Ei ole midagi uut siin päikese all

 Kunagisi õudusi meenutades

Ärgates nägin oma voodi ees suurt verekoera. Köögilaua taga tattnina valgel istusid käeraudades isa ja kaks tsiviilriides eestikeelset NKVD-meest. Köögis ja maja ümber oli paarkümmend maskideta piirivalvesõdurit, kellel ülesanne maja korralikult läbi otsida – rahvavaenlasel pidi ju relv olema. Isegi suled padjakottidest puistati põrandale laiali. Püssimeeste saatel tuli emal ka pööning ja kuur läbiotsimiseks ette näidata. Pliidi alla tehti tuli – ema „Eesti Naise“ ja „Mareti“ aastakäigud läksid tuleroaks – olid need ju trükitud „nemetskimibukvami“.

Ma ei tea, kas kapolased jõudsid Edgari sularahavaru korralikult üle lugeda, aga meie köögis koostati konfiskeeritud vara nimekiri: hooned, mööbel, paremad rõivad. Mõne päeva pärast tuli meile üks naisterahvas, kes siis juba kõik – teelusikatest padjapüürideni – üles kirjutas. Emal tuli konfiskeeritud vara pärast veel Kiviõlis kohtus käia – meile õega ööpimeduses ema tagasi oodates kangastus juba, et ka ema võeti meilt ära. Ema tuli siiski tagasi, ja tolle aja kohta suhteliselt heade uudistega: humaanne Nõukogude kohus oli lastele kodumaja ja voodid tagasi mõistnud; ülejäänud kraam tuli aga emal kokkulaenatud rahaga kohaliku kooperatiivi kauplusest n-ö tagasi osta. Õnneks tegi inimlik kauplusejuhataja sellele varale suurima võimaliku allahindluse. Meie õega saime tagasi isegi grammofoni, et edaspidigi kuulata Artur Rinne heliplaate.

Isa süüdistati kurikuulsa paragrahvi 58a järgi kuulumises nõukogudevastastesse organisatsioonidesse Kaitseliit ja Omakaitse ning osalemises Vabadussõjas. Kohalikud pealekaebajad lisasid veel perekonnapidudel isamaaliste (loe: nõukogudevastaste) laulude laulmist jm. See kõik kokku andis oma 25+5 vangilaagreid ja nn asumist. Seitsme aasta pärast jõudis isa, tänu Hruštšovi „sulale“, Baikalimaalt tagasi.

Uutel aegadel vanu loomujooni

Edgar Savisaare vaenamine algas juba Rahvarinde loomise algusaegadest peale – „õigetele eestlastele“ ei andnud rahu tema kõrged kohad reitingutabelites. Kadeduseuss närib mõnda meest siiamaani.

Kolm päeva pärast seda, kui „ebaseaduslik“ Ülemnõukogu oli Eesti iseseisvuse taastanud, toimus Tartus ERSP suurkogu (vt Tarmo Vahter „Vabariigi tulek“ lk 274-275), kus nõuti Eesti Vabariiki Tartu rahuga määratud piirides. Härrad Rumessen ja Mosin leidsid, et Vene tankid läksid liiga vara ära. Mosin kutsus üles minema rinnaga Toompeale ja tegema seal puhta töö, kuna Eesti ühiskond seisvat nagunii kodusõja lävel. Nõuti eesti keelt mitte oskavate venelaste päevapealt töölt vallandamist. Samuti Savisaare kohtu alla andmist – võimalusena nähti veel tema füüsilist likvideerimist, aga nenditi ka, et see poleks vist eriti demokraatlik!!!

Arvan, et lindiskandaalile pani aluse nn Bakatini—Savisaare kokkulepe, mille järgi KGB arhiivid Eestist ära viidi. „Õigetes“ eestlastes tekkis hirm, et midagi ehk jäi ka peaminister Savisaare lauasahtlisse. Viimase edevus oma kõnelusi lindistada andis alust kodukootud Watergate’i ülespuhumiseks. (Meenutuseks: USA Vabariiklik Partei lasi president Nixoni teadmisel terve aasta lindistada ja pealt kuulata Demokraatliku Partei asjaajamisi nende peakorteris „Watergate’i“ hotellis.)

Meie ajakirjandus pasundas toatäiest lintidest ja kassettidest. Nurisünnitati Arengupartei. Hr Gräzin kirjutas, et nüüd lõpuks ometi on Savisaar mutta tambitud. Tulemus: kohus ei leidnud neljas lindiräbalas kuritöö koosseisu.

Tänapäeval oleks see jant ülinaeruväärne, sest enamik meist ju teab, et kõik meie moblakõned käivad USA-s ära, et sealt saaks terrorismipisikuid otsida, ja et nuhkimine toimub mitte ainult Merkeli magamistoas.

Meie mustvalges mõttemaailmas

on tarvitusel kaks Saatanat: Savisaar sisetarbimiseks ja Putin välisohuga hirmutamiseks. Oleme juba unustanud kunagise McNamara tuumakontseptsiooni MAD (kindel vastastikune hävitamine), mille järgi olid Eesti ja kogu Baltikum absoluutses hävingukeskmes, s.t Hiroshima tsoonis. 1994. a. lõpetati NSVL ja USA poolt vastastikune rakettidega sihtimine. Saime paarkümmend aastat rahus elada, nüüd aga jookseme jalad rakku, et meie ilus isamaa uuesti sõjaväebaasidega kaetud saaks, ja nüüd juba Putini kontseptsioonides „auväärse“ Hiroshima-tsooni staatuse pälviks.

Üle 70 aasta ehitati NSVL-is Karl Marxi proletariaadi diktatuuri põhimõtetele toetudes kommunismi. Jõuti „arenenud sotsialismini“, kui impeerium kokku varises – kommunism ei saanudki valmis. Raha, mis pidi ju ka kaduma, muutub meie päevil üha virtuaalsemaks. Nüüd ehitame teise targa juudi Milton Friedmanni postulaatide järgi: Erastada! Erastada! Erastada! Eraomand on püha! Lisades sinna läänelikud väärtused, demokraatia ja inimõigused.

Meie majandusminister Michal soovib meie riigiettevõtted Tallinna Sadama, Eesti Energia, RMK jt välisinvestoritele suupärasesse paketti siduda. Stalinit parafraseerides: pole inimest, pole probleemi – pole riigivara, pole korruptsiooni!

On just „õige aeg“ meie veel allesolevad maad ja metsad müüki panna – meie põllumehel ju praeguses kriisis metsatuka või põllusiilu juurdeostmiseks raha pole. Küsime siin vanade roomlaste kombel: kellele on see kasulik?

Ja nii saamegi mammonast priiks, et siis globaliseerunud maailma õnne otsima minna…

Kulub vist veel mõni aasta, kui suur rahvasterändamine täishoo sisse saab, vaba ajakirjandus kõike mankurdistada jõuab, tehnoloogiliselt kõik kiibistatud saavad, maailma suurimad varad sajakonna ülirikkuri ja -korporatsiooni kindlatesse kätesse jõuavad ning Maailma Ühendriigid valmis saavad. Siis võikski ju paradiis ja 1000-aastane rahuriik Jeesus Kristuse õnnistusel Maa peale tulla?

Meie, praegu 70–80-aastaste põlvkond seda vist enam ei näe. Kahjuks. Või õnneks?

REET ÕUNAS, pensionär Tootsist, Pärnumaa

Jaga |