Kas eestlased valivad jälle valesti?

Kõrvaltvaatajale jääbki arusaamatuks, miks valib eestlane ligi 20 aastat järjest tavatu järjekindlusega parempoolseid riiki valitsema. Kuidas pole valija siiani aru saanud, et just tema valik on andnud valitsusele võimaluse praktiseerida Eestis euroliidu suurimaid palgakääre, kehtestada ebaõiglane vanemahüvitis, vähendada tuntavalt sotsiaalseid garantiisid, viia läbi ebaõiglane erastamine-ärastamine, manipuleerida rahvustunnetega jne? Püüangi järgnevalt lahti seletada mõned valimiste lõpptulemust mõjutavad tegurid.

1. Osalemine valimistel

Ega ometi keegi tõsiselt usu, et Eesti valijatest 60–70% ongi parempoolsed? Loomulikult ei ole, aga vajalik lõpptulemus saavutatakse alljärgnevate meetmete rakendamisega, kusjuures kindlasti tundub ka lugejale nii mõnigi mainitud tegevustest vähemalt alatu löögina allapoole vööd. Samas võib hea tahtmise juures mõndagi manipulatsiooni klassifitseerida suisa ettekavatsetud ja läbiviidud valimispettusena. Karistamatuse tunne on tugev, sest võitjate üle meil kohut ei mõisteta.

Esiteks on võimulolijatele väga tähtis, et rahulolematuid ja pettunuid oleks võimalikult palju ja nad valimistel ei osaleks. Selleks propageeritakse järjekindlalt meedias ja interneti suhtlusportaalides uitmõtet, et valijast niikuinii midagi ei sõltu. Kuidas ta ka ei pingutaks, riigikogusse valituks osutuvad ikkagi ebakompetentsed, saamahimulised ja tundmatud isikud, kelle alavääristamist loetakse heaks tooniks. Ei maksa imestada, et ses valguses tundubki paljudele parima protestivormina päevapoliitikast kõrvalehoidumine ja valimiste ignoreerimine.

Teiseks ei jäta võimulolijad midagi juhuse hooleks. Tehakse kõik, et valimised oma pooldajatele igas ilmanurgas võimalikult lihtsaks muuta. See tähendab, et nii edukatel kui ka nende hulka pürgijatel peab olema võimalus kohvitassi taga hääletamiseks. Sotsid koos ametiühinguga saavad sedasama teha töökollektiivis ülemuse valvsa pilgu all ja ka igat sorti isamaalastel peab üle ilma olema õigus osaleda e-valimistel. Seda ainulaadset süsteemi soovitakse tulevikus täiendada veel mobiililt hääletamisega, et jumala eest ükski turismireisil viibiv poolthääl kaotsi ei läheks. Iseasi muidugi, kas selline valija tunneb erilist uhkust ja patriotismipuhangut oma riigi vastu.

Samas ei tunne valitsus muret, kuidas jõuab valimisjaoskonda kuskilt kolkakülast keegi tädi Maali. Tema ei pruugi hääletada “õigesti” nagu ka need, kes üks kord nelja aasta jooksul peavad õigeks tulla õigel päeval, ülikonnas ja lipsuga valimisjaoskonda, näidates üles austust oma riigi ja kaaskodanike vastu ning teevad seal vaatlejate valvsa pilgu all oma valiku. Kuna valimistest osavõtt on tavaliselt ~50%, siis pole põhjust imestada, miks Reformierakond oma stabiilselt valimistel osaleva 15–20protsendise toetajaskonnaga haarab riigikogus ligi 30 kohta. Selle tulemusega, mida saadab küllaltki ülbe retoorika rahva tahte elluviimisest, osalevad nad alati valitsuse moodustamises. Samas võib ainult oletada, millise kaose ja ettearvamatu valimistulemuse annaks praktikas näiteks 20% valimisi traditsiooniliselt ignoreeriva inimese ootamatu osavõtt.

Kolmandaks, koalitsioonierakonnad on parteide paljususe ja laialivalguvuse tingimustes sõlminud omavahelise kartellikokkuleppe, mille eesmärgiks on Keskerakonda iga hinna eest võimust eemal hoida. Loomulikult on “püha eesmärgi” saavutamiseks kõik abinõud teretulnud ja tavaliselt konsensus ka saavutatakse. Lihtlabases maakeeles tähendab see alati pärast valimisi kambaka organiseerimist endast tugevamale.

Kindlasti on tavalugeja märganud, kuidas enne valimisi püüavad kõik parempoolsed erakonnad näidata ennast võimalikult erinevatena ja rahva huvide eest seisjatena. Pärast valimisi selgub, et erinevused on näilised, et mitte öelda olematud. Võimuerakonnad võiksid vabalt ühineda, et ühe tugeva erakonnana Keskerakonnale konkurentsi pakkuda. Kuid sellisel juhul jääks esiteks osa funktsionääre tööta ja teiseks ei saaks nad iialgi kokku niisugust tulemust kui eraldi. Tekiks reaalne oht jääda opositsiooni, mida kaua võimu nautinud erakonnad endale lubada ei saa. Kindlasti hakkaks aastakümneid tõrjutud opositsioon uurima ja avastama tehinguid ja rahaeraldisi, mis võivad osutuda pehmelt öeldes kahtlasteks ja sugugi  mitte aegunuteks. Sellepärast jääb ühinemine ära ja kuna valimisi võita muutub järjest raskemaks, jätkub valija traditsiooniline lollitamine valimistest valimisteni. Lahtiseletatult tähendab see, et vanade võtete kõrvale otsitakse pidevalt uusi võimalusi pettunud valijate peibutamiseks ja valimistulemuste mõjutamiseks.

