Miks Kaarel Tarand ei sobi Sirpi peatoimetama

Ants Metsla,      07. detsember 2005


Muidugi ei passi trafaretse sõna- ja mõttevaraga veerukirjutaja, kelleks K. Tarandit kunagise Eesti Päevalehe lugejana pean, riiklikult rahastatava kultuurilehe peatoimetajaks.
Näib, et teatud sihtasutusel, isikutel ja vahest parteipoliitikutel on tõsine plaan muuta meie ajakirjandusmaastik veelgi halvemaks, veelgi hallimaks, viia meie ajakirjanduse suitsiidiprotsess lõpuni. Et meie seltskonnaajakirjanduse konnatiigis supleksid vaid äravalitud isendid, kes segamatult levitaksid selle mülka lehka meie „suurepäraselt" toimivast elust ja seltskonnatööstusest.
Seda konnatiiki loksutas korralikult proua Hilja Kukk, kes TV3 „Kahvli" saates andis mõista, et temasugused otsivad Sirbist eelkõige vaimsust ja ausust. Näis, et seltskonnakroonikuid tabas nokdaun ja allaandmise märgiks visati ringi rätik. Aga kui palju on meil väljaandeid ja kanaleid, mille allakäigu pärast astub poksiringi meediatarbija? Paar nädalalehte vahest?
Pr Kuke ja pensionäride viskumine ajakirjanduse vääritule ambrasuurile teeb Sirbile muidugi au.
Miks siiski ajavad oma elitaarset kaukajura masendavalt paljud ülejäänud, end väärtajakirjanduseks tituleerivad väljaanded, on arusaamatu. Kas selleks, et lugeja silmi kaetada? Aga lugeja pole loll. Lõpuks näeb ta läbi leheneegrite halenaljakad katsed lehetellijatele silma teha. Ometi ei saa korraga teenida saatanat ja inglit. (Ehkki rahvas pole ka just ingel.)
Eesti Päevalehes kirjutav tuntud arvamusliider T. Paul vihastab lugejat hingepõhjani, öeldes, et moraali pole olemas ja julm ühiskond on elunorm. Mõni aeg hiljem noomitakse samas ajalehes inimesi ja ühiskonda julmuse ja osavõtmatuse pärast, tuues näiteks koolitüdruku julma tapmise.
Meie kodukootud liberaalsele majandusmudelile koogutab kaasa – vist küll vaid oma tasku põhiselt – meie juhtajakirjandus, ülistades ja propageerides seda. Mõtlevale inimesele näib paraku, et enne loojub läänepäike, kui Euroopa riigid asuvad meie kombel oma rahvast hävitama.
Selles valguses pole ju üldse arusaamatu, miks Brüsselis meie eurovolinikule Siim Kallasele öeldi: me ei taha sind.
Silmakirjalikkuse ja valelikkuse tipuna kuuldus kuskilt meie meediakanalist, et Saksamaa on üle võtnud meie reformistliku emapalga mudeli. Uudise lahtirääkimisel selgus üllatusena, et need mudelid on nagu päev ja öö: kõvas Saksa rahas on sealmail emapalga ülem- ja alampiiri erinevus vaid kahe ja poole kordne, meie nõrgas rahas aga rohkem kui kuuekordne!
Kõige masendavam, et selline tahtlikult väär elukajastus on meie „väärtajakirjanduses" mitte erand, vaid reegel.
Muidugi muretsevad elunäinud inimesed, keda meie meedia on pidanud tagurlasteks ja ahneteks tölplasteks, et Sirpki ei muutuks seesuguseks valelikuks ja halvas mõttes müüdavaks ajaleheks. Aga neil tagurlastel on ka väike lootus: juba ametisse inaugureeritud uuel Sirbi peatoimetajal jagub ehk tema omaaegset õppimisalast nutikust, adumaks käesoleva väljakutse tõsidust, ja ehk astub ta sellestki stuudiumist kõrvale?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)