Idee Raivo Palmaru lauasahtlist

JAANUS KARILAID,      07. veebruar 2007


Põhjendamatult palju on pidanud meie kultuuriminister jagelema ajakirjanike meelisteemadega. Ajakirjanikel, nagu ikka, on soov põrmustada, purustada ja lahti lasta, poliitikul aga soov lihtsalt ellu (loe: ametisse) jääda. Sellises ajakirjanduslikus sõjas kahjuks kaob ratsionaalsus ja laiem idee, mis on ühe või teise institutsiooni rolliks. Pidevalt vahelduvad ründe- ja kaitsestrateegiad ei lase headel ideedel välja paista.

Meil lapsevanematena on muretsemiseks põhjust küllaga, sest nii edasi minnes võib kujuneda olukord, kus tähtsad tööd-tegemised jäävad kajastuseta. Viimasel kümnel aastal on sageli OLNUD päevakorral, et meie laste kasvukeskkond on ebapedagoogiline: koolide tehniline infrastruktuur on ebapiisav või regionaalselt ebaühtlane, erinevatest meediumidest tuleb harva midagi kasvatuslikku. Hea keskkonna nimel peab lapsevanem palju lisaaega kulutama, sest riik on end vastutusest taandanud.

Põrandaalune kultuurirevolutsioon

Kommerts on tapmas sisu, ja head sisu saab ainult hea raha eest. Jätta täna laps omapäi teleri ette on lapsevanema poolt selge vastutustundetus või eeldab see eelnevalt „filtrite" paigaldamist. Peab talle korrutama: see, mida sa sealt kastist näed, on 97% jama, ebasoovitav ja taunitav.

Teha tuleb teisiti, aga eeskujusid on harva näha. Ja needki on üksikud kangelased, kes jooksevad ainult Coca-Cola Plaza seinte vahel. Niisiis. Üksteisele vastu kõrvu lajatamine vaheldub pornograafiliste kaadritega reklaamlõikudest. Hea küll, väidate, et see on osake elust. Aga kas see siis ongi kõik? Oleme oma rahvusriigi rajanud juba fundamentaalsetele väärtustele nagu isamaa- ja ligimesearmastus, eetika, riigimehelikkus. Neid väärtusi avaldame aga ainult 24. veebruaril.

Aga miks me ei leia selliseid riiklikke programme, mis seovad meie rahvast sügavamalt ja tugevamalt? Kultuuri definitsiooni anda polegi nii lihtne, sest kuu-kaks tagasi oli ETV-s üks kultuurisaade, kus president Toomas Hendrik Ilvese käest küsiti: mida tähendab tema jaoks mõiste „kultuur". President mühatas ja ütles, et tema ei kommenteeri.

Kadunud president Meri oleks kahtlemata improviseerinud ja ajakirjaniku peadpidi vetsupotti pistnud ning öelnud seepeale, et selline ei tohi üks kultuur olla ning tehke see avalik tualett korda. Kui president Rüütel oleks ilveslikult vastanud, siis oleks meie meedia kobrutanud-vahutanud ning oma alateadlikke hirme jõuliselt välja elanud. Tooma teadmatut aga varjatakse, sest see ei vasta kuvandile, mida enne presidendivalimisi rahvale ühekülgselt eksponeeriti. Et nii Ilvesel kui ka meil, lastevanematel, oleks kergem sellistele küsimustele vastata, võiks riik käivitada süsteemse ja pikaajalise rahvusprogrammi. Programmi, mis tõesti tekitaks meie rahvamälu renessansi.

Digitaalne rahvusprogramm

Tuleb digitaliseerida ja tasuta pakkuda Eesti kodanikele meie enda rahvuslikku mälu. Kõiki mängu- ja dokumentaalfilme, ja mitte ainult kogu ETV arhiivi – lastesaateid, teleteatrit, kultuurisaateid, loodussaateid – ja Eesti Raadio omasaadete fonoteeki, vaid ka kõiki skulptuure, maale, arhitektuuri, heliteoste esiettekandeid, muuseumieksponaate KUMU-st kuni külamuuseumideni.

Eestlased on selle loomingu tootmise ja säilitamise eest juba maksnud.

Täna on meie kultuurväärtused aga laiali ja süstematiseerimata. Pole mõtet viia last Peterburi või Pariisi, kui tal enda kodukant on läbi uurimata. Kui selline andmebaas oleks arvuti ehk raali abil tasuta kättesaadav, muutuks ka õppetöö sisu, kogu kasvatusprotsess saaks uue kvaliteedi.

Kujutlegem, et näiteks Ants Laikmaa või August Kitzbergi kodumuuseumi eksponaadid oleksid kõik koos seletustega internetis kättesaadavad! Enne KUMU külastamist oleks klassijuhatajal kasulik teha üks e-presentatsioon koos selgitustega – siis poleks kohapeal mõttetut jooksutamist, vaid noored külastajad oleksid juba teadlikumad.

Lõpetuseks – puänt

Meie kultuuriministeerium tegeleb kõige sellega juba aastaid – ja kohe-kohe hakkabki kunst kuuluma rahvale. Ainult meie tagasihoidlik minister pole seda afisheerinud, sest edevus pole teatavasti voorus.
Mis sellest, et idee adekvaatne rakendamine tasakaalustab regionaalset arengut, sisulisemalt lõimib muukeelset elanikkonda eestlastega ja lihtsalt annab võimaluse kõigil hõlpsamalt rahuldada kultuurihuve.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)