Maa ei suuda oma rahvast ära toita

Kas mäletame neile külmadele järgnenud kevadet ja eriti suve, kus vihma kallas lakkamatult? Sügiseks olid tollaste kolhooside ja sovhooside viljasalved pooltühjad. Siloaukudes oli vaid märga ja läbivettinud sööta ning heinaküünides vilistas tuul. Võis oodata väga suuri raskusi loomade ületalvepidamisega ja nii mitmedki majandid tegid ettevalmistusi, et varuda söödaks kuuse- ja männioksi. Tollal päästsid olukorra ja Eesti põllumajanduse Venemaalt ja Ukrainast saabunud odra- ja nisuvagunid.

Väiketalud praktiliselt kadunud

Ei tahaks halba sõnuda, aga alati peab jätkuma ettenägelikkust olla valmis halvimaks. Maailma põllumajanduspraktika on näidanud, et kõige suurema kohanemisvõimega on just väiketootjad - nende võime kohaneda uue olukorraga on imetlusväärselt tugev. Ent suured põllumajandusettevõtted, kelle ressurssid on määratult tüsedamad ja kes peaksid, kui loogiliselt mõelda, omama ka suuremat inertsi, pole eluvõimelised ekstreemolukordades, mis tulenevad ilmastikust, riike tabanud majanduskriisidest ja äärmuslikest relvakonfliktidest.

Kuna meie riigi maaelu- ja põllumajanduspoliitika on Eestis väiketalud praktiliselt likvideerinud, pole maal enam ei ühe- ega kahelehmapidajaid ja mõneseakasvatajaid - see kõik on juba minevik. Kunagi Mart Laar peaministrina kuulutas rahvale, et polegi meil nii suurt põllumajandustootmist vaja - kui tarvis, toome põllumajandussaadusi Euroopa Liidust.

Kindlasti võib tõesti tuua, kui on tuua, aga kes selle kinni maksab? Mitte keegi ei anna kapitalistlikus ühiskonnas mitte midagi tasuta, kõigel on oma hind. Täna on kogu maaelu muutunud - naturaalmajandusele pole ka maal kellelgi loota.

Firmad ja maa libisevad võõraste kätte

Kui nüüd kujutaksime ette, et tõesti võib korduda 1979. aasta suvi - häviksid rohukultuurid ning teraviljad ja kartulid jääks põllule. Riigikaitse seisukohalt on eriliselt tähtis, et ise suudaksime ära toita oma rahva. Rääkimata sellest toest, mida peaks osutama riik juhul, kui meie põllumajandustootjad on jäänud hätta. Missugusesse olukorda võiksid sattuda suurettevõtted, kus karjale peab päevas andma kümneid tonne silo ja tonne jõusööta?

Praegu käib vaikselt meie edukate põllumajandusettevõtete müümine välismaalastele. Siin ei kaota me ainult omamaiseid tootjaid, vaid me kaotame ka oma maa, mis koos firmadega maha müüakse.

Taas kerkib küsimus: miks peame sadade miljonite eurode eest ostma põllumajandussaadusi ja muid esmatähtsaid kaupa, mida ise suudaksime suurepäraselt toota? Riik pole kuidagi osanud ega tahtnudki tugevasti toetada väikeettevõtlust, mis maal elu käima paneks ja looks uusi töökohti. Või on meie riigil mingi teine plaan? Kui tõesti on olemas varuplaan, kuidas hädaolukorras oma rahvast ära toita, siis oleksime selle teadasaamisest väga huvitatud. Jääda lootma mingi „hea onu" peale on väga, lausa äärmuslikult küsitav.

TOOMAS PAUR

Jaga |