Nädala juubilar LAURI LAASI 40

Kui siia lisada karismaatiline oskus tasakaalustada erinevaid seisukohti ja loomupärane heatahtlikkus, mida vürtsitab kindlameelsus oma tõekspidamiste kaitsmisel ning kavandatu läbisurumisel, saame portree tõeliselt tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud kogemustega poliitikust. 17. aastat erakonnas, alustanud lihtliikmena, juhtinud noortekogu, osalenud kümnetes valimiste ettevalmistustoimkondades, nõustanud linnavalitsust ja ministeeriumi, tegutsenud Kristiine linnaosa vanemana ja piirkonnajuhina, tõusnud Eesti kõrgeima seadusandliku kogu liikmeks – selle kõigega hakkama saamine nõuab tööd, tahet ja sisemist distsipliini. Poliitikat pole ju võimalik teha hobi korras.

 Kuid ilma lõõgastust võimaldava harrastuseta ei saa läbi ka poliitik. Laurile on ventiiliks, millega liigne aur välja lasta, jalgpall. Vähe leidub professionaalseid mängijaid, kes oma 40. juubeli eel suudaksid rohelisel murul riikidevahelises mängus mehe eest väljas olla. Hobipallur Laasi jaksab. Riigikogu vutimeeskonna eestvedajana ning kandva keskväljamehena osales ta 20. juunil Eesti–Läti parlamentide vahelises kohtumises. Mängitud on ka teiste maade parlamendiesindustega. Ikka Eesti au eest väljas! Ka Keskerakonna liikmete hulka on Lauri jalgpallipisiku poetanud. Sport hoiab erksana.

 Jalgpalli võib võrrelda poliitikaga. Siin pole toore jõu ja sirgjoonelise pealetormamisega midagi teha. Võidab see, kes suudab oma jõuvarusid jaotada nii, et mitte enne lõpuvilet ära kustuda, kes jäärapäiselt värava suunas ledimise asemel mõistab vajalikul hetkel palli tagasi kaitsemängijatele suunata, et siis rünnak uuesti sööt-söödu haaval üles ehitada. Jalgpall õpetab meeskonnamängu. Kuigi enim tähelepanu pälvivad edurivimehed, kuna nemad löövad väravaid, on mäng ilma korraliku kaitse ja analüüsivõimelise keskväljata juba ette kaotatud. Solist ei tee jalgpallis midagi, kui pole „töömesilasi“, kes palli üle väljaku toimetavad, värava all positsioone kindlustavad ja lõpuks kesktormajale täpse söödu annavad.

Jalgpall õpetab kannatama valu, taluma pingeid ja mängima lõpuni ka siis, kui seis tablool kajastab vastase peakõrgust üleolekut. Jalgpallur pole loobuja ega viripill. Võit algab õigest meeleolust, valmisolekust teha musta tööd ja arusaamisest, et ka 0:0 skoor tasus eneseületamist.

Kas ei kõla otsekui poliitika käsiraamat?

Jalgpalluri sitkus ja kompromissitus aitab Lauril ellu viia väljakutseid, mis esmapilgul ühel inimesel üle jõu käivatena näivad. Kes oleks enne viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi uskunud, et tuhanded vabatahtlikud tulevad ja moodustavad elava keti ümber Toompea, otsekui palavatel ja priiuseihast tiinetel päevadel 25 aastat tagasi? Või et tagasihoidlikud ja paremmeedia poolt vaikima hirmutatud eestlased leiavad julguse tulla sadade kaupa Majandusministeeriumi ette avaldamaks meelt kasvavate kodukulude vastu?

Aga tuldi! Sest ürituste peaorganisaator Lauri Laasi suutis sõnumi avalikkuseni viia ning lühikese ajaga teostada vajaliku ettevalmistuse. Ja kui enne Toompea üritust nii mõnigi umbusklikult pead vangutas ning kahtlust avaldas, kas mastaapsena planeeritud üritus osavõtjate vähese arvu tõttu viimaks läbi ei kuku, siis peale Vabaduse väljakul toimunud vägeva lõppkontserdi viimast akordi pidid kõik – kes sõbralikult, kes kadedalt – tunnistama: ära tegi! Nii vormitakse ajalugu.

 Parlamenti jõudes tabab poliitikuid sageli kummaline metamorfoos. Kui esimestel kuudel püütakse erinevatel teemadel kaasa rääkida, siis mida aeg edasi, seda rahulolevamaks muutub riigikogulase nägu ja pöördvõrdeliselt kahaneb soov oma arvamust avaldada.

