Rahvarinde esimene suurvõit

 Sellele vastab ka nn peajoone ajalookäsitlus, kus laulmiste vahele on ära eksinud niisugused „tühised“ sündmused nagu Rahvarinde 17. juuni manifestatsioon Lauluväljakul ja kaablikaevamise jõudemonstratsioon 28. juunil. Pealegi, 17. juunil toimunud „EKP delegaatide saatmine XIX parteikonverentsile Moskvasse” on Laari käsitluses EKP ja Rahvarinde armastuslugu („lembimine”, nagu sõnastab Laar), mis on vastandunud rahvuslikele püüdlustele, rahvusvärvide taastamisele! (vt Teine Eesti 1996, lk 393-395).

Lisaks Moskva-meelsusele jääb nn peajoone ajaloolaste ülevaateist kogu manifestatsioonist valdavalt läbini negatiivne, kui mitte eemaletõukav pilt. Tähelepanu koondub tõigale, et Rahvarinde esimesele avalikule suurüritusele soovitati rahval mitte kaasa võtta sinimustvalgeid lippe. Vaid öölaulupidusid märkavaile-mäletavaile päevalehtedele jääb 17. juuni tänini mingite kommunistide saatmiseks mingile punaste kogunemisele Moskvasse mingile parteikonverentsile. Tarandite loosungi „Kommarid ahju!” valguses on vähemalt noorematele kõik, mis 17. juunil toimus, ammendavalt selge.

Pikema mäluga inimesed tunnevad tõelist ajalugu

 Kaugemale ulatuva ajaloolise mäluga ja tõsisema ajalookogemusega inimesed, kes ka eelmised „perestroikad” kaasa tegid ning kes mäletavad NLKP XX kongressi, Hruštšovi mahavõtmist ning järgnenud uusi „öökülmi”, olid kogenud, kui tõsine mõju on parteijuhtide kõnedel. Nad olid õppinud Gorbatšovi ideid enda ja Eesti kasuks väänama. Nad mõistsid tollal ja mõistavad ka täna, et Eesti saatus otsustati siis ja järgmistel aastatel ikkagi meie esindajate võitlusega Moskvas. Kümnete tuhandete inimeste massiline liitumine perestroika toetuseks loodud Rahvarindega kinnitas, et eestlased uskusid võimalusse ka omalt poolt mõjutada Moskva poliitikat.

NLKP 19. konverentsi pöördelisust, suundumust sotsialistliku õigusriigi loomisele, mis tõi hüppeliselt lähemale NSV Liidu lagunemise (sh „suveräänsuste  paraadi“), meenutavad täna Gorbat needes peamiselt perestroikavastased – tollased stalinistid, hilisemad putšistid. Nad on veendunud, et tehti viga. Nende meelest tulnuks juba 1988. aasta suvel anda Gorbatšovile lahing peatamaks impeeriumi lagundamine. Tegelikult selleks ka valmistuti – üheks tähiseks oli 13. märtsil 1988 avaldatud nn Niina Andrejeva kiri, mille taga seisis ligatšovlastest neostalinistlik NLKP tiib.

Mis siis toimus? Kas Rahvarinne tõesti „lembis” Karl Vainot  ja tolle juhitud EKP-d? Millistele vastasseisudele põrgati, milliseid valikuid oli, milliseid probleeme lahendati, milliseid ohte oli põhjust karta?

Rahvarinde pealetung

 Eesti NSV saadikute „Moskvasse saatmiseks” kujunenud suurmeeleavaldusega astus Rahvarinne tegelikult üsna meeleheitliku sammu, mille panused olid väga suured. See oli väljakutse nii Karl Vainole kui ka jõuline samm tee lahtimurdmiseks Moskva tribüünidele (õnnestus see alles NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel ja andis niisuguseid ajaloolise kaaluga tulemusi nagu MRP tühistamine). I

Millised ka polnud „laulva revolutsiooni“ hõllandused, millist rõõmu ei pakkunud sinimustvalge lehvitamine – need ei suutnud karvavõrdki mõjutada mitte ainult seda, mis toimus Moskvas. Meie laul ei mõjutanud Eesti võimureid demokraatia võimaluste avardumise suunas. Pigem vastupidi, Karl Vainole  ja KGB-le oli „natsionalismi“ tõus ettekäändeks, et valmistuda kruvide kinnikeeramiseks.

