Põlvkondadevahelised lennud

Lauri Laasi,      21. september 2005


Rahvastiku vananemine on probleem, millest räägitakse hommikust õhtuni, peetakse otsatuid konverentse ja kirjutatakse väsimata raamatuid, kuid sisulist lahendust ei ole suutnud ükski vananev ühiskond välja pakkuda. Samas kaldutakse vananemises ainult probleemi nägema ja mitte seda, et keskmise eluea tõus on inimkonnale tegelikult ju ajaloo suurim triumf.
Loomulikult ei saa me piirduda lihtsalt selle triumfi nentimisega ja jätkata ühiskonnaasjade korraldamist vanal moel. Eakate inimeste osakaalu kasv mõjutab kõiki elusfääre – olgu see transpordikorraldus, haridus, tervishoid, majandus või kultuurielu.
Erinevate majanduslike tõmbekeskuste tõttu on tekkinud ka Eestis sisemigratsioon, mis on noorendanud ühed ja muutnud vanemaks teised omavalitsused. Mingi asula või kogukonna elanikkonna noorenemine või vananemine mõjutab koheselt ka kohaliku omavalitsuse elu. Haldusüksuse elanike keskmine vanus mõjutab kõike, alates tulubaasist ja lõpetades tarbimisstruktuuriga.
Samal ajal kihistuvad erinevad vanusgrupid ka samas haldusüksuses. Tallinnas peaksid kõik vanusgrupid olema justkui esindatud, kuid tegelikult on võimalik oma igapäevaseid toimetusi teha nii, et järjest vähem kohatakse vanemaid või nooremaid: ühed käivad sisseoste tegemas hommikuti, teised õhtuti, ühed käivad raamatukogus, teised kinos jne.
Kui aga inimene näeb enda ümber kogu aeg ühe vanusgrupi esindajaid, siis võib tekkida illusioon, et terve ühiskond koosneb sellistest ja kaob ära oskus arvestada erisuguste inimestega, erinevate mõtte- ja teguviisidega.
Mul on tunne, et selle oskuse kadumine on pigem nooremate probleem, sest vanemad inimesed kulutavad rohkem aega ühiskonna vaatlemisele ja teavad väga hästi, et on olemas ka nooremaid, kes käituvad nendest erinevalt. Noored panevad aga suuremat rõhku tegutsemisele ning sellevõrra jääb neil vähem aega sise- ja väliskaemuseks.
Sellises ühiskonnas võib kergesti ära unustada, et eri põlvkonnad saavad ning lausa peavad teineteist täiendama ja maksimeerima ühist hüve. Kokkuvõttes on turvaline ja tervislik elukeskkond nii ühtede kui teiste huvides.
Ühiskonnaelu puudutavate otsuste tegemine peab olema ealiselt tasakaalustatud – tõsi, üks või teine otsus võib tunduda suunatud teatud huvigrupile mõne teise grupi arvelt. Alati ei pruugi olla probleem valedes ja ebaõiglastes otsustes, vaid viisis, kuidas ja kas üldse eri sihtgruppidele seletatakse ning põhjendatakse tehtud otsuseid.
Kui 1990. aastatel tehti otsuseid kiiresti ja ei põhjendatud neid, siis praegu võiks aeg sealmaal olla, et lisaks otsustamisele võetakse aega kodanikega rääkimiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)