Kümme aastat sundvõlausaldaja rollis

Aleksander Reben,      10. aprill 2002


Tänavu on omapärane juubel - Teise Eesti vanaduspensionäride elatusrahaliste ehk sundvõlausaldajate staatuse omistamise 10. aastapäev. Nutikad riigiisad (Esimese Eesti esindajad) nimetasid seda ettevõtmist ajutiseks. Kuna massilisi proteste polnud, möödus mitu katseaastat ja 1998. aastal põlistati ajutine sundvõlausaldaja staatus seadusega, mis on 20. sajandi üks suurimaid organiseeritud kuritegusid.
Selle kuriteo poolt hääletas rõhuv enamus riigikogulasi. Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksi miinimumstandardid olid kas lootusetult unustatud või ei olnud ükski rahvaasemik neist kuulnud. Tegelikult on 1964. aasta koodeks põhjalikult vananenud ja 1990. aasta oma ootab üle 11 aasta eesti keelde tõlkimist. Kelle huvides organiseeriti infoblokaad ja kui kaua see veel kestab?
On selge, et I pensionisamba eakas klient ja riigiametnik (ministrist sekretärini) on antagonistid, sest nemad saavad "toitu" küll omast "tirinast", kuid ühest "katlast" - maksumaksjate taskust. Vanaduspensionäri poolt aastakümnetega loodud materiaalsete väärtuste erastamine -ärastamine jättis vanurid väljateenitud dividendidest ilma. Riigibürokraat kardab hirmsasti, et kui pensioniealine inimene hakkab saama "pensioniks" nimetatud elatusraha asemel inimväärset hüvitist (nagu Esimese Eesti pensionärid), siis tema palk võib kahaneda. Sellepärast kuulub tänaseni "toidu" jagamise õigus Esimese Eesti spetsidele.
IMF-i surve all tippametnikest supersaagi - ahnete pseudoliberaalide poolt primitiivse võltsliberalismi juurutamine Eestis on kestnud 10 aastat. Sama kaua on pensionärid olnud sundvõlausaldajad (sundkreeditorid, sundinvestorid) ja pidanud taluma sund-dieeti, tänu millele Eesti majandus jalad alla sai. Vaene pensionär elab juba 10 aastat kerjusena. See on vabariigi võimueliidi ja tema sabarakkude alliansi poliitilise prostitutsiooni mõru pärand. Riik on 10 aastaga röövinud eakatelt kümneid miljardeid kroone.
Niisiis, Teise Eesti eakas sundvõlausaldaja on tõeline kangelane - sundohver, kelle arvel taastati Eesti majandus perestroikaeelse tasemeni, makstes selle eest eakatele 271 krooni toiduraha kuus, nagu paistab Mart Laari kirjalikust vastusest (9.11.2000) Mai Treiali küsimusele toimetulekust (20.10.2000).
Ei kujuta ette, kuidas tahaksid seda märkimisväärset juubelit pühitseda erinevad poliitilised grupeeringud ja ühiskondlikud organisatsioonid. Võib-olla sunnib häbitunne asjaosalisi vaikima? Või vastupidi, pakuvad nad ehk huvitavaid lahendusi? Näiteks võimalust autasustada eakaid mõne teenetemärgiga või püstitada ohvritele (I pensionisamba eakatele klientidele) soliidne ausammas Tallinna kesklinna ja kaunistada see murtud rukkilillega? Kultuuriministeerium võiks sellel teemal konkursi korraldada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)