Programmeeritud kaotus

Kuid valdav enamik neid Eesti mitte-eestlastest elanikke, kes eesti keele oskuse puudumise tõttu ei saanud kohe tehtud kodakondsuseksamit, kuid ei tahtnud ka Vene või mõne muu riigi kodakondsust, valisid kodakondsuseta inimese staatuse. Või ka  välismaalase ehk, teisisõnu, tulnuka staatuse, mis on veelgi naljakam. (Õigem oleks küll pidada seda kurbnaljakaks – Eesti välismaalasepassi kaanel ilutsev ALIEN tähendab ka kosmosetulnukat.)  Selliseid inimesi oli Eestis eelmise sajandi 90-ndate algul ligikaudu 150 tuhat.

Siinkohal on tarvis teha üks täpsustus. Kui formaalselt võrdsustas kodakondsusseadus mõisted „Eesti kodanik“ ja „eestlane“, siis  sisuliselt oli küsimus muus. Ainsaks Eesti kodaniku reaalseks privileegiks oli, ja on seniajani, võimalus osaleda kohalike omavalitsuste ja Riigikogu valimistel. Kusjuures, kui mõni aasta tagasi kodakondsuseta isikud ja muude riikide kodanikud, kel on  Eestis alaline elamisluba, said Euroopa Liidu survel õiguse osaleda kohalike omavalitsuste valimistel, siis Riigikogu ja Europarlamendi valimistest ei saa nad osa võtta tänini. Poliitilises mõttes on eesmärk vägagi selge: piirata valijate ringi, et natsionalistlikult meelestatud parteid saaksid ennast Toompeal kindlalt tunda. Eks vaadake omavalitsuste valimise tulemusi Narvas, Kohtla-Järvel, Tallinnas ja teistes kohtades, kus elab palju kodakondsuseta inimesi.

Üsna ruttu sai selgeks, et eesti rahvusradikaalide huvid on vastuolus nüüdisaegse Euroopa poliitika realiteetidega ning ohustavad ka Eesti enda julgeolekut. Järk-järgult on need inimesed, kes siiani leppisid kodakondsuseta isiku alandava rolliga ega taotlenud teiste riikide kodakondsust, ilmutades sellise käitumisega lojaalsust Eesti riigi suhtes, üha enam hakanud mõtlema nii enda kui ka oma laste tulevikule. Kui Euroliit avas oma piirid kõigile Euroopa Liidus alalist elamisluba omavatele isikutele, olenemata nende kodakondsusest, ja kui ka Venemaa oma piirid „hallipassimeestele“ lahti tegi, siis liikumisvabaduse mõttes said kodakondsuseta isikud Eestis isegi suuremad privileegid kui Eesti kodanikud. Kusjuures eelmise aasta aprillisündmused muutsid järsult inimeste meelsust ning panid kodakondsusetuid endale väljastpoolt kaitset otsima. Selle tulemusel eelistab praegu suurem osa „välismaalasi“ taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust, eeldades, et sellega kindlustatakse endale rahvusvaheline õiguskaitse. Nii et lähitulevikus võib juhtuda, et Eesti territooriumil elab 250 tuhat Vene Föderatsiooni kodanikku. Usun, et nõustute minuga: arvestades Eesti elanikkonna väikesearvulisust, on see küllaltki intrigeeriv näitaja.

Kas sellest situatsioonist on väljapääsu? Minu arvates on – vaid üks. Tuleb muuta kitsalt rahvuslik lähenemine üldeuroopalikuks. Üle minna mõistelt „poliitiline rahvus“ mõistele „üldkodanlik rahvus“. Üheks sammuks oleks kodakondsuse andmine kõigile Eestis sündinuile ja neile Eestis alaliselt elavatele, kes on jõudnud pensioniikka. See oleks suuremeelne samm, mis kindlustaks ka Eesti riigi aluseid. Vastasel juhul võib juhtuda, ja üsna varsti, et Eesti Vabariigist saab riik, kus elab vägagi suur Vene enklaav. Teatud ühiskondlike ja majandusprotsesside käigus võib aga see enklaav kujuneda selliseks viitsütikuga miiniks, mis võib õhku lasta kogu riigi.

Realiteetidega on tarvis arvestada, neid ei tohi püüda ignoreerida. Loomulikult siis, kui Eesti poliitikud mõtlevad tõsiselt oma riigi tulevikule ega eelista harrastada ohtlikke mänge. Siis kui võimuesindajad mõistavad, et globaalses maailmas on inimressurss tähtsam, kui kitsalt rahvuslikud huvid. Piisab, kui vaadata, mis toimub praeguses Euroopas ja kui reaalselt muutub Euroopa riikide elanikkonna rahvuslik koosseis.

VLADIMIR VELMAN, Riigikogu liige

Jaga |