„Laulev  revolutsioon” kui rahvuslik identiteedi- ja sümbolipoliitika oli juba jala maha saanud. Selle kindlustamiseks oli vaja siirduda vabadusliikumise järgmisse faasi. 13. aprillil Rahvarindega alustatud poliitiline revolutsioon ootas käivitamist.

Poliitiline revolutsioon tähendas Eesti poliitilise kaardi ja jõujoonte põhimõttelist ümberkujundamist. Põhikonflikt, mida üha enam kallutati  plahvatusohtliku rahvusliku konflikti suunas, vajas täiendamist poliitilise ja majandusliku programmiga. Seda enam, et ka Karl Vaino hakkas üha enam mängima „rahvuslikku kaarti“ – õhutades vaenu venelastes, kellest lootis peamist tuge eesti muinsuskaitsjatest „natsionalistide” vastu. Sedalaadi provokatsiooni üha ilmsemaks muutumine sai üheks keskseks mureks Rahvarinde Algatuskeskuses, aga ka Loomeliitude Kultuurinõukogus.

Karl Vaino hakkas rabelema

 Rahvarinnet, mis oli loodud perestroika kasutamiseks Eesti tuleviku huvides, oli tabanud kui mitte lüüasaamine, siis paigaltammumine. Juuni algul selgus, et parteikonverentsi saadikud määras Karl Vaino ise täielikult stagnantide-stalinistide seast. Sõnum, mille Vaino kavatses Moskvasse esitada, ei sisaldanud mitte ühtegi Rahvarinde ettepanekut või uutmismeelset nõudmist. See polnud vaid tagasilöök IME-le – mäng käis hoopis kõrgemalt. Karl Vaino täitis tegelikult ligatšovlaste juhendeid: tagada Moskvas parteikonverentsil neostalinistide ülekaal, peatada liberaliseerimine!

Nimelt oli NLKP foorumidest selleks ajaks saanud reaalse poliitilise võitluse tanner. NLKP-le kuulus veel kogu võimutäius, kuid selles, nagu ka EKP-s, leidus lausa vastandlikke jõude, kelle vahekord pidevalt muutus. Reaktsionääride pealejäämine tõi kaasa verevalamisi – see oli ju NLKP, kelle käsul raiuti Tbilisis 1989. aasta aprillis sapöörilabidatega surnuks rahvuslippude alla koondunud 20 grusiini ja haavati sadu. Valedega leppinud Gorbatšovi teadmisel mõrvati  jaanuaris 1991 Vilniuse teletorni juures 14 leedulast. Lätis hukkus viis inimest. Kuuele leedulasele lasti Medininkai piiripunktis une pealt NLKP mahitusel kuul pähe. Läbipekstud Eesti piirivalvurid pääsesid õnneks eluga.

 Demokraatiat  nõudev  meeleavaldus, mis samas protestis Karl Vaino Eesti-vastase poliitika vastu, oli Vaino–Sauli–Kortelaineni rühmitusele poliitiliselt äärmiselt ohtlik. Samas oli see üks võtteist leida toetust NLKP KK liberaalselt tiivalt (Jakovlev jt), kes ka ise võitlesid juba võimutipus püsimise eest. Karl Vaino ainus võimalus oli manifestatsiooni eirata või – veel hullem – maha suruda.

Viimast õigustavaks ettekäändeks võis olla ürituse serveerimine „natsionalistide väljaastumisena”. Rahvusliku sümboolika kesksele kohale nihkumine oleks oluliselt vähendanud meelevalduse positiivset poliitilist kaalu. „Natsionaliste” võis tümitada, gorbatšovlasi pidi kuulama!

