Aastatepikkune seriaal „Savisaare tõrjumine poliitikast“

R. ROOS,      17. november 2004


Olen tavaline eesti inimene. Ma ei ole kompetentne paljudes küsimustes, kuid vaadates ja kuulates meie infokanaleid, on mul tekkinud mõtteId, mis ma paberile panin.
Mulle on sümpaatne Keskerakond. Tahaksin, et see partei igati kaitseks meie rahva enamuse huve (keda on umbes 80%), aitaks lõpetada senised „rikaste toetamise programmid" „tööinimese toetuse" sildi all.

Savisaar on kahtlemata tänapäeva Eesti markantseim poliitik. Teda eristavad rahvale „puru silma"
ajavatest, isiklikku kasu otsivatest, ostetavatest-müüdavatest poliitikutest tasakaalukus, ausus ja analüüsivõime. Savisaar on tegutsenud selle nimel, et pidurdada Eestis kihistumist, vaesuse süvenemist, eesti rahva ja riigi allakäiku.
Süüdistused ja põhjendamatu laim Savisaare ja Keskerakonna vastu on olnud pikkade aastate jooksul järjepidev, räpane ja näotu, millega on tegelnud võimumehed ja kõik erakonnad. Suur roll on olnud ka ajakirjandusel.
Miks on Savisaart aastate vältel järjekindlalt püütud poliitikast tõrjuda? Kas ta teab midagi, mida ei tohiks laiem üldsus teada?
Et tugevdada ja põlistada Eestis parempoolset poliitikat, kavandati miljonäride Taali, Paltsi ja teiste rahakate ärimeeste toel uus paremerakond Res Publica, kes pidi takistama Keskerakonna võimulepääsu. Ideelisteks juhtideks said L. Meri, R. Taagepera jt.
Kui tuld kardeti Keskerakonna rahvakeskset poliitikat ja kavandatavat astmelist tulumaksu. Keegi rikastest ei taha ju maksta sentigi suuremat tulumaksu – see tekitas veel suuremat vastuseisu Keskerakonna vastu.

Ajakirjanduse peaosa poliitteatris
2003. aastal enne Riigikogu valimisi ägenesid rünnakud Keskerakonna vastu. Pearolli Keskerakonna maine allakiskumisel etendas ajakirjandus. Näiteks kas või keskerakondlase käte raudu panemine, mida vahendati telepildis, taustaks hulk kohalekutsutud ajakirjanikke. Popiks muutus Keskerakonna ja nende valijate halvustamine TV-s, raadios ja ajalehtedes. Ajakirjanduses ilmus mõnitavaid karikatuure Savisaarest, samuti fotosid ebaloomulikes poosides. Riiklikud infokanalid püüdsid rääkimist Savisaarest ja tema tööst linnapeana igati vältida. Linna üritustel, külaliste vastuvõttutel, teeristmike avamisel näitas TV-kaamera suvalist asfaldiauku või muud, mingil juhul ei tohtinud jääda kaadrisse Savisaar, nii väga kardeti tema populaarsuse tõusu.
Keskerakonna hävitamiseks tuli kõigepealt likvideerida erakonna tugev liider. Selleks sõimati igal võimalikul juhul Savisaart autokraadiks, bolševikuks ja venelaseks. Aastaid tagasi võisime TV-s näha, kuidas mõõdukas M. Lauristin muretses Savisaare autoritaarsuse pärast, kinnitades, et sellepärast ei saa nad teha koostööd Keskerakonnaga. Samuti nimetas ta Savisaart TV-kaamerate ees bolševikuks. Mida kõike toredat valimisvõitluses ei öelda!
Eesti Raadio saadetes ei unustatud samuti Keskerakonna ja Savisaare mahategemist. Aastaid tegelesid sellega K. Muuli, H. Rumm, T. Kümmel, A. Samost jt. Alati intensiivistus laim valimiste eel, kas või valimispäeva hommikul.

Kui põhjalikult mustata, jääb midagi külge
Enne 2003. aasta Riigikogu valimisi oli kõigil võimalus näha TV-s Reformierakonna ebaeetilist reklaamklippi, kus Savisaar kui kuri jõuluvana võtab lastelt jõulukingid ära. Nii loodi pilt Savisaarest kui kurjuse kehastusest. Samas ilmusid laimavad tellimustööd ajalehtedes enne valimisi, mõni neist üks päev enne. Löövad, süüdistavad pealkirjad (eeldati, et valijad loevad pealkirju, mitte artiklit – mida enamik teebki), kuid faktid puudusid. Kasutati nõukogude propaganda läbiproovitud meetodit mustata, mustata võimalikult palju, midagi jääb ikka külge – tõestada enda süütust ja maha pesta laimu on tunduvalt raskem. Nende tellimustööde all olid K. Kenderi, T. Kümmeli, K. Karpa jt nimed. Tänavu 20. septembri pressiklubis tunnistas Karpa, et enne valimisi tegi ajakirjandus Keskerakonnale ära.

