Suur Saksa prügifirma nöörib Tallinna

RAIVO UUKKIVI,      01. september 2004



Sõites Tallinna uude prügilasse, tervitab meid juba väravas suuromaniku logo. Logo ripub seal vaatamata asjaolule, et Tallinna Prügila ASi puhul ei ole tegemist Cleanaway tütarfirmaga, vaid iseseisva äriühinguga, millel on kaks omanikku. Üks neist on nimetatud Cleanaway Saksamaal asuv haru ja teine Tallinna linn. Seega oleks igati loogiline, et firma fassaadile võiks riputada mõlema firma logo. Miks seda pole tehtud?

Logo on tühine asi, mõtleb lugeja. Tõesti, kuid ka see pisike näide tõestab, kuidas ülemaailmne gigantkontsern suhtub oma partnerisse, kellest väiksuse tõttu ei sõltu midagi.
Märksa tõsisem on asjaolu, et Tallinna prügila suuromanik, kes omandas firma aktsiaid 26 miljoni krooni eest, pumpab ettevõttest välja (vaatamata majandustulemustele) igal aastal 4,6 miljonit krooni. See on võimalik tänu aktsionäride vahel sõlmitud lepingute allakirjutamise eelsetele kiirmuudatustele, mille viis sisse tollane, Jüri Mõisa juhitud linnavalitsus.
16. mail 2000. a sõlmitud lepingute kohaselt saab suuraktsionär, kelle nimi täna on Cleanaway Deutschland, esimesel viiel tegevusaastal (siia alla käib ka ehitamise aeg, mil üldse teenistust ei olnud) 300 000 eurot aastas ja järgneval neljal veel 200 000 eurot aastas lisaks. Summaks teeb see üheksa aasta jooksul Eesti kroonides 35,88 miljonit.

Mille eest?
Seda tasu nimetatakse hellitavalt management fee´ks ehk juhtimistasuks. Uurides ehitusaegseid lepinguid, saame teada, et sel ajal sõlmiti kahe Saksa firmaga konsultatsioonilepingud, millega reguleeriti projektijuhtimine. Lisaks sellele tööle palgati kaks juhatuse liiget. Mida siis tasu eest juhiti? Kas see on nõukogu Saksa-poolsete liikmete töötasu? Tundub natuke suur summa Tallinna väisamise eest neli korda aastas.
Maksuspetsialist ütleb, et tegemist on varjatud dividendiga.

Normaalne äri
16. mail 2000. a sõlmitud aktsionäride vahelises lepingus on kirjas, et suuromanikuks saadi 26 miljoni krooni eest, mis moodustab ettevõtte 40miljonilisest aktsiakapitalist 65%.
Esimese üheksa aastaga (alates ettevõtte aktsiate omandamisest) teenitakse vaid management fee'ga 35,88 miljonit krooni ehk suurusjärgus 10 miljonit rohkem, kui ettevõtte omandamiseks kulus.
Loogilise konstateeringuna kõlaks nüüd, et nad tegid ju kulutusi – rohkem kui 100miljoniline ehitis oli vaja valmis teha ja kallite masinatega varustada. Tegelikult ei teinud suuromanik ühtegi kulutust. Kulutuste katteks võttis ettevõte ise laenu, mille tagas aktsiakapitalis oleva hoonestusõigusega.
Nõustuge – normaalne äri! Üheksa aastaga garanteeritud 10 miljonit tulu pluss ettevõtte majandustegevusest tulenev umbes neli miljonit aastas. Seda viimast saadakse küll ettevõtte finantsplaanide järgi alles kolmandast aastat pärast prügila avamist. Ei mingeid lisaväljaminekuid.
On ainult üks aga. Kõik need miljonid maksavad ladestustasuna kinni jäätmetekitajad. Meie kõik.
Ainus aktsionär, kes on prügila normaalseks funktsioneerimiseks investeerinud, on Tallinna linn. Organiseeriti juurdepääsutee, rajati heitveetrassid, tagati omafinantseering.

Makse ei maksta
Audiitorid on juhtimistasu liigendanud dividendideks ja teavitanud sellest ettevõtte juhtkonda. Siiski ei ole dividendidena saadavalt tulult makstud nõutud tulumaksu. Kui maksuamet ärkab ja leiab, et tegemist on varjatud dividendidega, siis lisanduvad tulumaksule ka viivismaksed. Võib olla üsna kindel, et ka selle lisakoormuse kannab ettevõte ja suuromanik võtab ikka oma.

Tallinn raskes olukorras
Äriühingu väikeomanik Tallinna linn, kellel ettevõtte põhikirja järgselt on näiliselt suured õigused, on raskes olukorras. Kui eelmine juhatus kaitses mõlema omaniku huve ja lähtus sõlmitud lepingutest, siis tänane marionettide ajutine juhatus on Cleanaway Eesti (kellega ettevõttel pole mingit sidet peale ühe omaniku) lõa otsas.
Ainus pääs sellisest nöörimisest (pigem röövimisest) on asuda kiirelt ja resoluutselt prügila aktsiaid välja ostma. Väljaostmise tingimused leiab Tallinna linn aktsionäride vahelisest lepingust, mis sätestab väikeaktsionäri kaitseks mitu klauslit. Neist üks sõnastab: investor on kohustatud tagama, et firma tegevus vastab igal ajal aktsionäride huvidele ning on kooskõlas kehtiva seadusandlusega (minu rõhutus – R. U.).
Tulumaksu tasumata jätmisega Eestis kehtivaid õigusakte rikkudes ning audiitorite ja eelmise juhatuse sisulistele märkustele tähelepanu mitte osutades, on Tallinna Prügila nõukogu ja suuromanik rikkunud lepingut ja seega andnud võimaluse lepingu ühepoolseks katkestamiseks.

Tallinn ei pea Cleanaway aktsiaid ise välja ostma. Nii pingestaks linn oma eelarvet. Aga linn võiks kaasata regiooni omavalitsused. Sellise lahenduse korral langeksid ära kõikvõimalikud spekulatsioonid ümber teise prügila Harjumaal ning saaks reaalse sisu loodav regionaalne jäätmekeskus, mis ehitataks üles ümber kohalike omavalitsuste ühisomandis oleva Tallinna Prügila või Põhja-Eesti Jäätmekeskuse.

KÖIDIKUD: Isamaaliitlane Jüri Mõis suutis lühikese linnas võimul oldud ajaga rohkem lõhkuda kui luua. Ta müüs strateegilised linnavarad vee ja prügila lepingutega, mis aheldasid Tallinna linna pikkadeks aastateks. Linn ei ole erastatud firmades võrdne äripartner, vaid suurte erafirmade jooksupoiss. Seda tunnevad kõik linnakodanikud oma rahakotis – pakutav teenus on kallis ja kohmakas.

KAKS OMANIKKU, ÜKS LOGO: Kuigi Tallinna Prügila AS on kahele omanikule kuuluv äriühing, ilutseb väravas alates juuli algusest vaid Cleanaway logo. Või on Tallinna linn oma osalusest loobunud? Pilt on tehtud 16. augustil 2004. a.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)