EKP liberaalne tiib ja Rahvarinne lähenesid

Kuigi erinevatel kaalutlustel, olid EKP liberaalsem, perestroikaline tiib ja Rahvarinne üsna ühel meelel selles, et Karl Vainole ja Karl Kortelainenile ei tohi kaarte kätte mängida,. Eelkõige see oligi Rahvarinde üleskutse taga NLKP konverentsiga seotud üritusele mitte tulla rahvuslippudega. Pealegi, on ju loogiline: NLKP poliitika arutamisel oli vähe tegemist „Eesti asjaga“.

Rahvarinde otserünnak – manifestatsioon, mille keskmes oli süüdistus, et Karl Vaino töötab vastu perestroikale, tabas kümnesse. Viimasel hetkel (vaid päev enne meeleavaldust, 16. juunil) tegi EKP KK büroo otsuse (meenutagem, et ka Rahvarinde avalikustamise lubamise otsus tehti 30. aprillil ehk päev enne 1. mai meeleavaldusi) – Karl Vaino asemel seati EKP etteotsa Vaino Väljas.

Rahvarinde protestimiitingust, mis oli mõeldud sundimaks Karl Vainot taganema, oli sellega aur mitmeti „välja lastud”. Kuid lahendust ootavad probleemid olid avaramad.

Poliitilise revolutsiooni algus

 „EKP saadikute saatmine ...” on Eesti ja ka Baltimaade (seni kirjutamata) poliitilises saatuses, aga võimalik, et ka NSV Liidu lagunemisloos, üks pöördepunkte. Sündmused, mis kulmineerusid 17. juunil, oleksid võinud lõppeda ka hoopis teisiti, kui maailmapoliitika tollane suurarhitekt NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov poleks kutsunud Ladina-Ameerikast lausa 24. tunnil ära ja läkitanud Eestisse suursaadik Vaino Väljase. Valikuid oli aga vähe.

17. juuniks määratud Rahvarinde protestimiiting ähvardas Vainot–Kortelainenit katastroofiga. Nagu on väljendunud Bruno Saul, „ei saanud välistada provokatsioone” (Saul 2006, 210). Kui oleks olnud võimalik, siis Vainod–Saulid oleks Rahvarinde ofensiivi sulustanud. Kuid nii nagu polnud võimalik (või oli äärmiselt riskantne) keelustada Rahvarinde loomist perestroika toetuseks, niisama raske oli keelustada  kohtumist NLKP 19. parteikonverentsi delegaatidega!

Ürituste väljumine „kontrolli alt” oleks andnud ettekäände need vähemalt mõneks ajaks keelata, ja  koos sellega tõmmata kriips Rahvarindele.

Nähes, et rahvakogunemist, mille mittelubamisel oleks võetud vastutus ka Rahvarindelt, pole võimalik vältida (spontaanne kogunemine oli tõenäone), valis Eesti ja enda pikaajalistele huvidele mõtlev EKP tiib koostöö Rahvarindega. Eesmärgiks oli vältida olukorra teravnemist. EKP liberaalse tiiva ja Rahvarinde huvides oli vältida konflikte, mis oleksid rängalt kahjustanud perestroikat ning koos sellega Eesti rahva ja  Baltimaade tulevikku. Nagu palju kordi ka järgnenud aastate jooksul, langesid äärmuste (impeeriumimeelsete ja mõnede muinsuskaitsejuhtide) huvid olukorra teravdamisel kokku. Kuid kui vahel võidavad olukorra teravnemisest mõlemad  äärmused, siis seekord  oleks olnud vaid üks võitja – stalinistid. Karl Vaino ehk olekski patuoinaks tehtud, kuid, nagu 1986. aastal kasahhi  natsionalistide mahasurumise  järel,  oleks  „korra taastamine“ usaldatud mõnele teisele Moskva satraabile.

