(Gustave Flaubert)

Meie riigi odaval allhankel põhineva majanduse aeg on ümber. Tööandjad näevad oma tulevikku töövõtjate kukru halastamatus tühjendamises, mitte majanduse, inimese ja kultuuri arengus, sest see eeldaks raha töötajate välja- ja ümberõppeks, teadusuuringuteks ja arendustegevuseks.

Oleme tagasi 19. sajandi „kodanlikus diktatuuris"?

Majanduse ja ühiskonna tõeline arengumootor on streik, mille rakendamise õigust tahetakse oluliselt piirata (TM II, 7). Tulumaks alaneks umbes Venemaa tasemele (TM III, 3) - ja mis me siis idanaabrist väga palju paremad olemegi?

Kõrgharidus muutub tasuliseks (TM III, 2), muutudes alamklassile ja madalamale keskklassile kättesaamatuks. See muudab paljudele gümnaasiumis ja isegi põhikoolis käimise mõttetuks.

Sotsiaalmaksu lagi (TM III, 3) jätaks rikastele „palju pappi kätte ja kohe", inimeludest hoolimata, sest meditsiinisüsteem variseks kokku. Pensioniea tõus vähemalt 67 eluaastani (TM V, 2a) jätaks paljud, kes selle eani tippvormis ei püsi, arstiabi ja elatusvahenditeta. Tööjõu nappus (200 000 sündimata last ja kuni 100 000 majanduspõgenikku) sunnib valitsust pensione paratamatult alandama (TM V, 2a), nagu IMF äsja Lätile soovitas. Seda soovi on korduvalt välja öelnud Mart Laar ja kevadel unistas Andrus Ansip pensionide maksustamisest.

Küüniline arvestus „vähem inimesi, vähem väljaminekuid" paneb rahaliselt absurdsena paistva manifesti kohe klappima.

Manifest jätab kõik kulud töövõtjatele ja tulud ettevõtjale, tuues dokumendi klassihuvid lagedale must-valgel, ilma pooltoonideta. Tööandjate huve esindav „Äripäev" nimetas 16. septembril töötajate manifestis sisalduvaid Euroopas endastmõistetavaid soove „sisutühjaks paberiks", „juraks" ja „lausjamaks", millega „pestakse ajusid".

Rait Maruste astus Reformierakonda ja tahab luua Konstitutsioonikohut, et anda põhiseadusele üheparteiline tõlgendus. Kui see ei ole „kodanluse diktatuur", siis mis see on?

Masu ajal kahanesid Eesti majandus ja eratarbimine 20%. Reaalpalk ja -pension vähenevad, maksud kütusele, kultuurile ja ravimitele tõusevad ning valitsus ei suuda ega taha 18-protsendise tööpuuduse vähendamiseks ega kümnete tuhandete vaesuses elavate laste heaks midagi teha.

Toimetulekutoetused riigieelarves jäävad samaks - 350 miljonit krooni -, kuigi nälguses võib olla 100 000 inimest. Nende viimaste arvelt saavad toetust 293 miljoni krooni jagu juurde kõige rikkamad emad ja lapsed.

Läbi ajaloo pole kusagil maailmas rahvas sellise kriisi ja ebaõiglusega leppinud. Lätis ja Eestis on, kuid Läti rahvas on juba  hääletanud jalgadega - ca 0,5 miljonit on riigist lahkunud.

Euroopa lihtrahvas koondub üha enam punaste lippude alla. Eesti alamklass ei mõista oma huve ja hääletab populistide poolt (meenutage: Res Publica). Suvel oli valitsuse toetusprotsent 53 ELi keskmise 30% vastu; valitsevat parteid toetas 38% küsitletutest ning 75% rahvast on eluga rahul või lausa õnnelik. Sellest tuleneb Eesti (jätame Läti siinkohal kõrvale) tohutu erinevus muust maailmast.

Kas oleme võõrandunud olendid?

