seisab ta just nii, nagu ta seisma peab. Miks ei taheta seda tõsiasja näha ning miks oma rahvast on vaja petta, jääb minule arusaamatuks.

Kolmandaks, 9. mai on vene rahva jaoks kõige suurem rõõmupidu. Eesti kultuur on üles ehitatud teisiti. Selles on tohutult traagikat ning rõõm puudub täielikult. Miks see nii on, ma ei tea. Traagilised ning küllalt pessimistlikud lipuvärvid. Isegi kõik pilvelõhkujad, mis viimase 20 aasta jooksul ehitatud on, on musta värvi. Ja seda pidevalt sompus taeva taustal. Kui vaadata telerist mõnd rahvuspidu, ei saa tihti aru, kas on tegemist mõne matuse või järjekordse leinapäevaga. Seistakse õnnetute ning hapude nägudega ja mängib matusemuusika.

Eestlaste jaoks on 9. mai leinapäev, meie jaoks rõõmupidu. Venelased tõid Tõnismäele lilli ja laulsid ning neid tuli iga aastaga sinna aina rohkem - tähendab, neil ei olnud teist kohta, kus pidutseda. Eesti riik oli nad reservatsiooni ajanud. 20 aasta jooksul polnud inimestel võimalust teisiti oma rahvuslikke vajadusi rahuldada.

Ja see, et mõni seal viina jõi, ei tulnud sellest, et meil oli vaja nina täis tõmmata, vaid sellest, et rinde 100 grammi on samuti üks osa traditsioonist. See, kes ütleb, et venelased haudade peal jõid ning märatsesid, pidi olema ikka väga piiratud inimene.

See aga, mis täna Kaitseväe kalmistul toimub, on pilt välismaa teleoperaatoritele ning rikub kohutavalt Eesti mainet - Eesti riik on ajanud venelased nende kõige tähtsamal pidupäeval surnuaiale.

Kellele oli kasulik ühiskonna selline tõsine lõhenemine? Minu meelest oli 1990. aastatel võimalik luua ühtne ning üksteisest lugupidav ühiskond?

Kogu selle 20 aasta jooksul teeb mulle kohutavalt meelehärmi tõsiasi, et eestlased, kes tänu oma Jumalalt saadud pessimismile on harjunud kõiges kahtlema, on fantastiliselt zombeeritav rahvas. Mind paneb hämmastama see 100-protsendiline usk televiisorisse ning sellesse, mis seal räägitakse. Ma ei ole sellist asja mitte kusagil mujal maailmas näinud - isegi mitte Usbekistanis. Kuulen kahtlusenoote isegi Lätis, Eestis aga töötab zombikast pea sama hästi kui 2008. aastal Gruusias.

Käisin Batumis kaks nädalat pärast augustisündmusi, et teha intervjuu Vahtang Kikabidzega. Sel ajal oli blokeeritud kogu informatsiooniruum Venemaa ja Gruusia vahel - et saata artikkel Moskvasse, pidin selle suunama kõigepealt Pariisi, kust meie korrespondent selle siis edasi toimetas.

Igal õhtul ilmus neljaks tunniks telerisse Saakašvili, kes masse zombeeris - otsekui Kašpirovski. Kui hüpnoos üle läks, oli see fantastiline ja külalislahke rahvas, kui aga teler sisse lülitati, muutusid nad mõne aja pärast tuimaks massiks, kes käsu peale olid nõus lahingusse tormama ja sind tükkideks rebima. Tänu loomuomasele temperamendile avaldus see Tbilisis värvikamalt, aga Eestis töötab ajupesu sügavamalt. Tänu sellele, et valdav enamus eestlasi pole 20 aasta jooksul Venemaal käinud, ilmuvad vahel meedias artiklid, mida lugedes võib naerukrambid saada.

Mäletan, aasta tagasi teatas üks ametnikupreili, et kohalikud venelased ei taha siit ära sõita seepärast, et nad soovivad vaadata küll vene televisiooni, aga poes käia meie Selverites. Tule Jumal appi, kas kellelgi on tõepoolest selline tunne, et Selveris on mingi eriline kaubavalik ja Venemaal pole selliseid kauplusi nähtud?!

