Vabaduse ja kodumaaga ei kaubelda

ROBERT VILL,      04. juuni 2003

Kas kollektiivne otsus päästab jälle süüst?

Praegu on raske mõista 1939. aasta sündmusi ja Eesti vabatahtlikku loobumist oma vabadusest. Kuidas sai nii sinisilmselt käituda? Ometi kõik kordub. Seekord tahavad poliitikud ja kõrgepalgalised ametnikud loobuda iseseisvusest Euroopa Liidu kasuks.

Euroopa Komisjoni esimees Romano Prodi ei keeruta. Ta ütleb avameelselt: "Eesti vabadus pannakse hoiule Brüsseli seifi." Seifi võti on teadagi kelle käes. Sisendatakse, et alternatiivi pole, et vabadusest loobumine makstakse kinni.
Olukord erineb kardinaalselt sellest, mis valitses Eestis ja maailmas enne viimast suurt sõda.

Päts kartis oma rahvast

Poliitilised vastased represseerinud ja "vaikiva" ajastu kehtestanud Konstantin Päts oli isolatsioonis ja kartis oma rahvast. Loogiline, et baaside lepingule alla kirjutades ignoreeris ta põhiseadust, mis eeldas säärase lepingu puhul referendumi korraldamist. Valitsev klikk ei suutnud adekvaatselt hinnata oma tegevuse tulemusi ega ohte. Väheusutav, et vabadusest loobumine oli kinni makstud rahaga, mida mõni tolleaegne tipppoliitikud Venemaalt sai. Demokraatia puudumine sai esimesele Eesti Vabariigile saatuslikuks. Tahaks loota, et seekord otsustab kodumaa saatuse rahvas, kuigi riigivõim teeb kõva ajuloputust.

Ainus demokraatlik partei on Keskerakond

Kahetsusväärne, et suuremad erakonnad on Euroopa Liidu küsimuses oma seisukoha kujundanud tagakambrites, mis viitab erakonnasisese demokraatia puudumisele. Vaid Keskerakond on teatanud, et peab ülitähtsas küsimuses nõu erakonna lihtliikmetega. Ka Rahvaliidu programmi euroliitu puudutavas lõigus on väga sümpaatne lause: "Rahvaliit ei toeta Eesti kuulumist föderaalseks superriigiks muutunud ELi." S.t Rahvaliit ja Keskerakond püüavad kumbki eri moel eurokriitilistele valijatele meelepärased olla? Euroskeptikutena oleme võitnud vähemalt selle, et meie seisukohti arvestavad kaks suurimat parteid.
1990. aastate algusest püüab poliitiline ja majanduseliit rahvuslikke huve eirates allutada riiki rahvusvaheliste organisatsioonide (IMF, WTO, WB, EL jne) ettekirjutustele. Erilise hoo sai Eesti uus reetmine alguse 1995. aastal, mil Riigikogu ignoreeris demokraatia nõuet ja otsustas alustada väga kalleid läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumise küsimuses rahvalt luba küsimata. Käivitati tegevus, mis oli põhiseadusega selges vastuolus. See viitab, et inimeste võime õppida enda ja teiste negatiivsetest kogemustest on väike. Tulnuks siiski rahvast usaldada ja korraldada põhiseaduse muutmise referendum.

Rahvas võib poliitikuid umbusaldada

Viimastel andmetel usaldab poliitikuid kõigest 5%, teadlasi 68%, kultuuritegelasi 52% ja isegi ärimehi 18% inimestest. Ei ole välistatud, et sügisel võib rahvas poliitikuid umbusaldada, mis tähendab, et sajad miljonid kroonid maksumaksja raha lennutati tuulde.
Kes vastutab? Või läheb nagu ikka, et kollektiivne otsus päästab süüst? Kuidas sai võimalikuks, et kõik valitsused pärast 1995. aastat valmistasid rahumeeli ette riigi allaandmist ning alles tagantjärele pöördutakse rahva poole, et seadustada oma tegevus? Kust võtab valitsev eliit õiguse kõhklematult jagada lõplikke hinnanguid? Millest tuleb arvamus, et väikeriigi saatus on paratamatult olla kellegi sõltlane?
Muutuvas maailmas on väikeriigil suurte ees eelised. Oleme efektiivsemad, puudub suurte inerts, saame vastu võtta kiireid otsuseid.

Vaid väikeriik on ühtaegu demokraatlik ja efektiivne

Aeglane ja bürokraatlik asjaajamine sunnib Euroopa Liidule peale reforme. Uue Euroopa liitumine vanaga vaid kiirendab seda protsessi. Euroliidul on valida: kas muutuda liitriigiks, kus otsuseid langetab Brüssel, või hävida paisuva bürokraatia lõksus. Juba on välja töötatud projekt, mis peaks tagama laienenud liidu efektiivsuse. Otsustamisprotsessi kiirendamiseni jõutakse demokraatia vähendamise arvel, mis on igati loogiline suure riigi puhul. Vaid väikeriik suudab olla demokraatlik ja efektiivne korraga.
Suurus tekitab alati rohkem probleeme kui väiksus. Ebaõnnestumine ühe suure riigi juhtimisel võib halvasti lõppeda. Hea näide on NLiidu kokkuvarisemine, mis võinuks põhjustada tuumakatastroofi ja üldise hävingu. Sama kehtib kõigi suurte kohta. Väikese riigi edu või ebaedu on seevastu lokaalne ja koguni õpetlik. Seepärast on riikide iseseisev areng kasulik kõigile. Mida rohkem väiksemaid riike, seda tasakaalustatum ja turvalisem on maailm.
Iga süsteemi, sh kapitalismi normaalseks toimimiseks on vaja seoste mitmekesisust. Muretseme looma- ja taimeriigi liikide hävimise pärast, kuid ei mõista riikide paljususe ja nende omavahelise konkurentsi tähtsust demokraatlikule süsteemile tervikuna. Suures riigis ignoreeritakse paljusust, kehtestades ühesuguseid mängureegleid kõigile ja kõikjal. Pole vahet, kas seda teevad Moskva tshinovnikud või Brüsseli bürokraadid. See takistab demokraatia vaba arenemist ja maksab varem või hiljem kätte. Igasugused riikide ühendused on minevikus lagunenud, ja nad kukuvad kolinal kokku ka tulevikus. Euroliit ei ole erand.
Ühegi riigi tõelist arengut ei saa osta välisabi raha eest. Areng sõltud rahva oskusest ja võimest kontrollida ja efektiivselt kasutada kohalikku ressurssi - maad, vett ja eelkõige inimeste leidlikust ja nende motiveerimist, ja sellest, kuidas suudame säilitada oma loodust ja austada Eesti elulaadi. Eesti võib loota edule vaid siis, kui õpime taas kokkuhoidu ja säästlikust ning piirama tarbimist.

Esimesele Eesti Vabariigile sai saatuslikuks demokraatia puudumine. Tahaks loota, et seekord otsustab kodumaa saatuse rahvas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)