Kesknädalast ja keele omandamisest

Väga tänuväärne oli lehekülg erinevate inimeste vastuargumentidega kooseluseaduse kohta. Kui midagi taolist ongi haruharva juhtunud ilmuma Õhtulehes ja Maalehes, on see sündinud nagu mingi ime läbi. Seevastu roheline tee on meie meedias antud homotrummi-tagujatele, nende vastaseid aga nagu ei olekski olemas.

 Teretulnud oli ka rubriik „Maa tuleb täita lastega“. Kuid Yana Toomi arvamusega osaliselt eestikeelse õppe vastu venekeelsetes koolides ei saa ma kuidagi nõustuda. Ta küsib: kas lugeja ikka tahab, et tema laps õpiks koolis matemaatikat ja füüsikat võõrkeeles? Ja arvab ise, et ei taha ju. Tean aga eesti perekondi, kes on pannud oma lapse õppima vene kooli – ikka selleks, et laps omandaks täiuslikult ka vene keele. Kui paljud eestlased möödunud ja ülemöödunud sajandil käisid tarkust taga nõudmas Peterburis, mis on olnud Mekaks meie kultuurile! Ja Peterburis (hiljem ka Moskvas) käiakse õppimas praegugi. Kui õppimine Euroopa ja Ameerika ülikoolides on nüüdseks muutunud päris massiliseks, kas siis kõik need õppijad tunnevad ennast sellepärast alandatuna, et peavad õppima võõrkeeles?

 Kas Yana Toom oskab nimetada mõnd välisriiki, kus haridust antakse lapsele vene keeles? Kui jah, siis seda vaid mõnes erakoolis.

 Nondel ränkrasketel aastatel, kui kümned tuhanded eestlased küüditati Siberisse, ei tuntud üldse huvi, kuidas need vaesed kohapeal vene keele ära õpivad. Keelekursust neile Siberis riigi poolt ju ei korraldatud, nagu tehakse praegu eesti keele kursusi Euroopa Liidu rahadega meil. Aga Siberis kooli pandud eesti lapsed pidid vene keele ise selgeks saama, ja saidki, tavaliselt juba ühe aastaga. Kui nüüd vene lapsed ei jõua Eestis 11 õppeaasta jooksul eesti keelt ära õppida, siis kuidas tuleks selliseid nimetada?

Meie riigikeele omandamist ei soodusta sugugi Yana Toomi ja Mihhail Kõlvarti praegune kihutustöö osalise eestikeelse õppe vastu vene koolides. Venekeelsete valijate hääli selline kampaania muidugi toob. Eesti keele omandamine sõltub eelkõige aga ikkagi omaenda tahtmisest.

 Nõukogude ajal, mis seal salata, oli vene keel Eestis priviligeeritud keel. Ametlikult ei tohtinud venelastele teha isegi etteheiteid, et miks nad eesti keelt pole ära õppinud. Selle vastu oli kohe võtta valus sõna „natsionalist“.

 Ja nii on meil mitu põlvkonda neid, kes on elanud Eestis aastakümneid või kogu oma elu, kuid eesti keelt ei oska. Nüüd on nad need oma privileegid kaotanud ning leiavad, et neile tehakse ülekohut. Selle asemel, et tunda end Eestimaal eestlastega tõeliselt võrdsena, leitakse, et neid riigikeeleoskuse nõudega karistatakse. Sellised inimesed ei mõista, et oma põikpäisusega diskrimineerivad nad iseennast, jäädes paljustki kasulikust ilma. Yana Toomi ja tema laste eesti keele valdamine on muidugi kiiduväärt, kuid sellised mitte-eestlased jäävad meil kahjuks selgesse vähemusse.

Võõrastav oli hr Ossinovski valimiseelne lubadus hakata võitlema venekeelsete elanike õiguste eest. Haridusminister peab seisma iga riigikodaniku õiguste eest tema rahvusest olenemata.

Õppisin kunagi ise Leningradi Ülikoolis aspirantuuris ja meenutan tänutundega selle kõrgkooli maailmataset, mis avas mulle tee teaduse juurde. Sealses teoreetilise mehaanika kateedris võeti mind kohe omaks, kuigi olin tollal eikeegi. Pole mulle kordagi tulnud pähe kedagi süüdistada, et pidin Leningradis ilma tõlgita kohe hakkama saama. Ja praegu sõidan endiste kolleegide juurde nagu oma koju.

TAIVO LIIVA, parteitu

Jaga |