Maagiline kuupäev: 27. märts 2013

Millist metoodikat kasutades on ajakirja „Akadeemia" peatoimetaja Toomas Kiho välja arvutanud, et maagiliseks kuupäevaks on just 27. märts 2013, ei ole niivõrd tähtis kui see, et okupatsioonieelne iseseisvuse aeg ja taastatud iseseisvuse aeg on kestnud võrdse arvu päevi. See tähtpäev ei kordu enam iialgi, sest iga järgnev päev pikendab iseseisvuse taastamisest arvutatava perioodi pikkust.

Selle tähtpäevaga seoses meenutaksin mõnda eri aastate jaanuari-, veebruari- ja märtsikuus toimunud sündmust.

2. jaanuaril 1920

jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline vaherahu, millele pärast pingelisi läbirääkimisi järgnes Tartu rahu sõlmimine.

Jaanuaris 1991

pingestus olukord Balti riikides. NSV Liidu juhtkond püüdis peatada Balti riikide iseseisvumisprotsessi, saates Vilniusse eriüksuse „Alfa", mis võttis oma kontrolli alla mitu riigiasutust. 13. jaanuari hilisõhtul vallutas eriüksus Vilniuse teletorni, hukkus 14 elanikku ja vigastada sai sadu elanikke.

Nädal hiljem, 20. jaanuari õhtul ründas OMON valitsusasutusi Riias. Hukkus viis ning sai vigastada kümmekond siseministeeriumi töötajat.

Kartuses, et sama võib juhtuda Eestis, püstitati Toompeale graniitrahnudest ja ehituspaneelidest tõkked ning Kodukaitse võttis valitsusasutused, tele- ja raadiomaja ning mitu eluliselt tähtsat objekti oma kaitse alla. Eesti pääses seekord rünnakutest.

Kaasa aitas see, et Eestis puudus OMON, ja ka see, et 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin ning kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel.

Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõdurite ja ohvitseride poole ning deklareeris, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviil elanikkonna vastu on lubamatu.

2. veebruari ööl 1920

kell 00.45 kirjutati Tartus alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Vene Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahel, millega lõppes 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 kestnud Vabadussõda, kus eestlaste kõrval võitlesid Eesti vabaduse eest veel soomlased, inglased, prantslased, juudid, rootslased, ameeriklased, taanlased, venelaseed ja veel mitme rahva esindajad. Vabadussõda, mis lõppes Eesti täieliku võiduga, nõudis ligikaudu 5000 võitleja elu; haavatuid oli umbes 14000.

Tänavu möödus Tartu rahulepingu sõlmimisest 93 aastat. Sel puhul asetati pärgi Vabadussõja mälestusmärkide juurde üle terve Eesti, tähistades sellega Vabadussõja võidu aastapäeva ja mälestades sõjas langenuid.

24. veebruaril tähistasime suurejooneliselt Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva, aga selle sündmuse taustal unustasime ühe teise tähtpäeva - meie esimese presidendi Konstantin Pätsi 139. sünniaastapäeva 23. veebruaril.

28. jaanuaril 2013

kogunes grupp endisi kodukaitsjaid, võitlus- ja mõttekaaslasi Meriväljal. Peale möödunud aegade meenutamist suunduti Metsakalmistule, et süüdata küünlad teenistuskohustuste täitmisel hukkunud võitluskaaslase haual.

Tolleaegseid sündmusi meenutab kolonel Henn Karits raamatus „Leegitseval piiril" nii: „Ühel lumelörtsisel jaanuariööl Kodukaitse Tallinna keskdivisjoni autopatrull jälitas kesklinnast suurel kiirusel põgenevat autot. Toimus avarii, milles hukkus teenistuskohustuste täitmisel noor kodukaitsja Elar Moora. Tema isa ja vend jätkasid Kodukaitses võitlust Eesti vabaduse eest."

18. märtsil 1994

hukkus teenistuskohustuste täitmisel kurjategija kuulide läbi Pärnu kodukaitsja Jaak Vaarmann. Tapja Anti Sakk tagati mõni aasta hiljem Venemaal, kust ta Eestile välja anti ja tal tuli vastutust kanda mitme siin toime pandud kuriteo eest, millest rängim oli Jaak Vaarmanni tapmine.

Peale Eesti riikliku iseseisvuse taastamist augustis 1991 barrikaadid ja tõkked koristati. Toompea nõlval Toompea tänava ja Falgi tee ristmikule pargiserva jäi graniitrahn, mille alusesse raiuti daatum „20. VIII 1991" ja mida on nüüd hakatud kutsuma 20. augusti kiviks.

See kivi jäi rahva vabadusetahte sümboliks, mis meenutab meie valmisolekut vabadust kaitsta ja on mälestuseks nendele, kes repressiooniohtu trotsides ning eluga riskides astusid välja Eesti riikliku iseseisvuse eest.

Et Eesti vabadus saabus ohvriteta, oli meie vabadusvõitluse strateegia võit ja suurim ime. Aga võib-olla tuleks sellesse kivisse siiski raiuda ka mõned nimed?

ENN VIIDU, Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi juhatuse liige

Jaga |