Valitsusliit ohverdab Kreeka heaks 100 000 eesti inimest

357 miljonit eurot on üle viie ja poole miljardi Eesti krooni. Selle summaga oleks võimalik aasta aega maksta keskmist palka ligi 35 tuhandele inimesele. Poole keskmise palga eest saaks panna Eestis Kreeka rahaga aastaks ajaks tööle 70 tuhat inimest. Miinimumpalka ületava summa, 300 euro eest kuus, saaks aasta aega Kreeka raha toel töötada 100 000 inimest.

Kas me Kreekale abilaeva komplekteerides oleme unustanud, et Eestis on endiselt tööpuudus? Mis põhjusel ei taha me aidata 100 000 eesti inimest, kui nende eludele, toimetulekule ja edasisele karjäärile on, nagu tõestab Kreeka abistamise näide, valitsuse ja riigikogu koostöös lahendus leitav paari päevaga? Kas see on ükskõiksus, pahatahtlikkus või kuritahtlikkus?

Eesti vastandub

täna enneolematu streigilainega. Lisaks õpetajatele on streigi tee valinud paljude teiste elualade inimesed. Inimesed tänavatel meelt avaldamas on kahtlemata vaba ühiskonna tunnus, kuid teisalt tähendab see ka tegemata tööd, üldist majanduse funktsioneerimise häiritust ja süvenevat hoiakut, et „ka meie oleme otsustanud lõpetada Eesti tuleviku heaks pingutamise!".

Madalad sissetulekud

on pagendanud välismaale kümned tuhanded inimesed. Paljud ei ole seda soovinud minna ja on teinud sundkäigu, kuid olles juba korra Eesti tolmu jalgadelt pühkinud, naasta enam ei kavatse. Võime küll hellitada lootust olukorra paranedes siia tagasi tulevatest kaasmaalastest, kuid inimesed ei taha enam riski võtta. Kui korra oled juba turvalises ühiskonnas juured mulda ajanud, siis ei soovi enam uue ebastabiilsusega riskida.

Suureks probleemiks

on tõusnud kodutud. Õnneks on sellest üha rohkem rääkima hakatud, kuid reaalne olukord halveneb.

Varjupaiku on vaja juurde ja seal ööbivate inimeste hulgas on üha rohkem neid, keda hiljuti veel keskklassiks pidasime.

Valitsus sulgeb päästekomandosid, postkontoreid, koole jm maapiirkondade infrastruktuuri. Valitsevad Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit suretavad Eestimaad. Kuid samas leiame kiirelt lahendusi, et Kreekas päikese all peesitav elunautleja ei peaks hakkama ettenähtud makse maksma oma basseinilt, mereäärselt majalt ja luksusautolt. Kas kunagi koidab ka päev, kui selge mõistus Eestis koju jõuab ja suudame oma tänaseid tegusid kainelt analüüsima hakata?

Euroopa solidaarsus

ei saa olla valikuline. Solidaarsusele Kreekaga peab lisanduma solidaarsus ka Eesti, Läti ja Leedu põlluharijatega.

Parempoolsete koalitsioonipoliitikute ignorantsus Eestis ja pugejalikkus välismaal on ületanud taluvuse piirid. Tegemist on kaugele arenenud silmakirjalikkusega, kus uinutavaid poliitilisi ilukõnesid treides tuuakse ohvriks oma rahvas ja Eesti majandustulevik. Sotsiaal-majanduslik olukord viiakse meie riigis sellisesse äärmusesse, kust tagasipöördumine ka ootamatu rahaleiu korral ei ole varsti enam võimalik. Tänane valitsus mängib maha selle riigi, mida nii pikalt, ohvrimeelselt ja allaheitlikult oleme ehitanud.

Eestil on Tallinna linnas

hea sotsiaalsete töökohtade loomise kogemus. Kreekasse maetava raha toel ja Tallinna kogemuse najal on võimalik üle Eesti 100 000 inimest aastaks ajaks ametisse panna. Sellest oleks kasu Eesti majandusele, kuid eelkõige annaks see uue lootuse neile 100 000-le, kes täna kannatavad puudust või on sunnitud riigist lahkuma.

Eesti majanduse jaluleseadmiseks

on vajalik täna mobiliseerida ressursid ja suunata need targal viisil meie riigi teenistusse, mitte pilduda seda üle Euroopa laiali. Jutud sellest, et meil ei ole valikuid, on vaid demagoogia ja oma arguse õigustamine.

Keskerakond ei näe võimalust toetada Kreeka ülejõu elamise kinnimaksmist ja peab vajalikuks meie oma riigi majanduse kordategemist. Eesti avalik sektor on ellu kutsutud meie enda riigi huvide eest seismiseks, kui aga see eesmärk on võimulolijatel hägustunud, tuleb astuda tagasi ja anda võimalus neile, kes riigi eest on suutelised seisma ja tahavad seista.

Jaga |