Nende piina pigistused kostku meile kustumata

TOOMAS VAREK,      14. juuni 2006


"Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi…
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil o n söök ja säng!"

Mäletame ju neid Marie Underi traagilisi luuleridu – "Jõulutervitus 1941". On kuupäevi, mis eal ei lähe inimestel meelest. Meil on üheks niisuguseks 14. juuni 1941 – küüditamispäev, mis andis selge pildi, missuguse võimu alla Eesti oli sattunud.

Paljud on tänaseks surnud, nii ohvrid kui ka timukad. Aga rahvad teavad, et needuse võim jääb püsima aastasadadeks. See rändab koos meiega igavikku.

Tänaseks on sellest traagilisest päevast möödunud 65 aastat. Seda on päris palju.
Tunnistagem, et järjest vähemaks jääb meie hulgas neid, kes küüditamisõuduse ise pidid läbi elama. Kuid samas on seda aega veel õige vähe möödas, sest väga paljudel eesti perekondadel pole kadunud otsene side selle päeva puudutusega.

Seepärast ei olegi veel niipea karta, et selle nukra päeva mälestus kaoks meie meeltest. Aga meeles pidada on seda päeva vaja, et mälestus asetleidnust ei tuhmuks. 14. juuni on pea langetamise päev, sest oleme oma pea jälle püsti ajanud.

Ent meenutagem, mis sel päeval 65 aastat tagasi toimus, ja mälestagem neid, kes ära viidi. Praeguseks selgunud andmete põhjal küüditati Eestist Venemaale 10205 inimest. 14. juuni ohvrite nimekirjast leiame 16 Asutava Kogu liiget, 25 Eesti Vabariigi ministrit (nende seas ka riigipead), 63 Riigikogu liiget (nendest 26 lasti maha Kirovi ja Sverdlovski vanglates), 421 politseiametnikku ja üle 300 kaadriohvitseri. Viimase kahe grupi kohta langetati surmaotsuseid kõige rohkem. Aga ohvriteks olid ka 3860 last ja alaealist vanuses mõnest kuust 19. eluaastani ning 156 rauka vanuses 70–89 aastat. Suurim suremus ebainimlike elutingimuste tõttu oli väikelaste hulgas.

"Mis poliitilised vastased olid Nõukogude Liidule ja selle poliitilisele staatusele nende poolt plutokraatlik-kapitalistlikeks hingedeks nimetatud 3860 last ning alaealist ja 156 rauka, et neid oli vaja vedada kui kariloomi N.Liitu surema? Ja neid oli üle 36% kõigist küüditatutest." Nii küsis endalt 1941. aastal ellu jäänud Eesti Vabariigi presidendikantselei ülem kolonel Elmar Tambek, küsisid meie rahvuskaaslased siis ja küsime täna ka meie.

Hiljem korjati Tallinna Kopli jaamas üles küüditamisvagunitesse pandute kirju. Üks neist:
"Meid laupäeva lõuna paiku arreteeriti. Otsiti läbi ja 2 tunni jooksul kihutati krusaga Keila, kus tuhanded ees. Sain pesu, mõned asjad kaasa, kiruti, et palju kaasa võtan, lubati-ähvardati pooled maha jätta. Ema pildi võtsin raamita kaasa, irvitasid – kas isa pilti ei taha. Klaver peaks ka olema jne.
Öeldi, tagasi ei saa te enam. Seda elu te enam ei ela.
Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi."
Või teine kiri Nelly-nimeliselt naiselt:
"Meid on loomavagunis 25 inimest ühes lastega. Praegu ei ütelda, kus me lõpp-peatus on. Arvatavasti Siber. Minuga ühes vagunis on endine… Tal 2 last, kolmekuine poeg ja tütar 5 aastat. Ja paljud on siin pisilastega. Ütlen tänu Jumalale, et minu lapsed on rahupaigas."

Väikelaste deporteerimine ja nende massiline hukkumine oli küüditamise organiseerijate räigim kuritegu, mida eesti rahvas ei saa kunagi unustada. Süütute inimeste hukkumine okupantide käe läbi sundis kümneid tuhandeid Vabadussõja vaimus kasvanud eesti mehi esimesel võimalusel relvi haarama.
Nii ongi meile täiesti üheselt mõistetavad almanahhis "Ammukaar" trükitud tunded, mille pani 1942. aastal kirja luuletaja Eduard Kook:

"Põrasid jällegi tankid ja stukad.
Kuulidest vingusid metsatukad.
Lõõmasid linnad ja loitlesid veed.
Verega värviti Eestimaa teed.

Küllalt on nauditud
"paradiisi",
küüditet mehi
ja narrit me hiisi –
tahame saada vabaks taas!

Malevaist kubises raba ja laas.
Võitlusist vubises Virumaa paas,
kuni
Välja siit löödi Sarmaatia sõnn –
Piinade Paradiis – punane õnn."

Ka pärast sõja lõppu jätkas suur osa neist võitlust metsavendadena, eelistades kodupinnal lahingus langemist alandavale Siberi vangilaagrile.
Viiekümnendate aastate lõpul, kui ellujäänud said võimaluse kodumaale tagasi pöörduda, sai sellist võimalust kasutada vaid üks neljast juuniküüditamise ohvrist. On teada, et vähemalt 6957 inimest ei pöördunud tagasi – tapetuna, surnuks piinatuna, näljutatuna või teadmatusse kadununa olid nad andnud elu Eesti nimel.

Alustasin Marie Underiga, tema luulega soovin ka lõpetada. Suur luuletaja kirjutas Rootsis paguluses olles ja Eesti saatusele mõeldes nii:

„Meilt palju võetud,
siiski meile jäi –
me uhkus, au ja viha,
seiskem püstipäi."

Saatus on meie rahvale siiski ka armuline olnud. Oleme taas vaba rahvas, kes astub läbi ajaloo püstipäi ning murdumatuna. Osakem seda hinnata! Kuid tänasel kurval leinapäeval meenutagem tõotusena ridu meie rahvuseeposest „Kalevipoeg":
"Nende piina pigistused,
nende vaeva väsimused
kostku meile kustumata!"



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)