Tulge kõik pilvedest alla!

 Sama suur oht, kui omal ajal olid punased rahvareeturid, on täna riikideüleste organisatsioonide haare ning võimalused/soov rahvusriike anastada/kontrollida. Ei oleks ju omal ajal saadud ilma eestluse sisevaenlasteta ja kaasajooksikuteta toime panna küüditamisi ega rahvusevastaseid kuritegusid, ega saaks seda teha ka praegu.

Inimloomus pole muutunud, ja isikliku kasu nimel ei ole ka praegu paljude jaoks kohta rahvuslikele aadetele. See on enesehävituslik suhtumine.

Meie asi on sellele ohule jõuliselt tähelepanu juhtida, mitte omavahel näägelda selle üle, kellel uhkemad suled tagumikust tolknemas.

Tänased sisevaenlased on imbunud kõikidesse eluvaldkondadesse, mille tulemusena ei ole me enam riigina suveräänsuse ega rahvana kõrgeima võimu kandjad. Oleme jõudnud niikaugele, et näiteks NATO mingi salastatud ringkirjaga seatakse võõrvõimu huvid kõrgemale meie rahva põhiseaduslikest õigustest, ja seda meie endi ametnike poolt.

Meie suurimaks veaks ja hukatuseks on rahvuslik naiivsus, uskumine, et me oleme röövimperialistlikus maailmas vajalikud lihtsalt iseenesest ning et siin eksisteerivad sõprussuhted ja moraal.

Tulge kõik pilvedest alla, reaalsusesse! Mitte midagi isiklikku, kõik on vaid äri! Nii nagu kasulik, nii ka toimitakse. Me tahame olla eurooplaste moodi ja siis ameeriklaste moodi ja mitte kohe kuidagi venelaste moodi – aga kes on siis samal ajal meie, eestlaste moodi, kui me ise oleme kellegi teise moodi?

Tänane rahvasteränne (kaugeltki mitte ainus ohutegur) on oht, kuid see on teatud sündmuste tagajärg, mida me ei taha tunnistada, mida eirame ja laseme sellel kõigel jätkuvalt juhtuda, mitte ei kärata põhjustajale näkku: „Teie selle sita kokku keerasite, nüüd ka helpige!“

Ka meie väljavalitud on selles süüdi. Mitte lihtrahvas, nagu tavatsetakse öelda. Me oleme täna riigina nagu mingi segavereline krants, kes lõvi jalge vahelt karu peale haukuda julgeb ja kes tõstaks ise ka karu peale jalga, kui vaid ulataks!

Selles ongi küsimus: kas on mõtet? Lõvi kodu on kaugel, karu elab siinsamas lähedal.

Viimane aeg oleks tõsiselt koonduda, ja mitte hakata mängima kinnimakstud opositsiooni, suruõhukatla-ventiili, mille kaudu lastakse välja ühiskondlikud pinged, et saaks jätkata samas vaimus kui seni.

Kuidas reageerite?

HARRY RAUDVERE

(Rahvuslaste listist)

Jaga |