Eesti rahva leplikkust silmnähtavalt väära - et mitte öelda: katastroofilise - poliitika suhtes aitab seletada Saksa-Ameerika filosoofi ja sotsioloogi Herbert Marcuse (1898-1979) 1964. aastal Bostonis ilmunud raamat „Ühemõõtmeline inimene". Selle autor kritiseeris ägedalt nii nõukogude marksismi teooriat ja praktikat kui ka kapitalismi ning pooldas „kolmandat teed" nende kohal.

Marcuse lähtus noorhegelliku Karl Marxi 1844. aasta visanditest, kus muu hulgas on kirjas, et revolutsioon mahajäänud maal lõpeb kapitalismist veelgi madalamal seisva „kasarmukommunismiga", nagu juhtuski. Püsiva väärtusega on käsikirjades leiduv arusaam, et kui tööd tehakse mitte töö enda, vaid raha pärast, siis võivad muutuda kõik inimese loodud vaimsed, moraalsed ja materiaalsed nähtused inimese üle valitsevaks ja talle vaenulikuks jõuks. Inimene võõrandub kõigest, sh iseendast ja kaasinimestest, olemata see, kes ta olla võiks või olema peaks.

Sellesarnast arusaama tunnistab ka roomakatoliku kirik ja võõrandumine oli sõjajärgsetele intellektuaalidele maailma põhiprobleem, mis pole siiani oma aktuaalsust minetanud.

Marcuse poolt kirjeldatud „ühemõõtmeline inimene" on maailmas mugandunud olend, kellel puudub ühiskonna suhtes kriitiline meel ja mõistus ehk teine dimensioon, ning kes seetõttu ei suuda maailma muuta, vaid kohanedes taasloob seda, ja koos käiakse alla. See on üks põhjus, miks nii Marcuse kui ka paavst Johannes Paulus II „tarbimiskultuuri" väga teravalt hukka mõistsid. Inimloomuse võõrandumine avaldub kõige selgemalt rahas, mis kriisi tekkides selgelt valitses inimeste ja riikide üle. Inimene on vahend raha teenimiseks, mitte iseväärtus, nagu vasakpoolsed seda on soovinud.

Kommunism, kapitalism ja „õnnelik teadvus"

Marcuse teos leidis erakordselt elavat vastukaja eeskätt seetõttu, et väitis Nõukogude ja Lääne ühiskonna sarnaselt totaalse olevat ning põhjendas seda tehnika, tehnoloogia ja poliitilise võimu liiduga inimese üle. Mõlemad ühiskonnad on mittevabad, sest puudub reaalne opositsioon ja kriitika on halvatud.

Massimeedia manipuleerib teadvusega koletuslikul kombel. Eestis puudub opositsiooniline meedia, kui „Kesknädal" välja arvata. Seda kioskist osta ei saa, nagu Valgeveneski vastasrinna ajalehti.

Meil toimub kõik äärmusliberalismi mõtteviisi piires, mille ka selle ohvrid on omaks võtnud. Ühiskonnas annab tooni mitte kriitiline intellektuaal, vaid „intellikõnts". Mõnes mõttes on just nüüd käes tõeline bolševism.

Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on alati tahtnud Eestis läänelikku kapitalismi, kuid neid pilatakse ja vihatakse, sest ühiskond pole vähem ühemõõtmeline kui nõukogude ajal, liikudes nagu rong, mitte nagu auto.

Avalikkuse ja meedia suhtumine Tõnu Trubetskysse tuletas meelde Stalini aega, isegi mitte sula- või stagnaaega. Täpselt samasuguse moraalse ja vaimse terrori abil tulid kommunistid Ida-Euroopas sõja järel võimule. Mart Laari ja Isamaa loosungid 1992. aastal „Plats puhtaks!" ja „Parempoolsusele pole alternatiivi" olid sama totalitaarsed nagu need sünnitanud nõukogude võim.