Rahvarinde kevadpealetung

 Rahvarinde „kevadpealetung”,  mis olude peegeldusena sai EKP saadikute Moskvasse saatmise sildi,  juhatas sisse uue perioodi teel  Eesti iseseisvuse taastamisele. Mitte ainult perestroikat vastustanud, vaid ka Eesti rahulikule arengule surmaohuks kujunenud Karl Vaino pagendamise taga oli ajaloo liikumapanevaks jõuks saanud väga täpselt tegutseva Rahvarinde ülikiire tõus. Juuniks oli see ligi 50 000 aktiivse toetajaga liikumine. On kindel, et Interliikumise taga seisnud Karl Vaino oleks suutnud Eesti hoopis põhjalikult lõhestada, kujundades Interrindest võimsa ja meie iseseisvust tõhusalt tõkestanud jõu.

Gorbatšovi usaldusmees, diplomaadipagasiga tegelane, Nikaraagua kodusõja lõpetanud Vaino Väljas suutis vältida kodusõda ka Eestis. Veelgi enam, Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, mis pani aluse impeeriumi lagunemisele, oleks jäänud olemata.

17. juuni  ja impeeriumi  lagunemine

Karl Vaino tagandamine – Gorbatšovile pealesunnitud käik – oli Rahvarinde esimene suurvõit. 17. juuni eelsel nädalal kulmineerus kogu kevade – Rahvarinde loomisest saadik – kestnud võitlus Rahvarinde ja Vaino–Kortelaineni–Sauli grupi vahel. Vahetult 17. juuni eelõhtul Karl Vaino ja NSV Liidu kõrgete sõjaväejuhtide Keila-Joal peetud salanõupidamise detailid ootavad veel selgimist. Bruno Saul peab võimalikuks rääkida 1988. aasta suvel Eestis Vaino–Jazovi–Kortelaineni kavandatud riigipöördest, nagu seda 1991. aastal üritati Leedus, et natsionalistid maha suruda  (Saul 2006, 210, 232). Ka Rahvarinde Algatusrühma juhtidele oli EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome korduvalt  kinnitanud, et Karl Vaino on „valmis kõigeks”.

Karl Vaino tagandamisest Rahvarinde survel sai tähtis signaal. Sellest algas ka teiste Baltimaade rahvarinnete võimas surve vanameelsele  juhtkonnale. Eesti Rahvarinde „leiutisel” – sellel, kuidas kasutada avalikustamist, sidudes selle NLKP 19. konverentsiga, võitluseks tagurluseg(stalinistide) vastu – oli oluline mõju ka Läti ja Leedu arengule. Eriti Leedus, kus tegelik poliitiline võitlus algas kõige hiljem, sai mitte ainult NLKP parteikonverentsi saadikute „saatmisest” ja ka nende „vastuvõtmisest” ja edasistest avalikest „kohtumistest saadikutega” peamine survemehhanism stalinistlike parteijuhtide väljavahetamiseks. 1988. aasta sügisel asendati Leedus purutagurlik Songaila rahvusmeelsema Brazauskasega, Lätis aga vahetas Pugo välja Vagris. (Pugo oli üks augustiputšistidest).

17. juuni 1988 sai seega märguandeks Baltimaade ja NSV Liidu edasist saatust kujundanud ja kommunistliku režiimi kokkuvarisemisele viinud poliitilisest revolutsioonist.

REIN RUUTSOO

[fotoallkiri]

PÖÖRDELISED JUUNIPÄEVAD: Juunis sünnib asju. 1940. aastal pööras liiga kõvasti. 1988. aastal lahkus 16. juunil Karl Vaino ja tuli asemele Vaino Väljas. 17. juunil 1988 kogunes eesti rahvas Rahvarinde kutsel esimesele sõjajärgsele poliitilisele meeleavaldusele Lauluväljakule. Arhiivifotod

Jaga |