Moskvas kohtuvad kõik maailma turud, aga suurest hulgast toiduainetest, mida seal müüakse, pole Eestis isegi und nähtud. Miks on eestlased viimasel 20 aastal  nii tobedasse olukorda pandud ja nad maailma naerualuseks tehtud?! Inimesed on informatsioonist ära lõigatud ja too naaberriigist loodud kuvand ei vasta tõele.

Miks eesti ideoloogid nii teevad? Kas suunised sellist kuvandit luua tulevad Euroopast või Ameerikast või mõne kohaliku ideoloogi haigest ajust? Ma ei tea. Kuid tean, et Euroopas Eesti üle tavakodaniku tasemel sageli naerdakse.

Kas meil siin harrastatava ühekülgse ja tihti läbinisti fakte pea peale pöörava info levitamine on alati olnud või lasti 1980.-1990. aastate vahetusel juhtide omast erinevaid arvamusi läbi? Kogemus näitab, et varem ei tahtnud me seda infot, mis meile ei meeldi, lihtsalt näha ja kuulda, täna aga tembeldatakse iga ametlikust arvamusest erinevat seisukohta omav inimene otsesõnu rahvavaenlaseks.

Kuidas see protsess sinu arvates arenes? Oli ju 1980. aastate lõpus infot seinast seina ja käis diskussioon, nüüd aga meil puudub igasugune avalik debatt.

1990. aastatel oli vaenlaseks kohalik venelane ja Venemaad eriti ei torgitud. Pärast Euroopaga liitumist kanti tähelepanu üle Venemaale. EL oli kui vihmavari, kelle kaitse all võis Venemaa peale ohutult haukuda.

Mis puutub informatsiooni doseerimisse, siis olen sinuga nõus. Kes seda peaks veel paremini teadma kui mina, olen juba kolmandat korda Eesti „riigivaenlane". Mind ja meediaklubi Impressumit loetakse vaenlaseks seepärast, et me toome siia selliseid venelasi, kes lõhuvad seda mudelit, mis siin inimestele loodud on, et Venemaa on mahajäänud ja lagunev riik.

Arusaamatuks jääb, miks rahvas seda valet sööb - minge ja vaadake, kuidas piiri taga elatakse. Soovimatus kuulda ja näha, mis ei meeldi, teeb rahva äärmiselt manipuleeritavaks. Mulle räägiti kord lugu Hiiumaa vanatädist, kes ei olnud oma elus kordagi merd näinud - milleks, küsis ta, mul niigi hea elada. Ma küll arvan, et see on väljamõeldis, aga iseloomustab paljusid eestlasi imehästi.

Eelkõige on siin toimunud teadvuse provintsialiseerumine, sest kõigepealt oli eufooria omaenda riigi ehitamise üle. Lipp, hümn, kroon ja kõik teised riigi atribuudid ning iseenda tunnetamine selle riigi sees oli muidugi vinge. Kahjuks kaasnes sellega täielik isoleeritus.

Kõigepealt heideti kõrvale kõik nõukogulik, siis kõik venelased oma ideede ning soovidega, edasi Venemaa koos kõige sellega, mis sealt tuleb - olgu see halb või hea. Seejärel tehti pingutusi, et jõuda Euroopasse, kus teid lihtsalt ära kasutati, kuna miks peaks seal keegi Eestist eriti huvituma?

Olete Nõukogude Liidus elatud aastate jooksul harjunud end mingil moel erilisena tunnetama. 50 aastat olid teid sedasi mõtlema pannud, teie aga võtsite selle suhtumise suure rõõmuga vastu ega taha nüüd endale tunnistada, et olete Euroopas ikka väga väikeste tegijate hulgas. Nii toimuski selline omamoodi provintsiks muundumine, eelkõige intellektuaalselt.

Jah, eestlased sõitsid palju ringi, kuid teadvus jäi ikka pisikese küla tasemele.

Praegu on aga alanud hoopis huvitav aeg! Ameerika on oma kurssi muutnud, Vana Euroopat ärritab Eesti haukumine Venemaa suunal, kuna see segab temaga normaalsete suhete loomist. Sellest, millest eestlased loobusid seoses Nord Streamiga, ei saa üldse tõsise näoga rääkida.