Vene ajal oli kõik väljast peale surutud, ja see võis esile kutsuda protestigi; praegune konformist tahab olla selline, nagu oodatakse. Üks on nagu naha-, teine südamehaigus, kui hiinlasi parafraseerida.

Marcuse pani tähele ajaloolist tõsiasja, et inimene võib objektiivselt õnnetuna olla õnnejoovastuses, sest „õnneliku teadvuse" tekitavad kunstlikult loodud väärvajadused, mis tegelikult suruvad inimese  viletsusse ja ebaõiglusse. Üks õnne tegureid on ühiskonna integreerituse tunne, valitsegu mis tahes võim või partei. See seletab Reformierakonna populaarsuse kasvu kõigis rahvakihtides.

Uus-eestlase elu muudab erakordselt kergeks libertaalsus, mis võtab inimeselt vastutuse teise inimese ja ühiskonna eest.

„See pole minu probleem," öeldakse. Ühe inimese valule ja kannatusele on teine eestlane kaasa tundnud läbi 700-aastase orjaöö, kuni Laari-Kallase juurutatud kapitalism meilt elementaarse inimlikkuse röövis.

Valu teise pärast väljendab Arvo Pärdi muusika. Nüüd pakub kergendust uudis teise õnnetusest. USA psühholoog Karen Horney väitis juba enne Teist maailmasõda, et konkurentsiühiskonnas kadestatakse edukamaid ja alavääristatakse nõrgemaid. Keegi võiks teha tänuväärse uurimuse ja võrrelda meie inimsuhteid, sh kiusamist ja hirmutamist, Lääne omadega, kuhu ju nende asjade eest meilt põgenetakse.

Ka konservatiivne roomakatoliku kirik (s.o miljard inimest) ei pea kapitalismi sotsialismist paremaks, pigem vastupidi. Erinevad teoloogid on rõhutanud sotsialismi kristlikke väärtusi, mis on nüüd kaduma läinud. Nad väidavad, et Marxi õpetus, kuigi väär, sundis inimesi mõtlema. Tema tööde mõistmiseks on vaja tunda kogu Euroopa kultuuri, ajalugu ja filosoofiat, millele ta lahendust pakkus. Võtmeks on Hegeli „Loogikateadus" (1812-16), mis on jõukohane vähestele. See on üks põhjusi, miks nõukogude ajal keegi Marxi ei mõistnud ning miks teda kohutavalt vihatakse ja kardetakse. Ta oli esimene filosoof maailma ajaloos, kelle õpetuse põhiväide on majandusliku baasi määrav osa kõigele muule, mis maailmas on.

Eesti liberaalidele ainult majandus olemas ongi. Selle üle tasub tõsiselt järele mõelda.

„Terve mõistus" ja surmatung

Ansip rõhutab Reformierakonna valikute ja poliitika tervemõistuslikkust, kuigi see                                                                                                      erineb tsiviliseeritud maailma poliitikast ja on meile toonud sotsiaalkatastroofi koos

majandusliku tupikuga. Omal ajal kommunistliku partei kaadritöötajana pidi Ansip kaitsma seisukohta, et ükski terve mõistusega Nõukogude kodanik ei saa olla kehtiva korra vastu, mille absurdsus oli silmnähtav. Kuidas saab arutut arukaks pidada? Sellisel puhul lähtutakse Hegeli tuntud teesi „Kõik, mis on tegelik, on mõistlik, ja kõik, mis on mõistlik, on tegelik" esimesest poolest, s.t valitsevale võimule tuleb vastuvaidlematult alluda ja seda mõistuslikuks pidada. Nii selgitaks seda Marcuse.

Kompartei oli Reformierakonnaga võrreldes vähemalt enesekriitiline. Ansipi valitsus on võtnud omaks „vaesuse kultuuri" arusaama, et oma hädade põhjus on bioloogias või välismaal, kuigi see ei seleta, miks meie majanduslangus oli Euroopas ja maailmas suurimaid. Enesekindlust ja kangekaelsust on läbi ajaloo peetud juhmuse kõige selgemaks tunnuseks.

