Valimistulemus ja poliitiline kultuur

Rein Ruutsoo,      21. märts 2007


Riigikogu valimise tulemused on selgunud. Rehkendused käivad eelkõige arvude ümber. Samas kujundasid jälle kord „viimase võitluse maale" rivistunud parteid ka avalikku ruumi, pannes kõige olemuslikumal viisil proovile Eesti poliitilise kultuuri.

Valimisvõitluses tulevad nähtavale need tendentsid, mis valimiste vahelisel ajal on märkamatult ühiskonda seestpoolt kas „kasvatanud" või „söönud". Samavõrra, või isegi enam, kui pelgad parlamendikohad, kujundab poliitilises kultuuris toimuv riigi ja rahva edasist käekäiku.

Ideoloogiate taandumine ja „kaubastumine"

Poliitiline kultuur saab nähtavaks riigimehelikkuse ja päevapoliitilisuse, avalikkuses aga eetiliste ja parteipoliitiliste valikute vahekorras. Just iseendale allajäämine neis valikuis on ka põhjus, miks nn võitjad ega ka avaliku ruumi kujundajad pole eriti innukad olnud tagasi vaatama oma Via Regiale. Kohati on hind, mida mitte parteidel, vaid ühiskonnal on tulnud maksta moraalse kapitali kaotuse, avaliku ruumi kahanemise jne näol, olnud vägagi ränk.

Ideoloogiate taandumisel ja „kaubastumise" süvenemisel on mitmeid põhjusi. See pole vaid postkommunistlike riikide probleem – samade tendentside üle kaevati äsjalõppenud Soome parlamendivalimistel. Kuid Eesti hakkab väsima 15 aastat kestnud ideoloogiast, et „enne, kui jagada, peame koguma", sest selle varjus on toimunud pöörane jagamine (ärastamine, erastamine, tagastamine jne; alates raudteest ja lõpetades maksuvabastustega). Kui nii jätkub, siis jõuab üks põlvkond siitilmast lahkuda, enne kui jagamine nendeni jõuab.

Jõhkra kuritarvitamisega eelmistel valimistel narriti eetika „äraostmatute" kamba poolt nii armetult ära, et vast alles järgmistel valimistel pääseb tõsiselt väärtustest lähtuv erakond naeruväärsesse valgusse jäämisest. Seegi kord „JOKK jätta" abil tuult tiibadesse kogunud sotsiaaldemokraadid, kes Europarlamendi saadikute Andres Tarandi ja Marianne Mikko (nagu juba Mihkel Mutt on viidanud) toel hääli kogusid, said ise JOKI-ga hakkama (Pm 11.03.07).

Nähtavasti oli aga mitmeti „kaubastumise" teene see, et nn identiteedimobilisatsioon, mille suunas Pronksmehele roninud Reformierakonna õhutusel liiguti, ei saanud veel piisavalt õhku sisse. Radikaalselt meelestatud etnilisel alusel konstrueeritud vene protestiparteid, kel Andrei Hvostovi iseloomustuse kohaselt „poleks midagi selle vastu, et praegune poliitiline korraldus kokku varistada" (Eesti Ekspress 1.03), ei pääsenud seekord veel parlamenti.

Valimised ja avalikkus

Eesti ühiskonda järgmiseks neljaks aastaks vormivad valimised, mis ennustati kujunevat eelmistest räpasemaks, möödusid Keskerakonna vaatenurgast ootamatult leebelt. Kampaania algus ei tõotanud küll midagi head. „Valgete jõudude" ühisrinde teemat püüdis mitmeti üles võtta Tuuli Koch. Nimekate inimeste liitumist Keskerakonnaga tõkestas ta nende avaliku häbistamise abil. „Tauno Kangro sai oma Kalevipoja, Andres Oper saab oma staadioni, Peeter Rebane saab oma projektidele uue hingamise. /.../ Keskerakonnaga liitumine meenutab üks ühele liitumist komparteiga: parteipilet taskus, saad elada ja toimetada," pani tütarlaps mängu kõige vingemad klisheed, lõpetades koguni Julius Fuciku fashismivastase hoiatushüüdega „Inimesed, olge valvsad!" (Pm 22.09.06). „Jalgpalli-Jobu" tiitli saanud tähtpalluril Andres Operil jäigi vaid ahastada: „Kas ma Eestile liiga vähe väravaid olen löönud?"(SLÕL). Teenekaima jalgpalluri peal anti igaühele näidisõppetund sellest, mis ees ootab, kui keegi julgeb Keskerakonda toetada.

