Kütaaluse Kata riigisaladused

Näe, vanamiis Volli kauge sugulane pääses ajalehte ja sealt sattus ajalukku… Tema olevat Talvepalee ees koperdanud, sest tal oli nii pikk habe, et see kõndimist segas, habeme ots oli isegi saapa sisse topitud. Viidud ta tsaarikotta, et tsaarile näidata. Tsaar põlnd habet näha tahtnud, aga saatnud talle kuldmündi. Veel viis põlve hiljem kogu küla rääkis. Oleks tore ise ka ajalukku pääseda. Aga selleks on vaja ajalehte sattuda! Siis aga sinu vaktist tehakse nii mitu tõde, kui ajalehe omanikul vaja. Uuvitav, uuvitav… Mida see moesõna „tõetagune“ tegelikult tähendab?

Parim võimalus on, kui leiad uuvitava vakti. Eesti tuntuim vakt on mudugist härra Savisaar. Küll ajalehed klopiksid, vahtu ja vakte segamini, aga ta on praegast tõve küüsis.

Mäletad, see tark tüdrikminister libedaga Komis komistas. Küll Eesti press rõemustas, et viimaks on midagi ka kirjutada. Komilased aga pärisid hoopis: Kas on ka raske kuuekordne miniister ja kuue lapse ema olla? Ja sa tead, Eesti press ütles, et nemad kuulevad miniistri lastest esimest korda! Eesti uhkuse asi oli meie vaktikloppijatele nagu riigisaladus, mida ei tohtind isegi teada. Aga Toompea kõnepuldis kõik tahavad ajalehte pääseda – seal käib ütlimise, mitte arutamise võistlus. Ei mina enam aru saa. Eesti ilusama laulu võistlus oli: kes kõrgemale kargab, kauem põrandat kallistab, võimlemisharjutusi teeb, selle lauluviis ilusaimaks kuulutatakse! Kui vanasti öeldi: loll nagu vakt, siis oli surmtõsi!

Kui mina tulin siinmajas poliitikasse, jummal, millal see küll oli… Ma olen jõud nii kuus-seitse valitsustki vahetada... Siis tegin kohe kalidoris ettepaneku, et riigikeel tuleb muulastele selgeks aidata lasteaias mängides, mitte unustamistõbiste päheõppimiskursustel vanadekodus. Aga kisse kuulas? Ainult see üks saadik…! Aga temaga oli jälle see paha lugu…

Olin seda ettepanekut sada korda kuulnud turul käies ja imestasin, et mis rahvale ammu selge, sellele saadikud kudagi pihta ei saa. Ainult see üks toetas, kes iki kordas, et see juhtus sel ajal, kui tema Seewaldis oli!.. Järsku tegingi rumala ettepaneku, sest need saadikud, kes polnd Seewaldis olnd, olid ju vastu? See oli vakt, et tema ainsana minu ettepanekut toetas… Muidugist põle see esimene kord, kus rahva idee kellelegi ühele pähe määritakse. Tuleb meelde, kuda “Õppida! Õppida! Õppida! V. I. Lenin“ suure ja ülla härra Uljanovi väljamõtluseks kuulutati.

Samahästi pidanuks selle hoopis vanamiis Volli habemega kuulsuse kaela määrima. Piale kuldraha tsaarilt kanti tema iga sõna köstri poolt kirikuraamatusse. Vakti huvides märgin, et tema ütles „Õppida!“ ainult kaks korda. Kolm korda oleks juba suukulutamine olnud, ja tobukestele oleks tulnd hoopis vitsa anda.

„Ennist jäi sul jutt pooleli,“ päris Volli, „et temaga oli see paha lugu…?“

„Paha lugu?“ kordas Kata hajameelselt. „ Ah soo! Imestasin ikki, et tema, kes oli olnud Seewaldis, oli nüid hoopis Riigikogus!“

“Närvide sajandil on iga enesest lugu pidav inimene,“ katkestas vanamiis Volli, „nii-öelda kandidaat.“

„Nojah, seadusesse ettepanek ju ei jõudnud! Need, kes seal polnud olnud, olid ju vastu!.. Ma tegingi lolli ettepaneku?“

Vanamees Vollil jäi silm ajalehte kinni. “Kuule, kui see olnuks rumal ettepanek, siis… Kuula, Katakene! Kui me ei suuda oma inimestele lasteaias teist keelt selgeks õpetada, siis see on meie riigiressursi arutu raiskamine! Tule taivas appi! Veerand sajandit hiljem kordab sinu ettepanekut proua President!“ Volli ahmis erutusest õhku. „Vaata, vaata, vaata, Katakene! Ajakirjanike koor kiidab, et see on hiilgav idee! Minu Kata on ajaloos!“

„Ära veel rõemusta! Ma põle sulle veel riigisaladust rääkinudki!“ ütles Kata ja pidas pausi. „See saadik mitte ei ole kunagi olnud Seewaldis, vaid on ainult töötanud Seewaldis!“

„Ah soo! Nagu vakt, aga mitte õige?“ arvas vanamiis Volli.

„Pihtas! Põhjas!.. Vakt, aga mitte õige!“ kordas Kata kergendusega.

Ja mina, narr, mõtlin, kuda Sulle seda moesõna “tõetagune“ ära seletada!

SANDER LANT

Jaga |