Mida minuvanune mäletab ja peaks mäletama Edgar Savisaarest?

Nondel aastatel tehtu valguses hakkaski paljude inimeste silmis Edgari pea ümber kumama suure juhi oreool. Ja ega tal endal niisugune kuvand ju halbu tundeid tekitanud.

Ajaloonäited on aga palju kordi tõestanud, et suurtel inimestel on sageli ka väga suured nõrkused ja puudujäägid. Edgari nõrkus on algusest saadik olnud üleelusuurune ego. Lisaks eespoolmainitud rahvajuhi-oreoolile lootis ta kindlasti, et kogu Eesti kannab teda aegade lõpuni kätel ja kiidukoorid ei lõpe iial. Omajagu põhjust tal selleks ju oli.

 Läks aga teisiti. Eks au ja hiilgusega ole säärased lood, et neist ei ütleks kuigi paljud ära. Eestis ongi kujunenud nii, et riigi poliitilises ladvikus on 20 aastat käinud kibe andmine, selgitamaks, kes siis ikkagi oli see kõige-kõige. Aujärje eest peetud võitluses pole vahendeid valitud ja Edgar Savisaare nahka on pargitud peaaegu 20 aastat järjest. Tulemuseks on nähtus: praegune Savisaar.

 Ego ja sellega kaasnev umbusk kõige ja kõigi suhtes on kaasa toonud selle, mis ühe tõeliselt suure inimese ja tänapäeva poliitikuga juhtuda ei tohiks. Ülisuure mina kõrvale ei mahu eriti kedagi. Nii on kopsakas osa mõtlemisvõimelisest seltskonnast aastate jooksul erakonnast lahkunud.

 Erakonnas püütakse põlu alla panna iga Edgar Savisaare omast erinev mõte ja arvamus. Veel ei ole teada, millega lõpeb nüüdne, Edgarile vahest ootamatultki suur vastasseis. Teda vihastab hullupööra praegune situatsioon, kuid jätab täiesti rahulikuks olukord, et Keskerakond on ühiskonnaelu korraldusest välja lülitatud. Sestap puudub tal tänaseks ka programm edasiminekuks. Mõnuleme teadmises, et Tallinn on meie... Noh, tore see! Aga meie siin, kõikjal üle Eesti?

 Tiivulisest innustajast-tulihobust on saanud veidral kombel isandlik vürst, kes vedamise asemel ratsutab. Tema ratsuks on juba pikemat aega olnud mälestus Rahvarindest.

 Olen päris pika aja jooksul kaitsnud Edgar Savisaart nii kõnes kui ka kirjas, püüdes sealjuures jääda objektiivseks. Tema praegusele käitumisele on aga võimatu õigustust leida. Kas tõesti kehtib tema mõttemaailmas põhimõte „Pärast mind tulgu või veeuputus“? On ta muutunud Tarass Bulba reinkarnatsiooniks? Teate küll: „Mina olen su loonud, mina su ka hävitan!“ Kas see on see, mida ta soovib Keskerakonnale ajaks, mil ta ise ei ole enam esimees?

 Keskerakond ei ole pelgalt Edgar Savisaar. Sellesse kuulub üle 14 000 inimese, ja meil on, mida Eestile ütelda. Selleks, et meid kuulda võetaks, peab erakonda juhtima inimene, kellel on visioon ning kes peab oluliseks Keskerakonna heade lubaduste elluviimist kogu Eestis valitsuse tasandil.

 Seetõttu toetan ka eeloleval kongressil põlvkonnavahetust. Ja väga toetan Jüri Ratase kandideerimist Keskerakonna juhiks.

VALLI VEIGEL,

keskerakondlane aastast 2000, Viljandimaa

Jaga |