Kuid 2003. aasta terroriga võrreldavat demoraliseerumist suutis osa meediast seekord vältida. Võimalik, et õpiti just kogemustest. Tarmu Tammerki hinnang näiteks Eesti Päevalehe rollile 2003. aasta valimiste tulemuse avalikul mõjutamisel oli ju hävitav: „Kas me saime vastuseid näiteks päev enne valimisi Eesti Päevalehes ilmunud artiklist, kus pealkirjade järgi võis aimata, et paljastumas on kohe tõde Keskturu kohta? Aga pärast seda ei ole me enam suurt midagi juurde kuulnud. /.../ Pealekauba näeb hea ajakirjandustava ette, et tõsise süüdistusega ei tulda välja päev enne valimisi. Ja kui tullakse, siis kindlasti taotletakse vastulauset süüdistatavalt poolelt. Antud juhul seda ei tehtud. Milline ajakirjandus võib nii käituda? Ainult parteiline. Sõltumatu ajakirjandus nii ei käitu." (Maaleht 13.03.2003).

Veelgi kompromiteerivam on, et Päevalehe sabas sörkinud ja ka Keskerakonna valijate rahast elatuva ETV AK spetsiaalne saatelõik Kadi Alatalu hingestatud esituses pani Keskerakonna ja maffia valimiste eelõhtul ühte patta. Ja muidugi ei lastud laimuga üle valatuist kedagi kaamera ligigi.

Maalehe viidatud vestlusringis raudus kätega abilinnapea Vladimir Panovi telekaamerate ees talutamist tagantjärelegi veel mõnitavalt õigustanud ja Keskerakonna kohtuhagi kritiseerinud ETV juht Ainar Ruussaar leidis koguni, et „pole oluline, kes seda sõda alustas", ja vaidlustas õigusriigis endastmõistetava ja õiguspärase sammu, et laimu vastu kaitstaks end kohtus (Maaleht 13.03.2003). Põhjuse ja tagajärje äravahetamise kõrval püüdis meediajuht blokeerida õigusriigi põhimõtteid, et viimane sõna ei saa jääda õigusrikkumise hääletorule (isegi siis, kui ta on avalik-õiguslikuks maskeerunud)! Eelmiste valimiste õppetunnid peegeldusid siiski hiljutisest avalikust meediaarutelust pudenenud Savisaare märkusest: „Kui te ülekäte lähete, siis kaebame teid kohtusse, ja pärast elame jälle sõbralikult edasi» (Pm 26.01.07).

Meedia tänaseks märgatavalt kasvanud tasakaalu taga oli ilmselt mitmeid kalkulatsioone. Leedo, Kruuda jt algatatud „avalikkuse monopolide" murdmine on mõned juba närviliseks teinud.

Kindlasti pandi seekord enam tähele Tõnis Saartsi, Juhan Kivirähki jt juba aastaid avaldatud arvamust, et osa meedia liigne agressiivsus on kontra-produktiivne, s.t häälestab valijad, kelle õiglustunnet on riivatud, andma oma hääle just rünnatud poolele. Aga polnud ka viimase tähtsusega, et erinevalt 2003. aastast, kui Kaarli kirikus sai luterlike piiskoppide avaliku õnnistuse „koosmeele"-koalitsioon, tegi üleskiitmine küsitavaks nii mõnegi parteituse. Nüüd ei sobinud, samuti parteilistel kaalutlustel, Reformierakonna peaaegu juba „laulatatud" partnerit mustates (Priit Hõbemägi, Keskreformierakond alustab ja võidab. Eesti Ekspress 1.03.07) liitu juba ette „ära solkida".

