Banaanivabariigid ehk b-riigid

VICTOR V. VINKMAN,      18. juuni 2003


Kui 1993. aastal Tallinna sadamas maale astusin, tervitas mind kuueaastane sugulane: "Onu Victor, tead, meil on nüüd banaanivabariik." (Õigem väljend on b-riik - kuna kõik pole vabariigid.) Olin hämmingus, et kuidas väikemees riigisaladusi teab. Websteri sõnaraamat tõlgendab "banaanivabariiki" kui "Ladina Ameerika riiki, mille majandust kontrollib võõras kapital, võim". Britannica tõlgendused, olenevalt ajastust, on laiahaardelisemad.

Mõiste "banaanivabariik" tekkis 20. sajandi algul Teddy Roosevelti juhitud USA imperiaalse ekspansiooniga Kesk-Ameerika aladele - Panama ja Nicaragua allutamisega. Pärast võimu kinnitamist kuulekate asehaldurite ja sõjajõududega järgnesid neile suurfirmad, kes lõunamaise puuvilja (peamiselt banaanide, kuid ka suhkruroo- ja kohviistanduste saaduste) turustamisega kontrollisid kohalikku majandust ja teevad seda praegugi. B-riike haldab USAle kuulekas ülemkiht ja sõjavägi. Keskklass neis riikides peaaegu puudub ja alamkiht moodustab odava tööjõu istandustes, kaevandustes jne.

Ekspansioon haarab üha uusi maid

Aja jooksul laienes ekspansioon Mehhikosse ja sealt lõunapoole, haarates uusi maid - peamiselt maapõuevarade ekspluateerimiseks. Venezuela nafta kattis suurema osa laevastiku, lennu- ja maaväe tarbest Teise maailmasõja ajal ning see riik toodab praegugi umbes 8+% USA impordist. Peruu ja Tshiili maardlad varustavad USA tööstust odava toormaterjaliga. Kuna tööliskonda hoitakse minimaalsel elatustasemel, esineb aeg-ajalt rahutusi, mis vaikselt USA eriteenistuste poolt koolitatud sõjaväe- ja korravalveüksuste poolt likvideeritakse.
Äsja ebaõnnestus USAst juhitud võimuhaardekatse Venezuelas, kus suurem osa sõjaväge jäi valitud president Chavezile truuks. Põhjus oli ja on Chavezi püüe parandada tööliskonna elu ning näilist sõprust Kuuba, Iraagi ja Liibüaga. Üritus leidis taunimist Lõuna-Ameerikas ja mujalgi. Venezuela varustab aga USA-d endiselt naftaga, kuna iga toornafta eriomadused raskendavad turgude vahetust.

B-riike esineb ka Aafrikas

Näiteks Angola, Nigeeria, Sudaan (nafta), Tshaad (tulevane naftamaardla), Kongo, Namiibia (maagid, teemandid) jt.
Aasias on olukord kirjum: Jaapan ja Lõuna-Korea on "varjatult" okupeeritud alad. Taiwan on sõltuv USAst. Filipiinidel püüab USA uuesti kanda kinnitada. Pärsia lahe muudab USA sisemereks võimas lennu-merejõudude armaada ning Saudi-Araabias, Kuveidis, Kataris jt b-riikides asuvad USA baasid (Pärsia lahe light Arabian crude on kõige puhtam).
Keerulisem olukord (septembri sündmuste tulemusena või vastupidi) on stanides (pärsia keeles alad). Afganistan on laastatud ja okupeeritud vist pikemaks ajaks. Kas Pakistanis, Usbekistanis, Kõrgõzstanis ja Gruusias asuvad USA üksused-baasid on ajutised? Tõenäolisem on nende laienemine Kasahstani (18+ miljard barrelit) uute hiigelnaftamaardlate toodangu ja selle väljaveo kindlustamiseks. Stanid on ka Venemaa, Hiina, India ja USA huvide ristumiskohaks, kuna kasvavad tööstused vajavad naftat ning juba USA üksi tarvitab 27% maailmas toodetavast (hiigelrelvastus tarvitab ja raiskab kohutaval hulgal naftat).

Milline on Eesti roll?