 Eriti sümptomaatiline on nirvaanas olesklemine valitsuserakondade saadikutel. Kui niimoodi vaikivalt parlamendiliikmelt pärida, millega too oma päevi täidab, kõlab vastuseks: „Töötan komisjonis!“

 Lauri tegutseb ühe olulisema komisjoni, riigikaitsekomisjoni töös, kuid see ei tähenda, et ta ei võtaks sõna meedias, ei elaks kaasa neile muredele, mis tavainimestele korda lähevad. Lauri on tegus mitte seetõttu, et kuulub opositsiooni, vaid seepärast, et süda on õigel kohal. Kuigi seltskonnakroonika peab Laurit persooniks, keda tasub meelelahutuslehekülgedel eksponeerida, on teemad, mida ta oma artiklites käsitleb, tõsised. Siinkohal on sobilik ära tuua mõnigi tsitaat tema viimastel kuudel avaldatud kirjutistest.

 Artiklis „Pangad kui puugid“ arutleb ta võimaluste üle piirata võimutsevate välispankade omavoli. Ta tõdeb: „[---] tahan näha debatti selle üle, mida suudavad valitsus, parlament ja keskpank võtta ette pankade kasuminälja ohjeldamiseks ning oma kodanike kaitseks. Esimeseks sammuks sellel teel võiks olla riigieelarve vahendite välispankadest ümbertõstmine ainsana rahvuslikul kapitalil toimivasse LHV panka, samuti Eesti Panga muutmine kõrgepalgalisi sotsiaalseid töökohti pakkuvast marginaalsest fiskaalkontorist oma eesmärke reaalselt täitvaks finantskeskuseks.“

 Kirjutis „Savisaar mõtleb Eestile“ kogus Delfis üle 300 tuliselt pooldavat ja vihaselt mahategevat kommentaari. Nähtavasti avas autor teemat just sellisest vaatenurgast, mis pani kaasa mõtlema, parempopuliste aga vihaselt sappi pritsima.

Laasi kirjutas: „Ainus poliitiline jõud, kes tollest ajast on idajuurtega elanikkonna probleemidega tõsiselt tegelenud ja neile ka poliitilise väljundi võimaldanud, on Keskerakond ja selle juht Edgar Savisaar. Vastutustundliku poliitikuna on Savisaar kaitsnud Eestit ja eesti rahvast riigisiseste vastuolude eest ning pidanud ka neil aastatel, kui meie valitsusliikmetel Venemaale asja polnud, idanaabriga konstruktiivset dialoogi. Kõik selle nimel, et eesti rahvas püsiks ohustamata oma ajaloolisel kodumaal, et säiliks eesti keel ja meel.“

 Need on vaid paar näidet. Kuid Laasi on madala valulävega poliitikuna alati käsitlenud valusaid ja vastastele ebameeldivaid teemasid. Temas on säilinud tervet idealismi; usku, et iga probleem, ükskõik kui keeruline see ka poleks, leiab hea tahtmise korral lahenduse.

Viimasel ajal on Laurile saanud ühelt poolt osaks suur rõõm, mis seostub poja Christiani sünniga; armastus ja turvatunne, mida pakuvad abikaasa Stella ja hubane kodu; teisalt aga ebakindlus ja hoolimatu rünnak, millega püütakse üht tegijat poliitikast eemaldada. Olukord, milles Lauri ületab oma elu 40. verstaposti, meenutab hetke jalgpallimurul, kus vastasmängija, kellelt pall on puhtalt ära võetud, on end murule pikali visanud ja teeskleb vigastust, ning olukorda mitte näinud kohtunik kobab aga taskus kollast kaarti, et oletatavat süüdlast karistada. Vastasmeeskonna fännid on vallandanud vilekoori ja nõuavad lausa punast kaarti ning mängust eemaldamist.

Kohtunik aga kõhkleb. Ta ju ei tea, mis tegelikult toimus. Sel hetkel vajaks alusetult surve alla sattunud mängija toetust – ent kodupubliku tribüün vaikib. Kuid optimismita ja usuta õiguse võidusse ei saagi üks poliitik elada.

Lauri Laasi on jõudnud elus palju teha, ning erilisi, õnnelikke, võidukaid ja kaalukaid päevi ootab teda veel ees. Neljakümneselt elu alles algab.

ENNO TAMM, sõber ja erakonnakaaslane

Jaga |