Paratamatus

Nii et - seltsimehed kapitalistid, võib küll tööliste palka kärpida või hoopis maksmata jätta, sest eestlased on ju orjatööga harjunud. Uue tööseaduse väljatöötamisel lõi Eesti tööandjates liiga tugevalt välja orjapidajate mentaliteet. Unustasid nad aga peamise: omal ajal ei sõltunud orjast midagi, aga tänapäeva ostuvõimelisest töölisest sõltub täielikult nüüdse orjapidaja ellujäämine või areeniltkadumine.

Võib ka pensione vähendada, lastetoetusi ära jätta või maksta vaestele 2000 ja rikastele 35000 krooni. Kõike võib! Ainult et siis tuleb hakata totalitaarset nõukogude kommunismi kiitma, sest selles puudus tööpuudus ja kopikas seisis kindlalt hoiukassas. Rääkimata siis kommunismist kui inimühiskonna ideaalseimast eksisteerimisvormist, mida ei suutnud Maa peal teoks teha isegi Jeesus Kristus, kelle ideesid kasutasid türannid Hitler ja Stalin masside lollitamiseks ja hävitamiseks ning mida praegune agoonias kapitalism kardab rohkem kui vanakurat pikset.

Tunne Kelamil kulus suurem jagu elust ja veel viis aastat Euroopa Parlamendi tühjades saalides kommunismi hukkamõistmiseks. Alles 8 kuud tagasi tuli mehikesele kusagilt mõistust juurde ja ta hakkas hoolikalt tarvitama sõna „kommunism" ees sõna „totalitaarne". Ja ennäe imet! - kohe tasus vaev ennast ära ja totalitaarne kommunism mõistetigi hukka.

Nüüd, kriisiolukorras on lõpuks selgunud, et praegusaegne värdjalik, üksteistvihkav, äärmist ebavõrdsust ülistav, sõdu armastav ja vange piinav ühiskond ei olegi suuteline kommunismi teostama ega selles elama. Lihtsam on see kõik nimetada utoopiaks ning hädad ja vead süsteemi kraesse sokutada.

On öeldud, et „Teiste heateod raiu kivisse, omad kirjuta liivale", aga meil lüüakse ligemine kas või mättasse, et saavutada vastupidist. Õõnsalt ja mõttetult kõlab tühjades kirikutes „Armasta oma ligemist rohkem kui iseennast!", kui selle kuulutajad on võimu- ja mammonaahned liigkasuvõtjad.

Viimased töötegijad Eestimaal olid kolhoosnikud, kes, ise nälgides, tohutut vaeva nähes ja ränka tööd tehes saavutasid selle, mida linnavurledel on andnud tänaseni laristada.

Meie agarad, nahaalselt hoolsad, üliäärmuslikust liberaalsusest arutult vaimustuses ettevõtjad erastasid, ärastasid, varastasid, laristasid, pasandasid vana kaevu täis. Nad lasid rahval lürpida tekkinud rokka, ise aga nosisid kartulisisu. Kui see otsa sai, läks kohe kisa lahti: tulgu rahvas jälle (nüüd - solidaarsusest!) nende eest kartulikoori järama, et nemad saaksid kartulisisul edasi hea maitsta lasta.

Viimases hädas hüütakse appi talupojamõistust. Aga kust seda võtta, kui sellest pole enam Eestimaal haisugi järel?

ANTON JÕKS, Räpina

Jaga |