Euroopas asub kuulu järgi 115 000-meheline USA garnison, muutes nii ELi kui NATO riigid b-riikideks, sest ainult Prantsusmaa on seni mõningal määral selle vastu protesteerinud. B-riikide hulka, s.t USAga seotuteks loetakse mingil määral ka Eestit ja Lätit. Leedu, olles seotud Poolaga, näib sammuvat rohkem oma rada. Läti ja tema jäävabad sadamad on vajalikud USA-Venemaa transiidiks.
Eesti osas on sõltuvus ähmasem, võibolla Ämari lennuväli? Paldiski süvasadam? Tallinna koonduvad eriteenistused? Või paikneb Eesti lihtsalt soodsalt Sankt-Peterburgi lävel? Sõltuvust väljendas ka toonane peaminister jõujaamade afääri aegu.
B-riikide loetelust koorub mitmekesine sõltuvus, muutes ühise nimetaja ebamääraseks, vastandina koloonia või satelliidi staatustele. Kuigi NATO riike nimetatakse USA satelliitideks, ei saa neid võrrelda endiste NLiidu omadega. Pigem võiks USA satelliitideks nimetada aga Saksamaad, Jaapanit, Lõuna-Koread, Kuveiti, Saudi-Araabiat ja Katari. Ka äsja hõivatud stanid võiksid varsti satelliidi staatuse omandada. Suuremat osa b-riike seob nafta tootmine ja väljaveo kindlustamine, järgnevad maagid, Kesk-Ameerika puuvili, suhkruroog ning hiljem lisandunud narkootikumid, mille peamine tarbija on USA.
USA ja Iisrael müüvad b-riikidele oma vananenud relvastuse, jättes targu laskemoona ja tagavaraosade ainsa allikana nende kasutamise kontrolli oma huvide piirkonda.

Hiigelrelvastus küll, kuid palgasõdureid laenatakse NATOlt

Kuigi USAl on üle ilma umbes 60 statsionaarset baasi, garnisoni, on peamised kuulekuse dikteerijad seitse lennukikandjaga lennu-mereväe armaadat (taskforce), kaugpommitajad USAs ja India ookeanis, raketid USAs ja laevadel ning tuumarelvad, mis on võimelised purustama mõne tunniga kõik suuremad linnad.
Briti ajaleht Guardian küsib murelikult, et milleks selline hiigelrelvastus (40% maailma toodangust), millele lisandub iga päev uusi ja võimsaid monster-relvi, kui samas peab USA okupatsioonijõududeks NATOlt palgasõdureid "laenama"? USA sõjavägi on arvuliselt suur, kuid üks rindesõdur vajab ~ 20 sõdurit tagalas. Nii võib USA küll majandusliku või relvade survega b-riike vaos hoida, kuid on võimetu mõnd suuremat riiki nagu Iraaki ilma abita okupeerima.
Sama leht küsib veel, et milleks on vaja kestva sõjahüsteeria ülalhoidmist, kui puudub reaalselt defineeritav vaenlane. Iisraeli ekspansiooniga seostuv "terror" on senini ebamäärane ning bin Ladeni ja Afganistani Talibani seostust 11. septembri katastroofiga pole vaatamata kõigile pingutustele (piinamised jne) suudetud tõendada. Kas pole ehk tagaplaanil Iisraeli soov neutraliseerida võimalikud vaenlased Iraak, Iraan, Põhja-Korea jt kui palestiinlaste vastupanu toetajad Suur-Iisraeli laienemisele Palestiina jt aladele, lastes USAl n-ö musta tööd teha, s.t taandada Iraak, Iraan ja Põhja-Korea b-riikide tasemele.

Väikeriigid jäävad vahetusrahaks

Ilmas pole midagi stabiilset. Nii ei ole ka Eestil ja Lätil soovitav oma b-riigi staatusele lootma jääda. Ülaltooodud naftahiiglaste jt b-riikidega võrreldes on Baltimaade tähtsus päris kleenukene. Väikeriigid, b-riigid, on ja jäävad vahetusrahaks - Kleingeldiks suurkapitali areenil.
Kahtlematult on USA võimsaim impeerium oma ulatuselt, relvastuselt ja jõukuselt (Economist võrdleb seda Vana-Roomaga) tänu odava toormaterjali ja tööjõu ekspluateerimisele ülalloetletud b-riikides. Samas kardab USA vist oma rahvast? Miks asuti looma mingeid üksusi "kodumaa kaitse" (Homeland Defense) nimetuse all. Miks president käskis naabrit naabri järele luurata? (Seni on laekunud kaebusi poole miljoni ümber.)
Kerkib paratamatult küsimus, kust võetakse mehed okupatsioonijõududesse b-riikide rahutuste korral? Kas ehk selleks on vajalik kuulekate riikide NATOsse hõivamine? Kust tuleb raha monster-relvade tootmiseks, oma ja võõraste meeste palkadeks, kui USA võlad aina kasvavad - kuni see mull nagu äsjane IT oma kokku variseb. Kui kuulekad on b-riigid, kui tekivad mõrad? Kui USA-Iisrael üksi jäävad? Missugune on Venemaa, Hiina ja teiste reaktsioon?
Kuna hirm on parim ühendaja, siis ainult vähesed lehed nagu Guardian, New Zürcher Zeitung, Le Monde, Nation jm esitavad küsimusi ja annavad teavet ka teiselt poolt. Õhku jääb küsimus, miks ja kuhu edasi - Quo vadis? Kus oleks Baltimaadel õigem olla? Soovitaksin siiski Soome-Rootsi eeskuju - nii Ida kui Läänega korrektselt läbi saada…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)