Naeratav või süvenev president?

Minu hämmastuseks muutus härra Jõks seejuures veidi labasekski, kui ta vihjas ainsa naiskandidaadi soole ja nende võimalikule „ühtimisele“, mida tema enda elukaaslane ei soosivat. Aga igal juhul oli Allar Jõks seejuures „komöödiaõhtu“ värvikaim tegelaskuju, sest tema kohatu naljatamine oli täielikus vastuolus lausa bolševistliku kangelaslikkusega, millega ta nõudis Eesti Vabariigi põhiseaduse täitmist. Ta rõhutas seda sama vankumatult nagu need komissarid, kes oktoobrirevolutsiooni ideaalide nimel pool elanikkonda maha nottisid, surnuks näljutasid või kodumaalt põgenema sundisid.

Jõks ja Nestor

Igatahes oleks lootnud, et kunagine õiguskantsler märkaks ka astmelise tulumaksu eeliseid ja ühe väikese seadusemuudatuse suurt TULU Eesti rahvale, aga tema jutust selgus vaid tõsiasi, et iga valitsuse otsust on võimalik põhjendada põhiseadusega – ole vaid meheks! Seega jääb loota, et härra Jõksil ei tule surra kangelassurma põhiseaduse kaitsmisel pettunud rahva rünnaku vastu, kui Mahtra mõisad uuesti põlevad.

Oli natuke üllatav ka see, et Jõks nägi end kindlalt paaris just sotsiaaldemokraat Eiki Nestoriga, kes unistas küll naeratavast ja rahulolevast Eestimaast, aga ei pakkunud välja mitte ühegi mõtet, mis võiks aidata selleni viia. Kui meeldivalt naeratav Nestor saaks presidendiks, siis naerataksid talle endiselt vastu vaid mõned parempoolsed (eks)riigiametnikud, keda rõõmustaks Eesti Vabariigi paradoks, et sotsiaaldemokraadid toetavad parempoolset valitsust ning koos sellega ka rahva üha kiirenevat lõhestumist, vaesumist ja kodumaalt lahkumist. Loomulikult ei ühtegi sõna astmelisest tulumaksust või rahvusvähemuse inimväärikuse taastamisest, sest vene töörahvas pole kunagi olnud Nõukogude Eestis „okupant“ – viisid ju okupatsioonivalitsuse korraldusi ellu eestlased ise EKP juhtimisel. Ja tippude hulka kuulus teatavasti ka Siim Kallas.

Kallas kena vaadata

Oli muidugi kena vaadata, kui euroametnikuna jõukaks saanud Siim Kallas meenutas oma parima naeratusega ühist minevikku just Eesti Venemaa-suursaadiku Mart Helmega, kelle ajal suhted naaberriigiga kuigivõrd ei paranenud, pigem vastupidi. Kallase pikim monoloog oli pühendatud just sellele, kui hästi tema olevat alati tahtnud Venemaaga läbi saada. See meenutas juba tõeliselt nõukogude kooli kõnemeisterlikkust ja meie kodakondsusetu rahvusvähemuse järglased said ilmselt just selle vastuse ajal kõige rohkem naeru lagistada.

Miks peaksime siiski Kallast või Helmet presidendiks soovima? Eks ikka selleks, et saada teada, kui süüdimatult tulevikutundeta olid nii meie ekskommunistid kui ka eksdissidendid, jättes kolmandiku riigi elanikkonnast vabaduse saabumise hetkel vabaduseta end oma sünnimaal võrdõiguslikuna tunda.

Kõik muutub pöörase kiirusega

Muide, meie elanike inimõigusi kaitsvad suured sõnad on Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas, nagu need olid olemas ka NSV Liidu konstitutsioonis. Kõik sõltub tõlgendamisest. Küllap parempoolsed presidendikandidaadid suudavad iga rida vastavalt olukorrale suupäraseks muuta. Igatahes ei teinud Kallas oma hiilgavates vastustes ühtegi apsu, ta lihtsalt ei maininud eestlastele tõeliselt olulisi probleeme, vaid muretses hoopis Türgi ja Venemaa suhete pärast. Aga välismaal toimuv on viimastel aastatel muutunud nii pöörase kiirusega, et ehk peaks uus president varsti muretsema hoopis teiste välisriikide suhete pärast.

Sellele pööraselt kiirele arengule andsid algtõuke ka need meie poliitikud, kes on 25 aasta vältel heietanud jutte üksnes „Vene ohust“ (mitte kollaborandiohust!) ja on lubanud igasuguseid eelnevaid kokkuleppeid eirates Eestisse NATO lennukid. Nii et kes on tegelikult suurimad sõjaõhutajad? Need väikesed, aga tublid riigid? Mõelge ise, kui pärast kõiki ilukõnesid veel mõelda suudate.

Helme – pillimehest mõisahärraks

Mart Helmet hindasin nooruses kui head pillimeest. Ta kuulus sel ajal pigem kommunistlikku karjääri teinud Kallase vastasleeri, aga jõukus, hea elu ja parempoolsus on meil ilmselt „ühendanud“ teisigi endisi dissidentlikke mässajaid ja head elu nautivaid kollaborante. Miks ei peakski suurkollaborant ja suurmõisnik omama üht ja sama sihti, olgu siis tegu kommunismi- või kapitalismiparadiisiga. Vaesugu ja vindugu rahvas edasi, kui nii hästi naeratada ei oska!

Reps probleeme ei eita

Mind tegi 12. augusti presidendidebati ajal kõige kurvemaks just nimelt Eesti Vabariigi tulevikunägemuse puudumine ja süvaprobleemide eiramine. Seda peaaegu kõigi vastajate puhul, peale Mailis Repsi.

Kui tegemist olnuks daamide valikuga, siis võtnuks ma kindlasti tantsima võluvalt naeratava Siim Kallase või leebelt intelligentse Eiki Nestori, kes ei suuda ilmselt kärbselegi liiga teha. Aga mida oleks tal oma leebusest presidendiametis kasu, sest kärbsed ei suudaks talle samuti vastu naeratada nagu suur osa eestlastestki?

Reps on ainus, keda meie naissugu daamide valiku ajal loomulikult tantsule kutsuda ei tahaks. Aga mõeldes meie lastele, meie haridusele ja sellele, et Reps püüdis arvamusfestivali debatil juhtida tähelepanu ka riigi süvaprobleemidele (kuigi seda oleks oodanud just sotsiaaldemokraat Nestorilt!), siis oleks Reps ometi mu ainus valik, kuigi tantsuhimulisena oleks mul mõnus keerutada valssi pigem musikaalse ja mehise Helmega. Aga presidendi valimine pole siiski mitte daamide valik, vaid midagi enamat.

President ei peaks nägema mitte üksnes naeratusi, vaid oskama valitsusele selgitada, miks rahvas talle enam vastu naeratada ei taha.

[esiletõste:]    Mind tegi presidendidebati ajal kõige kurvemaks just nimelt Eesti Vabariigi tulevikunägemuse puudumine ja süvaprobleemide eiramine.

[fotoallkiri:]     Paide arvamusfestival pakkus põneva presidendikandidaatide debati ja teisi huvitavaid väitlusi erinevatel teemadel.

REET KUDU,

kirjanik ja kolumnist

Jaga |