2. Manipulatsioonid

Esiteks on muutumas heaks tavaks tuua rahva desorienteerimiseks ja opositsioonihäälte püüdmiseks valimiste eel poliitilisele areenile uued üritajad. Kiiresti luuakse meedia aktiivsel kaasabil võluväel tekkinud erakonnale sõltumatu ja korruptsioonist puutumatu oreool. „Õigel ajal“ tekkinud erakonnal ei saa ju veel olla negatiivset tausta! Naiivne tavavalija annabki talle üldises eufoorias hääle pikemalt mõtlemata.

Muidugi osutub rõõm ootamatult väljailmunud erakonnast, kes peaks justkui riigi korruptsioonisoost välja tõmbama, lühiajaliseks. Peagi pöördub n-ö tütarfirma oma emapartei rüppe tagasi ja võib ainult imestada, kuidas kord altveetud valijad järgmistel valimistel uuesti sama reha otsa komistavad. Jääb küll oht, et uusüritaja ei ületa valimiskünnist ja projekt lõppeb fiaskoga, aga mingi hulk hääli on konkurentidelt siiski üle löödud.

Teiseks annab võimu teostamine tugevad trumbid järgmiste valimiste ettevalmistamiseks ja edukaks läbiviimiseks. Siia kategooriasse kuulub ka valimistulemuste mõjutamine ehk rahva meelsusega manipuleerimine.

Kas keegi veel kahtleb meedia kõikvõimsuses? Äkki oleme liiga sinisilmsed? Kas ikka on juhus, kui otsustavatel hetkedel just opositsiooni esindajad korruptsioonikahtlustega üle külvatakse või kellegi käed resoluutselt raudu pannakse, kusjuures kogemata on kohal meedia esindajad?

Meedia poolt kurdistatud ja pimestatud valija teebki hetkeemotsioonidest lähtudes “õige” valiku, mille üle ta ise, tõsi küll, aastate pärast ei pruugi üldse uhkust tunda. Loomulikult ei jõua keegi hiljem ära oodata süüdimõistvat kohtuotsust, kuid eesmärk (opositsiooni kõrvaletõrjumine ehk vabad käed kuni järgmiste valimisteni) on käes. Põhimõtteliselt võib ette kujutada olukorda, kus naaber, olles kindel enda karistamatuses, tuleb ja kallab teile kaela oma solgipange. Loomulikult jääb meie ühiskonnas ohvri osaks enda hilisem õigustamine ja puhtakskasimine, kusjuures endist mainet saavutada on lootusetu. Siia ritta sobib ka kvaliteetajakirjanduse lugejatele ja rahvusringhäälingu kuulajatele-vaatajatele mõeldud ajupesu. Musta valgeks pesemise üheks eredamaks näiteks on meedia püüdlused praeguses majandussurutises süüdistada nii maailmamajanduse kehva seisu, energiakandjate hinnatõusu kui ka opositsiooni! Ainult mitte valitsust ja tema möödalaskmisi. Ilma püksata kaerajaani tantsimisest tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sobivad suurepäraselt riigikogu kuluhüvitiste materdamine, igat masti superstaaride vorpimine ning muu tsirkusepakkumine meediakanalites.

Kolmandaks on viimasel ajal meie ühiskonnas tunda rafineeritud rõhuasetust rahvustunnetele. Mis see siis on kui mitte manipuleerimine? Kas ei mõju parempoolsete poolt ootamatult valimisvankri ette rakendatud pronkssõdur katsena viimases hädas enne valimisi teha panus rahvustunnetele? Ju siis polnud tulevased koalitsioonipartnerid üldse kindlad valimisvõidus. Viimati nägima kiirustavat ja rohmakat manipulatsiooni ka Gruusia sündmuste kajastamisel, kus tõde ei huvitanud peale Keskerakonna kedagi.

Kõik aga toimis ning selle mõjud on tuntavad kogu aeg! Meil on juba uus ajalugu, mis kipub muu Euroopa ja maailma omast kõvasti erinema. Meil ei ole piirilepingut Venemaaga, kuid me trügime vägisi Euroopa viie edukama hulka. Heaks tavaks on kujunemas nende süüdistamine, kes selles uues ajalookäsitluses ja meie edukuses kahelda julgevad, venemeelsuses ja patriotismipuuduses. Samasse rühma kuuluvad ka need, kes pole küllalt asised, elavad ääremaal ja julgevad küsida arstiabi ja hariduse kohta, aga tunnevad muret ka kaupluse ja bussiliikluse puudumise pärast. Võib julgesti eeldada, et äkki planeeritakse teadlikult vabadussamba, milles rahulolematud ka hauatähist näevad, valmimine ja vastuvõtmine kuhugi järgmise aasta kevadesse lootuses, et ehk järjekordse patriotismilaine harjal õnnestub uuesti inimeste valvsus uinutada ja eurovalimistel särada.

Aga raskeks läheb. Valijale on omane siiski eelnenud valikuid analüüsida ja vigadest õppida ning manipulatsioonid rahvuslikul pinnal ei pruugi järgmisel aastal enam õnnestuda.

Jaga |