Äkki toimus ka Poola kui seni kõige kindlama liitlase kursimuutus. Keegi ei saa siiani aru, mis Poola presidendi lennukiga Smolenskis juhtus. Mul tunne, et mängus olid mingid üleloomulikud jõud: kõik Poola russofoobid kogunesid korraga ühte lennukisse ja hukkusid. Muidugi oli see koletu katastroof, nüüd toimub aga Poolaga vennastumine ja mida peab vaene Eesti tegema?

Noh, vaeses  Eestis on küllalt inimesi, kes mitte et ei usu, vaid lausa teavad, et ilma Venemaa karvase karukäpata too lennuk alla ei kukkunud. Et küllap oli mingi salarelv või laskis keegi pumppüssist.

Aga kuidas üldse juhtus, et sinust sai Eesti riigi ja rahva vaat et kõige suurem vaenlane?

Arvan, et Kaharile ei meeldi brünetid. Ma ei oska küll mingit teist põhjust tuua. See „vaenlane" olla ei olegi hirmus ega isegi mitte ebameeldiv. See on lihtsalt naljakas - läbiotsimised piiril jm sekeldused. Alul on see isegi huvitav, kuid kui kogemus kasvab, saad aru, et sinuga käitutakse kolkatasemel. Nad unustavad oma inimesi hoiatada, et oskan eesti keelt, ning need tegelased helistavad minu kuuldes KaPosse ja küsivad, et kas oleks vaja minult vene multifilmidega CD konfiskeerida. Siis leitakse artikkel Ukraina kohta, mis mul parajasti töös on, ja öeldakse, et me kohe helistame Ukrainasse ning ütleme neile, et nad teid rohkem sinna ei laseks... No kuulge, kelleks te ennast peate, et juba otsustate, keda võõras riik tohib või ei tohi enda territooriumile lubada?

Sul tekib kogemus, võrdled emotsioone, näed seda oskamatust, itsitamist, mõistad, et paljudel piirivalvuritel on häbi selle pärast, mis nad teevad.

Kui esimest korda KaPo aastaraamatusse sattusin, oli pretensiooniks see, et minu artiklid on liiga emotsionaalsed, teisel korral see, et ma olla koos Maksim Revaga SS-laste kokkutulekule sõitnud - kuigi Maksim meiega ei sõitnud. Kas ma lähen kohtusse ja seletan seal, et kuna Maksim meiega ei sõitnud, on süüdistus vale?

Sel aastal oli põhjuseks Impressum. Ma isegi ei mäleta, milles see süüdistus konkreetselt seisnes. Nad tegid üleskutse, et eestlased, ärge minge Impressumisse, kus Sapožnikova teie ajusid peseb! Kõik see on niivõrd haletsusväärne ja ebaprofessionaalne, et ei taha seda kommenteeridagi.

Tead, kõige grotesksem on, et mina olen rahvavaenlane, aga kui hakata arutlema, miks, tuleb välja - sellepärast, et üritan lepitada venelasi ja eestlasi! Sellepärast olen ma rahvavaenlane. Seda ei ole kerge mõista!

Tegelikult on see kõik kohutav. Kui sa kusagil Venemaal või läänes räägid, et igal aastal annab Eesti Kaitsepolitsei välja oma vaenlaste täieliku nimekirja, pole võimalik lauset lõpetada, kuna inimesed vapuvad naerust. Näib, et Eestis ollakse seisukohal, et Venemaal ärgatakse igal hommikul mõtetega Eestist. See pole nii. See pole kohe üldse mitte nii. Jah, Eestist ja eesti kultuurist, ajaloost ning keelest peame me lugu, kuid tuleb meeles pidada, et Eesti on sama suur kui Moskva üks väike mikrorajoon. Ma ei ütle, kas see on halb või hea. See lihtsalt on nii.

Veel räägitakse, ma nutvat taga Nõukogude aega. Ei, ma nutan taga seda Eestit, mis tol ajal oli. Siin olid äärmiselt head restoranid, olid inimesed, kes oskasid külalisi vastu võtta, ning loomulikult kirjandus ja teater. On valus, et see kõik on kuhugi kadunud...

Kas sul on mingi isiklik valupunkt, mis on seotud Teise maailmasõjaga?

