Kahe erineva usu vahel

MALLE PÄRN,      23. mai 2001


Olen mitmel puhul tähele pannud, et inimene, kes on tuntud kui tark ja
tõsine mõtleja, tuleb aegajalt välja üsna pinnapealsete, isegi rumalate
mõtteavaldustega. Küllap juhtub see siis, kui tahetakse kõnelda millestki, millest sellel inimesel päris õiget arusaamist ei ole, isekas soov oma arvamust kuulutada aga on olemas. Päris vaba sellisest eksimusest ei ole vist keegi.
Jah, usuõpetuse küsimus on meil kõvasti hammaste vahel. Kas ikka tohib või ei tohi, äkki on inimõiguste rikkumine, äkki on usuvabaduse piiramine, kiriku ja riigi lahususe kaotamine?

Ususõpetuse vastased saavad kergemini sõna

Vaidlus käib kuidagi veidral kombel -- enamasti lubatakse sõna võtta usuõpetuse vastastel. Need inimesed on kahtlemata arukad, aga neil ei ole midagi tegemist usuõpetusega. Nad on iseseisvad mõtlejad, ja selles ei ole midagi halba.
Mulle teeb aga muret nende mõtlejate kange tahe, et kõik arvaksid nagu nemad! Isegi kooliõpetus peaks käima nende mõttemudeleid mööda. Unustatakse, et mitte kõigile ei ole selline vabadus jõukohane.
Minu arvates on selline suhtumine isekas ja vastutustundetu. Ka teistele tuleb anda võimalus elada oma mõtete ja tahtmiste järgi, kui need mõtted ja tahtmised on ühiskonnale vastuvõetavad. Need mõtlejad on ennast ise harinud niikaugele, et on suutelised argumenteeritult sõna võtma usuõpetuse vastu, aga nad ei taha anda võimalust lastele ja noortele, kes praegu koolis käivad, et nemadki oskaksid selles temaatikas orienteeruda.

Asjad olgu minu nägu

Meesterahvad näivad üldse pooldavat kindlat autokraatiat ja inimeste üldist
ühetaolisust. Enamasti peaks see ühetaolisus olema nende näo järgi, justkui kõik
teised ei kõlbaks kuhugi.
Kui tõstataksime näiteks küsimuse, kas keemiat on vaja koolis õpetada, siis arvatavasti palutakse keemikutelt, et nad selle aine vajalikkust põhjendaksid. Niimoodi käiks see vähemasti arukas ühiskonnas.
Kui õige jätaks meiegi kas või natukeseks ajaks kõrvale selle
üliemotsionaalse vastupropaganda! Kuulaksime ära, mis on usuõpetuse kohta
öelda neil, kellele see ala ja aines on tuttav ja tuntud. Las nad räägivad, mida neil meie lastele pakkuda on.
Astugem natukeseks ajaks kõik, kes me tegelikult usuõpetuses harimatud oleme, esimesse klassi, ja võtkem vastu usuõpetuse algharidus. Mõelgem natuke tõsisemalt iseendi ja oma laste tulevikule, heitkem kõrvale meisse sügavale kinnistunud nõukogulik haridus ja püüdkem vaadata maailma pisut avarama pilguga.

Loomgi usaldab Loojat?

Püüdkem analüüsida, kuhu oleme jõudnud kergema vastupanu tee otsimisega. Ja alles siis võiks vaidlust alustada. Sest vaidlus, kus üks pool on täielikus teadmatuses sellest, mille üle vaidlus käib, on absurdne.
Keegi on öelnud: "Kõik inimesed on usklikud -- ühed usuvad, et Jumal on, ja teised usuvad, et Jumalat ei ole". Vaidlus käib kahe erineva usu vahel, ja mõlemal on oma usu kinnituseks teaduslikud tõestused, millest kumbki ei ole lõplik ega absoluutne. Sest inimesed kuulutavad tõeks selle, millesse nad usuvad. Mis on üsna loomulik. Täielik tõde on alati kusagil vahepeal, ja inimene ei ole suuteline seda haarama.
Kaalugem siis -- kumb usuvariant oleks meie rahvale ja riigile kasulikum, kumb pakub rohkem meie laste vaimsele ja hingelisele arengule?
Kui elust jätta kõrvale usk, et maailm on loodud mõistusliku kõrgvaimu poolt, et maailmal on mõte, et inimestel on kohustused selle kõrgvaimu ja üksteise ees, et maailmas kehtivad seadused, mida rikkuda ei tohi, et iga pahateo eest ootab inimest karistus -- kui puudub usk sellesse kõigesse, siis inimene lakkab olemast inimene.
Isegi loom on palju kõrgemal vaimsel tasandil kui uskmatu inimene. Loom usub ja usaldab oma Loojat, ta täidab ilmeksimatult oma kohust siin maailmas. Koguni putukad ja taimed on üle sellisest inimesest, kes millessegi endast kõrgemasse ei usu.
Peamine küsimus on minu arvates: kas me tahame inimesed olla?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)