Autoritaarsuse sildiga läbi aastate
Keskerakond on alati olnud koostöövalmis teiste erakondadega, kuigi need on teatanud, et „ei tee koostööd Keskerakonnaga". Vettpidavaid põhjendusi pole esitatud. Savisaare autoritaarsuse sildiga on ratsutatud läbi aastate. Keskerakonnale on tehtud „kambakat". Nii oli see 1999. aastal, kui võitnud Keskerakond mängiti Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate kolmikliidu jõul auti. Kahtlemata ei sobinud Keskerakond oma ausama ja vasakpoolsema poliitikaga rahva kätega ehitatud vara müüjate seltskonda. Kui Keskerakonna juht oleks ebaseaduslikult kas või ühe krooni omastanud, teinuks tema vastased sellest rahvusvahelise uudise – pressi pasunad oleksid hüüdnud kõrvulukustavalt.

Kõik jätkub vanaviisi
Ultraparempoolsed jõud pole loobunud oma soovist keskklassi, sundüürnikke, vaeseid ja pensionäre, s.t eesti rahva enamust kaitsev Keskerakond hävitada. Seda näitas pidev töö erakonna sisemisel lõhkumisel, püüd Savisaar haiguse ajal tagandada oma ambitsioonikate erakonnakaaslaste abiga. Kui see ei õnnestunud, tegeldi erakonnaliikmete ülemeelitamisega. Oletada võib, et see töö käis varjatult kaua aega.
Pole saladus, et Kreitzberg pandi Keskerakonnale võõraste häälte abil Riigikogu aseesimeheks, Tõnisson aga mitut keskmist kuupalka lisasissetulekut võimaldavale Eesti Panga nõukogu liikme toolile.
Kõige põhjus on raha ja võim. Tänased sotsiaalliberaalid olid aru saanud, et parempoolsed ei lase ka edaspidi Keskerakonda võimule – neil puudub perspektiiv võimule saada. Süüdistati Savisaart, kuid ise ei tehtud midagi, et blokaadist läbi murda ja Keskerakonna programmi täita, millele Mikser TV-kaamerate ees truudust vandus.
Süüdistati Savisaart oskamatuses Keskerakonda juhtida, kuid ei esitatud ühtki ettepanekut ega plaani, kuidas muuta Keskerakonna poliitika efektiivsemaks, mida peaks tegema rahva heaks.
Aastate vältel on Savisaar käitunud väärikalt, soliidselt, kannatlikult kõigi valede ja solvangute suhtes. Keskerakonna poliitika on olnud inimlik ja rahva põhiosa huvidele vastav.

Valijate lollitamine algab
Märgid näitavad, et alanud on juba ettevalmistus kohalikeks ja Riigikogu valimisteks. Paremerakonnad püüavad tõsta oma reitingut, teevad kõik selleks, et mitte lasta võimu juurde vasak- ja tsentristlikke jõude. Näiteks Lihula küsimust oleks saanud lahendada rahumeelselt juba varem. Seda ei tahetud. Demonstreeriti valitsuse ja politsei jõulist tegevust, peksti rahvast. Valitsuse reiting langes eestlaste, kuid tõusis järsult venekeelse elanikkonna seas. Samuti Tallinnas, kus on palju muukeelseid elanikke. Seda ju sooviti.
Et poliitikud kasutavad maksumaksja raha poliitikute ülesostmiseks, on häbiväärne. Näotu on seegi, et Rahvaliit ei ületanud valimiskünnist, kuid nüüd on uues koalitsioonis võimul.
Poliitikasse on tulnud palju saamamehi, nende jumalaks on raha ja võim. Vahetatakse parteisid, reedetakse oma valijaid, ärimehed realiseerivad võimu abil oma ärihuve. Rivaalitsemise, võimuhaaramise ja oma kauka täitmise tuhinas on rahvas ja Eesti riigi areng muutunud teisejärguliseks. Rahvast peetakse lolliks.
Karta on, et mida lähemale tulevad valimised, seda suurem ajupesu ja valijate lollitamine hakkab. Stsenaariume mõtlevad välja targad intriigimeistrid, ikka paar käiku ette, et lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)