Marcuse teoorias on oluline koht elu- ja surmatungil. Eetika absoluutne mõõdupuu on elu säilitamine; meie aga sureme välja. Inimliik püsib ainult ühiskonnana, millest väljaspool keegi olla ei saa. Liberalism eelistab egoismi ja individualismi ühiskonna ja riigi huvidele ning on purustav jõud.

Üheparteiline meedia vahendab nii uudiste kui ka filmide kaudu eeskätt negatiivset, vägivaldset surma jms. Eesti ajaloos pööratakse erakordselt suurt tähelepanu nõukogude võimu kuritegudele, mitte rahva ellujäämisstrateegiatele, tekitades sel moel „ohvrikompleksi". ETV komöödia „ENSV" on pigem erandlik. Kui Laar jt ülistavad eestlaste kangelaslikkust ja edu võitluses Punaarmeega 1944. aastal, jäetakse see seostamata järgnenud seda koletumate pommitamiste, hävitamiste, tapmiste ja küüditamisega.

Kogu maailm karistas hitlerlasi ja nendega kaasaläinuid karmilt. Täiesti maha on vaikitud Alfred Rosenbergi memorandum nr 1 (2.04.1941) jt dokumendid, mille järgi tuli Baltikum germaniseerida rohke aarialaste sissetoomise ja kohalike Venemaale viimise teel. Kui meie rahvas poleks germaniseerimisega nõustunud, oleks meid hävitatud või idasuunas küüditatud.

Väljasuremise alternatiividest

Kas parempoolsusele, stagnatsioonile ja rahva väljasuremisele on alternatiivi?

Selleteemaline arutelu „Sirbis" (19.08.10) jätab kõik, nagu on, ja Ansip tahab koos Laariga ka järgnevad neli aastat võimul püsida. Marxistlik unistus, et rõhutud ja võõrandunud tööline suudab maailma mõistuspäraseks muuta, oli selle õpetuse nõrgim koht ja on igal pool läbi kukkunud.

Samas on selge, et kui võidukad valimised seljataga, tunnistavad Ansip ja Laar TM-i heaks ja kuulutavad, et sellest nad ongi vaid unistanud. Tööandjate 2007. aasta manifest on ju vormunud seadusteks.

Marcuse nägi oma aja probleemidele lahendust „inimese revolutsioonis" ja „Suures Äraütlemises" nii nõukogulikust sotsialismist kui ka kapitalistlikust tarbimisühiskonnast. See oli idealistlik ja viljatu soov, sest puudutaks vaid elu pealispinda. „Mugav, rahulik, mõõdukas ja demokraatlik mittevabadus" ei kao kuhugi. Marcusel on vaid osaliselt õigus, kui ta kirjutab, et oma „isandate vabad valimised ei muuda isandate ja orjade vastuolu". Ta ei salga, et valijad määravad valitsuse poliitika ja tööorjad saavad endale paremad elutingimused välja võidelda.

Eesti probleem ongi valimistes: kõik, kes viimase 12 aasta jooksul pole valimas käinud või Keskerakonnale häält andnud, on valinud võimule Reformierakonna. Ultraliberalism on väikerahvale hävitav ja Eesti varasemas ajaloos täiesti tundmatu poliitika. Tööandjad muudavad töötajad „abituteks orjadeks", nagu Harri Taliga ennustab. Paljud ei saa isegi orjad olla, sest pole tööd. Uus viisaastaku plaan tahab Eesti tööturu avada kolmandatest riikidest tulevale välistööjõule.

Marcuse järgi ei suuda „ühedimensiooniline inimene" midagi muuta, sest ta on oma sandistamisest teinud oma vabaduse. Samas paneb Marcuse lootuse kriitilise mõistuse säilitanud intellektuaalidele (mitte intelligentsile), üliõpilastele, heidikutele ja autsaideritele, kes võivad rahvast mõtlema ärgitada.

