Vox populi ehk hääl rahva seast

ENN ANUPÕLD,      20. juuni 2001


Tipp-poliitikud meenutavad mõnikord krokodilli, kellel on suur suu, aga kõrvu pole. Inimeste valusatele küsimustele vastavad nad küll pikalt ja laialivalguvalt, rahva häält aga kuulda ei võeta. Ajakirjanikud kipuvad neile kahjuks kaasa noogutama ja tahavad õuelauliku rosinasaia süüa.

Üks tavalisest ristiinimesest tublisti targem mees määratles ajakirjaniku ameti omapära nii: ajakirjanik kirjutab karjääri esimesel poolel asjadest, mida ta ei tea ega tunne; teisel poolel aga vaikib asjadest, mida teab.
Mina räägin, mida arvab praeguste olude kohta Maarjamaal tavalise Läänemaa küla rahvas, nii vanad kui noored. Arvamusi kuuleb külapoes leivaautot oodates, meestega metsa tehes, naabrinaise juurest piima tuues, puidutöökoja meestega suitsu tehes ja poliitikat arutades. Inimesed loevad Maalehte ja oma maakonna lehte, aga ka rahva poliitikalehte Kesknädal. Siia ei tellita suuri ja kalleid lehti, Ekspressist rääkimata. Raha kulub elamiseks. Külapoe võlaraamatu nimekiri on pikk. Kui pension ja toetused tulevad, makstakse nimi maha.

Elu ilma internetita

Ühistu meestel pole talvel tööd, toidab mets. Oma või parisnike oma. Õhtuti kuulatakse raadiot ja vaadatakse telekat. Siin maal mõistad, kui oluline on avalik-õiguslik ringhääling, Kuku ja Elmari-raadio. Muid jaamu pole meie külale olemas. Ja muidugi TV 3 ja Seitsmesed Uudised.
Ongi kogu infopakk, mille põhjal rahva seisukohad kujunevad. Ei mingeid portaale ega internette. Ei taha korrata, mida nad ütlevad Laari, Jürgensoni, Mõisa või Padari kohta. Või ka Savisaare, Kreitzbergi, Tarandi ja Kallase kohta. Või presidendi kohta.
Rahvast poliitika huvitab. Inimesed üldiselt usuvad, mida leht kirjutab, raadio räägib, telekas näitab. Ent kõigil on ka üks ühine tõdemus: ega meie arvamus Toompea meestele korda lähe! Ega midagi ei muutu, tõstavad oma palku ning vilistavad rahva peale.
Inimesed püüavad omadega toime tulla virisemata. Imestavad Tallinnast kostvate eduhõigete üle. Muigavad, kui kinnitatakse, kuidas eestlased iga aastaga järjest jõukamalt elavad. Meie külas ei näe isegi soomlase mööblifirma töötajad pooltki sellest müstilisest viiest tuhandest. Meil saab vallavanemgi kaugelt vähem!

Kelle arvel suured rahad lendavad?

Kes Toompeal mõtleb sellele, mida tunneb eluaeg kõva tööd teinud vanainimene, kui kuuleb uudist, et võibolla tõstetakse pensioni üks kroon ja sente peale tööaasta eest? Vähe sellest, veel samal päeval teatab raadios reibas proua Rahandusministeeriumist, et pole nii suure tõusu jaoks vahendeid!
Mida mõtleb metsatööline õhtul töölt tulles, kuuldes uudist, kuidas kirjutatakse õhku kümneid ja sadu miljoneid kroone igasugu nõustajatele või tõstetakse militaarkulutused paarile miljardile. Ja raha leidub! Meie külast EL ega NATO kohta häid sõnu ei kuule. Küsitakse, kelle arvelt need miljonid tulevad? Ohtu ei pidavat olema ja ise ka vist kellelegi kallale ei lähe…?
Kui poliitiline kasiino suurte summadega jätkub ja keegi eest ei vastuta, mis saab siis aasta või viie pärast? Kui kõik (ka aated) on müüdud, kas lapsed hakkavad ükskord oma sünnimaad, maju ja tehaseid välismaalastelt tagasi ostma?
Isegi vähese haridusega külamehed mõistavad, et kapital tuleb siia kasumit otsima, saab seda kenasti ja viib selle välja. Meil on ühe päeva peremeeste poliitika, teavad külamehed. Kas nad mõtlevad valesti? Kahju, et ükski päälinna mees kõrge mäe otsast ei viitsi maarahvale usutavalt seletada, et see vale on!

Kuidas rahva häält rahvani viia

Vox populi… Rahva hääl on jumala hääl, ütles vanade roomlaste sentents. Vikerraadio hommikused telefoniküsitlused ja regulaarne argipäev (eriti Kaja Kärner) teevad tänuväärset tööd. Ainult ei tohiks lasta poliitikutel end osava demagoogiaga uinutada. Kõigil tipp-poliitikutel on ju pähe kulunud tüüpvastus kõigile valusatele küsimustele: "Ei maksa üle dramatiseerida, see on ju loomulik, üleminekuaja probleem, raha ei ole" jne jne.
Küsime, mis üleminekuaeg? Käes on iseseisva Eesti kümnes aasta. See on üle poole (Tartu rahust arvates) sellest ajast, mis oli antud esimesele iseseisvusele. Täna tuleks vastata küsimusele: kuhu lähed, edukas ja suveräänne Eesti?
Kõrge ajakirjandusliku taseme ja hea uudistevalikuga Kuku-raadio on astunud õige sammu, andes rahva häälele terve tunni. Tiit Karuks juhib seda tasakaalukalt ja kuulajast lugu pidades. Samuti nagu Jaan Rõõmussaar teeb Kuku-Tipptundi.
Iga kodanikku ja demokraatiat teenib see ajakirjanik-poliitikatoimetaja, kes kaasa ei nooguta, ei edasta katteta propagandat ega himusta õuelauliku rosinasaia. Võimu pruukimine ühiskonnas ja majanduses on iga tavalise inimese asi. Igaühel on sõnavabadus ja iga poliitilise või majandusliku toimingu kohta arupärimise õigus.
On lootustandev, et vox populi mõnes kanalis laiemalt kõlab. On ju meil ees üks suuremat sorti mudaloopimine, mis lähemal vaatlemisel osutub presidendivalimiseks. Kas vox populi kostab seekord Toompeale? Praegu on küll tunne, et nii mõnigi poliitik meenutab krokodilli -- suu on suur, aga kõrvu pole ollagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)