Eesti poliitilise establishmendi senise käilakuju – reformipartei – poolt koos Keskerakonnaga valitsuse moodustamine (kõnelemata Reformi ja „äraostmatute" kähmlusest Keskerakonna käe pärast Tallinna linnavalitsuses) tegi sisuliselt tühjaks retoorika, mis oli alates 1998. aastast kinnitanud Keskerakonna koostöö- ja üldse poliitikakõlbmatust... Kui keegi kaotas, siis just professionaalsuse ohverdanud ja eneseväärikuse minetanud osa kommentaatoreist.

Riigikogu uus kaardipakk

Suhteliselt tasakaaluka valimispropaganda peegeldusena võiks vastvalitud Riigikogu olla mitmeti professionaalsem, kui oli eelmine koosseis. Vaid „rohelistel" on, mitte ainult parlamendipoliitika, uus kogemus. Sedalaadi häälepüüdjaid, nagu sattus Res Publica nimekirjas Riigikokku eelmisel korral – Võrumaalt valitud naljamees Hannes Võrno või koorijuht Hirvo Surva, kes kiiresti oma valijad pikalt saatsid,– ilmselt pole. IRL-i probleemiks kujuneb aga mitte ainult selle lõhestatus (äsja see ju oli, kui Jaak Aaviksoo vastutöötamine purustas Ene Ergma väljavaated saada Tartu Ülikooli rektoriks). Ühendparteid kujundavad Res Publica siseopositsioonina mängust välja lülitatud kunstiinimeste (Siiri Sisaski, Elle Kulli ja Ago-Endrik Kerge ning kroonilise puuduja dirigent Leinatamme) asemel soleerimiskalduvustega tugevad isiksused.

Ligi pooled sotsiaaldemokraatide saadikuist on Keskerakonna kunagine raudvara: Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Liina Tõnisson ja Mark Soosaar. Seega pole SDP ise suutnud enda hulgast kasvatada võrdväärseid poliitikuid.

Hoopis tõsisem probleem on sotside uuendatud liit liberaalidega, mis kord juba maksis neile oma näo kaotamise. „Me pole nõus riiki õhukeseks ajama," kinnitas Eiki Nestor veel valimiste eelõhtul (EPL 6.03.07). Aga mis riik see siis on, mida vormitakse?

Tulumaksu massiivset alandamist ehk tasandab kodanikule tulumaksuvaba miinimum, kuid puudujäävad miljardid muudavad avaliku võimu ja teenuste alarahastamise vältimatuks.

Nurgatagune kiitus Keskerakonnale

Kõrvuti valimispropaganda „kaubastumisega" sai poliitilisele kultuurile tõsiseks tagasilöögiks eestlaste hirmude ja vimma Mart Laari vaimus ekspluateerimine Reformierakonna poolt. Kindlasti ei võta nad ka ise tõsiselt valimiste finishi eel meediasse paisatud vastandust: „Sõltumatus Venemaast: Ansip – EI, Savisaar – JAA!"

Tõsisemaks probleemiks, kui seda tunnistame, saab uuele parlamendile mitte-eestlaste alaesindatus, mis juba on nii venekeelsele meediale kui ka rahvusvahelistele vaatlejatele silma torganud. Kui 2003. aastal toodi koduvenelasi parlamenti kahe partei – Keskerakonna ja Reformierakonna –
vahendusel, siis seekord on nende esindatus olemas vaid Keskerakonna nimekirjade toel.

Reformierakonnal tuli maksta hinda, et tihedas rebimises Keskerakonnaga Pronksmehe pärast saavutada kõrvaldamislubadusega napp ülekaal. Kui russofoobia vähendas Reformierakonna mitte-eestlastest kandidaatide toetust eestlaste seas, siis venelaste toetus vähenes veelgi.

Reformierakondlase Tatjana Muravjova väljavaade saada parlamenti tõi venekeelses pressis „reeturi" aadressil kaasa vihase sisina.

