Politrukid panid Tuglasele sõnad suhu

RALF R. PARVE,      10. mai 2006


EK(b)P IV kongressil, mis toimus 5.–8. veebruarini 1941. aastal Tallinnas, esines "Loomingu" toimetaja Friedebert Tuglas sellist laadi politrukliku kõnega:
"Meie ei seisa üksi ega alga mingit tundmatut teed. Meie ees on Nõukogude Liidu suur praktika. Meie näeme, kuidas paljumiljoniline sotsialistlik ühiskond juba stabiilselt seda vormilt rahvuslikku ja sisult sotsialistlikku loomingut teostab. Meie oleme orgaaniliselt seotud selle ühiskonnaga ja meie ühine vaimne vereringevool muutub ikka intensiivsemaks. Kuid seda rutemini võib iga ENSV kirjanik, kujutav kunstnik ja helilooja tajuda sotsialistliku kunsti vabastavat, kaugust ületavat, kõigi maade töötavat rahvast ühendavat olemust."
Kommunistide kongress konstateeris, et Eesti kommunistid ja nende kongressil esinenud seltsimehed on tihedalt koondunud ÜK(b)P Keskkomitee ja seltsimees Stalini ümber ning relvastunud sellesamuse IV kongressi otsustega.
Niisuguse pildi andis 1971. aastal ilmunud Eesti ajaloo III köide.
Huvitav on tõdeda, et 1941. aasta märtsikuu "Loomingus" seda Tuglase kõnet siiski ei avaldanud. Kuigi oli aeg, mil nii tuntud meeste paatoslikud ülistussõnad Eesti Vabariiki likvideerinutele ja Moskva võimurite jaoks äärmiselt mokkamööda olid.
Kogu „ajalooline tõde" nihkub paika siis, kui lugeda 1974. aastal Lundis ilmunud ajakirjaniku Arno Raagi mälestusi "Saatuslikus kolmnurgas", mis käsitlesid ajavahemikku 1939–1941. Tuglase kummalise esinemise kohta on raamatus toodud täpne kirjeldus:
"Kunagi kevadtalvel peeti Tallinnas suure pidulikkusega Eesti kompartei kongressi, kus käisid tervitamas mitmesuguste asutiste esindajad. Teiste hulgas Eesti Kirjanike Liidu poolt Fr. Tuglas. Need tervitused olid oma stiililt võrdlemisi stereotüüpsed ja lopsakad sajatussõnade poolest kodanliku diktatuuri ajastu aadressil. Tundes Tuglast ja tema sõnavõtte varasematest aegadest, kompartei tervitus oma "lopsakuse" poolest nagu hästi ei sobinud Tuglase tavaliste sõnavõttude laadiga. Tuglas oma kõnedes oli olnud alati asjalik ning rahulik.
Hiljem kord Tuglast kohates veeres jutt tema "palavale" tervitusele kompartei kongressil. Tuglas ütles, et selle tervituse ettekandmine olnud tema elu üks ebameeldivamaid hetki. Ta istunud Werneri kohvikus, kui ettekandja talle teatanud, et kutsutakse telefoni juurde. Mehehääl telefonis öelnud, et kõneleb komparteist, ja palunud Tuglast tulla poole tunni pärast restorani "Kuldlõvi" isiklikule kohtamisele. Kui Tuglas saabunud määratud kohta, olnud seal temale võõras mees ees. Esitlenud end ja ütelnud: "Teil tuleb Eesti kirjanike nimel tervitada kompartei kongressi." Ulatanud talle lilla keemilise pliiatsiga täiskirjutatud paberilehe ning sõnanud lisaks: "Siin on kõne tekst, mida peate kongressile."
"See kõik oli antud käsu korras ja mul ei jäänud muud üle kui vaikselt nõustuda ja palav tervitus kongressile ette lugeda," sõnas Tuglas õlgu kehitades.
Muide on huvitav märkida, et sõnavõtud, mis valmistati kompartei staabis, sisaldasid kõik "palava tervituse" – täpne tõlge vene keelest "gorätshi privet". Tähelepanelikule kuulajale või lugejale need kaks sõna reetsid kohe vastava tervituse või kirjutise tõelise allika. Eesti kõnepruugis ei kasutata sellist väljendust, vaid öeldakse kas "südamlikud tervitused" või muud taolist."

Niiviisi sunniti nõukogude ajal esinema võimule meelepäraste kõnedega. See viib mõtted sellelegi, et näiteks ka 1988. aasta 24. veebruaril praegusel Vabaduse väljakul ja tolleaegsel Võidu väljakul veoautokastist ette kantud kõned, mis olid Eesti Vabariigi vastu suunatud, valmisid samasugusel meetodil ja torgati esinejatele lihtsalt käsukorras ette. Meetodid oli kogu aeg ühed ja samad.
Siinkohal võiks meenutada tõika, et 1986. aastal, juba perestroika-aegadel, tsiteeris EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan erilise mõnuga seda Friedebert Tuglase 1941. aasta kõnet.
Ka seekord jättis "Looming" jampsliku sõnavõtu oma lehekülgedel avaldamata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)