Sihikul on laigulised

TIIT KIVIKAS,      23. märts 2005


Riigikontrolör Mihkel Oviir palus oma kurikuulsas avalikus mitteavalikus kirjas mitut instantsi astuda samme, et tagada Kaitseliidus "maksumaksja vara säilimine".

Samas andis ta hävitava hinnangu Kaitseliidu raamatupidamisarvestuse kohta, väites koguni, et pole võimalik hinnata Kaitseliidu "bilansis kajastatud varude ja põhivara olemasolu". Riigikontrolöri väitel pole Kaitseliit olukorra parandamiseks "kuigivõrd midagi ette võtnud". Hiljem on Mihkel Oviir raadiosaates korranud, et Kaitseliidus puudub elementaarne kord ja raamatupidamine. Kas on ikka nii?
Riigikontroll kontrollis Kaitseliitu ligi aasta jooksul. 2003. aastal Riigikontrolli koostatud aruandes ei ole ühtki dramaatilist etteheidet. Tehti küll ühtekokku 19 mitmesugust ettepanekut, aga ainult kaheksa neist Kaitseliidule.
Vastuseks Riigikontrolli järelepärimisele 2004. aastal teatas Kaitseliit, et ettepanekud on ellu viidud. Seni on peetud Kaitseliidu raamatupidamisarvestust nii, nagu seda on nõudnud kaitseministeerium, rahandusministeerium ja Riigikontroll.
Nüüd selgitas audiitorfirma, et nii seda teha ei tohiks ja Kaitseliit peab kiires korras muutma oma raamatupidamisarvestuse põhimõtteid. Kellele andis Mihkel Oviir äsjase hävitava hinnangu tegelikult?
Minu arvates võlgneb riigikontrolör kaitseliitlastele vabanduse. Riigikontrolli audiitori eetikakoodeksi vastu eksides tekitas Mihkel Oviir kahju Riigikontrolli tublide töötajate mainele.

Kaitseliit sai pseudoskandaali

Kogu auditi teemal tekitatud pseudoskandaali jooksul pole poole sõnagagi mainitud kõige olulisemat – Riigikontroll ega hiljem audiitorfirma pole tuvastanud, et Kaitseliit oleks raisanud maksumaksja raha või sellega ebaperemehelikult ümber käinud!
Need umbes 5%, mis ligi 17 000 liikmega Kaitseliidule kaitsekuludest antakse, on igati õigesse kohta kantud. Kõik varad on Kaitseliidus korralikult arvel. Suurimaks vaieldavuseks on olnud seni riigile kuuluvate kinnisvarade kajastamine Kaitseliidu bilansis. Põhjus – vähemalt viimased viis aastat on valitsused rikkunud Kaitseliidu seadust, mis kohustab Kaitseliidule varasid tagastama ja üle andma.

Ajakirjanikud moonutasid tegelikkust

Kaitseliitlased peavad lugu oma tööd hästi ja ausalt tegevaist inimestest, sealhulgas ka ajakirjanikest. Kaitseliitlased on kannatlikud ega pea soliidseks esitada kaebusi pressinõukogule.
Viimasel ajal toimuv sunnib mind kaitseliitlasena mõnele ajakirjanikule ja nende ülemustele siiski meelde tuletama Eesti ajakirjanduseetika koodeksi olemasolu, näiteks selle punkti 1.2, mille järgi ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Kui ajakirjanik väidab näiteks, et Riigikontroll tegi Kaitseliidule 20 ettepanekut, tegelikult oli neid aga kaheksa – seda võib igaüks kontrollida Riigikontrolli koduleheküljelt –, on rikutud ka koodeksi punkte 1.4, 3.5 ja 4.1. Või tulebki uskuda, et see on hoopis sihilik tegevus?
Eetikakoodeks ei keela ajakirjanikul kasutada oma tööandja väljaannet isiklike või tuttavate-sõprade eesmärkide huvides, mille kohta on paraku märke. Minu arvates on sellistel puhkudel lisaks ebaeetilisusele tegemist lihtsalt vargusega tööandja tagant. Võib-olla tasuks sellise ajakirjaniku tööandjatel senisest sagedamini mõelda selle üle, millist eesmärki ikkagi teenib ühe või teise loo avaldamine?
Loomulikult ei rikuta eetikakoodeksit, kui nähakse vaeva, et teha teatavaks uudis stiilis "kolm aastat tagasi nähti kaitseliitlast X mustade küünealustega". Aga missugune oleks sellise "uudise" avaldamise eesmärk peale pahatahtlikkuse? Ei saa jätta lisamata, et pean lugu neist ajakirjanikest, kes on avalikult poliitikasse läinud, mitte ei teeskle pikki aastaid sõltumatut ja objektiivset ajakirjanikku.

Miks Kaitseliitu rünnatakse?

Tippametnikuna loeksin enne vähemalt kümneni ja püüaksin pisutki teemaga tutvuda, et mitte esineda oma alluva mõjutusel mõtlematute avaldustega. Ka poliitik võiks mõelda, kui ajakirjanik temalt kindla sisuga lauset välja pressib, kas ta on selleks valmis ja kas seda üleüldse tegema peaks. Otse loomulikult peavad nii ametnik kui poliitik oma sõnade eest vastutama. Kui julged avalikult süüdistada, julge ka süüdistatavaga kohtuma tulla, mitte ära saada tulle oma alluvat.
Ilmselt on liiga palju tahta, et vajadusel tagantjärele sama häälekalt vabandataks. Nagu sedagi, et mitmedki endised ja praegused poliitikud ning tippametnikud omaenda tegematajätmisi Kaitseliidu suhtes tunnistaksid.
Kaitseliitlastel ei ole kriitika vastu midagi, kui see teenib häid eesmärke. Me ei pea aga õigeks nõukogudeaegset praktikat – kui NSVLi surmavaenlase Mao Zedongi materdamiseks muud teha ei osatud, kirjeldati detailselt, kui inetu on sünnimärk "suure tüürimehe" põsel …
Olen realist ja annan endale aru, et kuni püsib Kaitseliit, on sel vaenlasi, nende seas Kaitseliidus teenitult karistada saanud või väljaheidetud isikud. Loomulikult püüavad nad isikliku kättemaksuhimu huvides ära kasutada meediavahendeid.
Kutsun kõiki asjaosalisi üles rahulikkusele ja aususele. Ja enne kui kogu ühiskonna läbilõiget kujutava Kaitseliidu järjekordsele ründamisele kaasa aitate, palun püüdke endale selgeks teha, mis on rünnaku eesmärk.

Kaitseliit tuleb alati appi

Kaitseliitlased on imelik rahvas. Me ei pea pikka viha. Kui meid jälle appi on vaja, tuleme ikka, päeval või öösel, omast vabast ajast ja tahtest, tasuta või selleks isiklikku raha kulutades, küsimata, kuidas abivajaja meie organisatsiooni suhtub. Päästame, kaelani jäises vees, inimesi ja nende vara, võitleme metsades leekidega, otsime eksinud marjulisi, teeme koos politseiga kurikaeltel elu kibedamaks.
Teeme ka muud vajalikku, näiteks õpetame naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid ise hädaolukordades hakkama saama ja teisi abistama, lähedaste elu päästma. Muidugi oleme valmis teid kõiki, ükskõik kui hästi või halvasti te meisse ka ei suhtuks, vajadusel relvaga kaitsma, kas või oma elu hinnaga. Oleme kord juba sellised laigulistes veidrikud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)