Täna, kui IRL, reformipartei ja sotsid on minetanud toetuspinna mitte-eestlaste seas (lisaks keeruline väljavaade seda ka lähitulevikus suurendada), paneb mõtlema sotsiaalteadlase Jüri Saare nägemus, et „peamiselt Keskerakond on taganud selle, et enam kui 15 aasta jooksul pole tekkinud kohalike venelaste huvisid parlamendis esindavat parteid. Arvestades venekeelse elanikkonna arvukust, on tegemist märkimisväärse saavutusega, ja selle eest on Keskerakond ära teeninud rahvuslike jõudude, kuid mitte Moskva kiituse" (Sirp 23. 02.07).

Tähelepanuväärne on see, kõigile teadaolevat tõsiasja tõdev väide, vaid seni peaaegu „avaliku saladuse" staatusse tõrjutuse mõttes. On ju Eesti poliitikud ja meedia seda tunnustust valmis jagama vaid omavahelises jutuajamises ja möönavad seda välisdiplomaatidele (nagu mulle on korduvalt tunnistatud!).

Kellele on vaja venelaste parteid?

Nõustudes, et Keskerakonna edu venekeelsete radikaalide blokeerimisel ei meeldi Moskvale, on väärkalkulatsiooniks Jüri Saare arendus, et „ilmselt oleks eesti poliitilisele kliimale soodsam, kui siinsed venekeelsed inimesed väljendavad oma seisukohti ja soove edaspidi otse". Muidugi, see nõrgendaks Keskerakonna positsioone!

Arutlus järgib Kaarel Tarandi loogikat, kes Savisaare rolli vähendamiseks on valmis Eestile soovima mis tahes hädasid, kasvõi miljardilised transiiditulud korstnasse kirjutama. Etnilisel põhjal tekkiv partei poliitiliselt veel teravalt lõhestunud ühiskonnas on enamasti ohtlike pingete allikas – see on poliitikateaduse alustõde. Pealegi esindaks see täna selgelt mitte just sõbraliku naaberriigi huve. Oleks mõistlik meeles pidada, millist tüüpi väljapressimisega tegelesid veel pool tosinat aastat tagasi mitte-eesti saadikud Tallinnas. Veel enam – Laari tollane valmisolek Tallinna linnavalitsuses poliitiliste kombinatsioonide nimel käsi lüüa intrite omaaegse ninamehe Jevgeni Koganiga võiks olla õpetlik, kas või selles valguses, et sügisel otsis ta „äraostmatute" (loe: müüdavate) vahendusel salaja kontakti isegi Andrei Filatoviga (EE 06.03.07).

Kõige parem Eestile oleks, kui ka nn rahvuslikud jõud suudaksid taas kujundada endale venekeelse toetajaskonna, räägiksid sama juttu välissaadikuile ja Eesti pressile, ning mõtleksid natuke, millist oksa nad saevad, pasundades Keskerakonnast kui peamiselt venelaste parteist.

Supp ainult poliitikutele

Üldjoontes tuleb tõdeda, et Eesti poliitiline kultuur on liikumas „kaubastumise" ja pragmaatilisuse suunas. Kõige enam on oma näo kaotanud reformerid, kes seekord seadsid pensionid oma valimispropagandas väga kõrgele kohale. Kuid poliitilist kultuuri kahjustab pragmaatilisuse kõrval veelgi enam avalik küünilisus. „Õhuke riik" on rikaste riik. Napi valimisvõidu nimel seati avalikult löögi alla aga kesksed rahvuslikud huvid – integratsioon ja mõistuspärane dialoog Venemaaga (sellest mõttest pole saanud mööda ka president Ilves).

Nähtavasti on mõtet tõsiselt võtta Andrei Hvostovi hoiatust illusioonide eest, et reformerite ja IRL-i keedetud „suppi hakkavad helpima vaid poliitikud". „Võtke ikka laiemalt, kaimud-velled. Aeg on küps uueks kartulikoorte söömise vandeks." (EE 1.03.07). See karm kujund aitab ehk paremini tajuda, et liigume üsna õhukesel jääl.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)