Ei. Minu perest ei ole keegi hukkunud ega isegi mitte sõdinud - nad töötasid rinde heaks tagalas. Minu kodus ei ole kunagi olnud sõjas hukkunud vanaisa leinalindiga portreed. Venelaste suhtumisel Teise maailmasõtta ei ole peamine isiklik kaotusvalu või kättemaksuiha. Minu suhtumise on kujundanud küllalt suur ajakirjanikukogemus, hulk intervjuusid ning kuuldud lugusid. Kõik see on kujundanud arusaama, et too sõda oli kõige jubedam kurjus ning venelased oleksid võinud tsivilisatsioonina kaduda.

Meil on ka varem olnud sõdu, kuid natsism on koletuim ideoloogia, mis saab üldse olemas olla. Olen kirjutanud rea artikleid natsismiilmingutest Venemaal. Suhtun sellesse ülimalt kriitiliselt.

Jah, Eestis ei tapeta tänavatel. Venemaal tapetakse, kuid seal võitleb sellega riik. Eelmisel aastal sai Peterburi linnapea Valentina Matvijenko UNESCO preemia natsivastase programmi „Tolerantsus" eest. Nüüdseks on Peterburis natsiküsimus lahendatud.

Eestis aga toetab natsismi valitsus. Me võime kõigist lehtedest lugeda natsistlikke ütlemisi. Me teame juhtumeid, kus venelastelt on ära võetud seaduslikult saadud Eesti passe või neid on muul moel diskrimineeritud. 20 aasta jooksul ei ole Eestis natsismiilminguid kordagi karistatud.

Muide, veel 20 aastat tagasi kirjutasin, et kui Eestis ei organiseerita kohalikele venelastele korralikke elu-, töö- ja hariduse saamise tingimusi ning tõugatakse nad elu tagahoovi, siis kasvatatakse üles põlvkond, kes kord tuleb teie aknaid puruks peksma.

Olen täheldanud teatavat degeneratsiooniprotsessi ka oma tuttavate venelaste juures. Vanavanemad olid ülikooliharidusega, vanemad tehnikumiharidusega, lapsed aga pole suutnud kooligi lõpetada, kes keele pärast, kes raha pärast. See on toimunud minu silme all ning seda on tehtud Eesti valitsuse mahitusel.

Et inimeste vahel oleksid üksteist austavad suhted, tuleb õppida. Õppida üksteiselt. Impressum loodi just selleks, et toimiks konstruktiivne diskussioon.

On veel üks küsimus, millel, arvan, oleks vaja peatuda. Millise raha eest need Impressumi külalised siia tuuakse?

Esiteks pole ükski külaline siia sõitmise eest honorari nõudnud. Ühtedel on Eesti ja eestlastega olnud seotud oma mälestused, teised tahavad oma silmaga näha seda maad ja rahvast, kes end järjekindlalt oma käega tsiviliseeritud riikide nimekirjast kustutab. Kõigil on mingi põhjus.

Kulutused on minimaalsed - piletid, paar päeva hotellis, söök. See on niivõrd väike raha. Raha oleme saanud erasponsoritelt, kelle jaoks on see tühine summa. Kui meie sponsorid kunagi soovivad, avaldatakse nende nimed, praegu nad seda ei soovi. Et vihjata, ütlen lihtsalt, et need on äri-, poliitika- ja kirikutegelased, kes on varem olnud Eestiga seotud, nüüd aga elavad Venemaal või Euroopas, ja kellel on valus vaadata, mis siin toimub. Need on tegelikult teie kaasmaalased, kel on kahju sellest, mis on Eestist nüüdseks saanud.

Miks sa ei sülita kõigele ja Eestiga ikka veel edasi tegeled? Usun, et paljud tahavad küsida, miks oled siin, kui sinusse ja sinu töösse nii halvasti suhtutakse?

Et miks ma ei tõmba saba jalge vahele ja ära ei jookse? Tead, on üks vene psühholoogia eripära - kui meile tehakse elutingimused võimatuks, hakkame me endale ja ka teistele tõestama, et neis tingimustes on võimalik elada. Pealegi venelased ei tagane ning omasid hätta ei jäta. Meiega saab äärmiselt lihtsalt kokku leppida, kuid ainult heaga. Mida rohkem meid sunnitakse vait olema ja siit lahkuma, seda kindlamini me seda ei tee. Ma ootan ja loodan ikka veel, et sellest saadakse aru ning taasluuakse suhted vastastikku lugupidavatel põhimõtetel.

Jaga |