See ei ole ka Eestis päris võimatu, sest meil on KE ja SDE, kes suudavad elu normaliseerida, ja on hakanud koos töötama (Tallinnas). Just nemad on tõstatanud reaalseid küsimusi ja pakkunud neile maailmas üldtuntud lahendusi.

„Kodanluse diktatuur" on sama väär, kui selle vastu mässates sündinud „proletariaadi diktatuur". Õige on Aristotelese „kuldne kesktee", ja sellepärast hääletab õige eestlane KE poolt.

Marcuse lõpetab oma kuulsa raamatu V. Benjamini enne fašismi võitu öeldud sõnadega: „Ainult lootuse kaotanute pärast on meil lootus."

[esiletõsted]

Eestis puudub opositsiooniline meedia, kui „Kesknädal" välja arvata. Seda kioskist osta ei saa, nagu Valgeveneski vastasrinna ajalehti.

Eetika absoluutne mõõdupuu on elu säilitamine; meie aga sureme välja. Inimliik püsib ainult ühiskonnana, millest väljaspool keegi olla ei saa. Liberalism eelistab egoismi ja individualismi ühiskonna ja riigi huvidele ning on purustav jõud.

Eesti probleem ongi valimistes: kõik, kes viimase 12 aasta jooksul pole valimas käinud või Keskerakonnale häält andnud, on valinud võimule Reformierakonna.

[Pildiallkirjad:

KOLMANDA TEE OTSIJA: Eesti rahva leplikkust silmnähtavalt väära (et mitte öelda: katastroofilise)  poliitika suhtes aitab seletada Saksa-Ameerika sotsioloogi Herbert Marcuse (1898-1979) 1964. aastal USA-s ilmunud raamat „Ühemõõtmeline inimene", kus ta  kritiseeris nii marksismi kui ka kapitalismi ning pooldas „kolmandat teed". Pildil: Marcuse 1960ndatel tudengitele loenguid pidamas.

EESTLANE VALIB VÄIKERAHVALE VALE TEE - LIIGA VABA:

Lust kirjutab, et kõik, kes viimase 12 aasta jooksul pole valimas käinud või Keskerakonnale häält andnud, on valinud võimule Reformierakonna. Ultraliberalism on väikerahvale hävitav ja meie varasemas ajaloos tundmatu poliitika. Eestlane pole kunagi varem osanud olla vaba kohustustest, rahast ega isamaast.  Repro Reformierakonna valimismaterjalidest

Toimetuselt:

Kesknädala autor, tartlane  Karl Lust on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Ta on toimetusele öelnud, et enne kui Keskerakond ja SDE 2009. aastal pärast kohalikke valimisi Tallinnas koalitsiooni moodustasid, polnud mõtet Eestis midagi avaldada. Ta otsustas hakata riigiasjades kaasa rääkima alles pärast selge vasakkalde kujunemist Eesti poliitikas ja arvestades ka perspektiivi nende kahe erakonna ühise töö jätkamiseks üle riigi.

Karl Lusti kirjutised, mis varem Kesknädalas ilmunud:

1. Elu ja surm (11.11.2009)

2. Kuidas Reformierakond Tartut valitseb (16.12.2009)

3. Tiananmeni väljak ja Tõnismägi (03-03.2010 - 17.03.2010)

4. Kas parem vale või parem elu (15.04.2010)

5. Kas Ansip, Laar ja Jeesus kuuluvad ühte parteisse? (12.05.2010)

6. Poliitiline teoloogia kui vastutus ajaloo ees (07.07.2010)

7. Kas paekivist saab teha sealiha? (28.07.2010)

8. 20. august: vabadus eluks või surmaks? (Eesti omariiklus jäeti Nõukogude Liidu siseasjaks, 25.08.2010)

9. Meie tahame elada (Sven Mikser ei räägi, mis on Iisraeli-Araabia konfliktis peamine, 06.10.2010)

Jaga |