Kapitalismi ja kommunismi vahele jääb ühistegevus

Esiteks, me unistasime Balti ketis iseseisvast ja sõltumatust riigist. Peagi selle välisjõudude toel ka saime. NSV Liit lagunes ja Moskvas võis endise impeeriumi president Mihhail Gorbatšov oma riigi territooriumi pärast Venemaa eraldumist näha vaid Kremli kabineti aknast. Vanameelsete putši surus tankitulega maha Venemaa president Boriss Jeltsin ja seejärel kutsuti Eestist tagasi ka Tallinna teletorni piiranud sõjaväeüksused. Kui siia lisada veel USA jt lääneriikide toetus, oligi ihaldatud iseseisvus, vaatamata meie omavahelisele rivaalitsemisele, käes.

Teiseks muudatuseks oli ajaga kaasnev, kuid mõneti varjatud nähtus - iseseisvumisjärgne totaalne väliskapitali sissevool. Algul tegutses väliskapital tasahilju ja kobamisi. Saades aga julgust meie ultraliberaalsetelt valitsustelt, hakati järjest aktiivsemalt hõivama suurimat lisaväärtust tootvaid ettevõtteid ja majandusharusid. Eriti julgeks muutus väliskapital siis, kui Eesti pakkus müügiks Eesti Energiat, Eesti Raudteed ja teisi suurettevõtteid (tubakavabrik, puidu-, toiduaine- ja metallitööstused jne). Väliskapitali invasioon on olnud enneolematu. Täielikult on väliskapitali kontrolli all raharinglus, pangandus, kindlustus, enamik tööstusharudest. Põllumajanduses domineerivad uusmõisad. Ka jaekaubandus ei kuulu Eestis enam tarbijatele. Lisaks kapitaliühingutele on siin turule ilmunud ka lähivälisriikide ühistud, mis viivad kasumite ja teenustasudena Eestist välja väga palju raha.

Ette rutates olgu öeldud, et olukorrast välja pääsemiseks on üksainus väljapääs - ühistegevus.

Rahvalt ei küsitud

Eeskätt teise nähtuse, kapitalismi vohamise tõttu on Eesti ühiskond liikunud vasakpoolse, sotsialistliku orientatsiooniga ühiskonnakorralduselt järsult paremale, ja nüüd ongi meist saanud parempoolne ultraliberaalne kapitalistlik riik. Sel ajal, kui iseseisvusime, kapitalismi invasiooni olemust ja sellega kaasnevaid mõjusid Eesti rahvale ja riigile ei selgitatud ega arutatudki. Rahvalt „unustati" küsida (või ei tahetudki seda teha): millise ühiskonnakorraldusega riiki meie rahvas soovib?

Praegu oleme jõudnud niikaugele, et oma peaga mõtlevad eestlased, sh eriti noored, täiesti ausameelselt küsivad: kas sellist Eestit me tahtsimegi? Kas me tahtsime Eestit, kus on nii halb elada, et noored, aga ka vanemad inimesed rändavad massiliselt linnadesse ja seejärel juba välismaale, paljud igaveseks? Kas me tahtsime inimtühja tagamaaga ja vaesunud küladega Eestit? Kas me tahtsime sellist Eestit, kus osa rahvast on olude sunnil sunnismaised, kel ei jätku jõudu ega vahendeid lahkumiseks? Kas me tahtsime sellist riiki, mida valitseb käputäis ennasttäis valitsejaid ja ametnikke, kellele lihtrahva mured korda ei lähe? Kas me tahtsime sellist Eestit, kus ühiskonna eliidi moodustab käputäis miljonäre, kes tegutsevad ettevõtete nõukogudes, juhivad ettevõtteid pankrotti ja laulavad hosiannat väliskapitalile? Ei, sellist Eestit me ei tahtnud!

Aga mida siis teha?

Ühiskonnateadlased on oma mitusada aastat arutlenud selle üle, missugune peaks olema inimeste jaoks kõige parem ühiskonnakord. Ülemöödunud sajandil jäi sõelale kolm enamlevinud käsitlust. Kui jõuti tõdemuseni, et feodalistlik suurmaaomandus ja mõisasüsteem on oma aja ära elanud, pakuti asemele kapitalistlikku maailmakorda, kus esikohal liberaalne maailmavaade ja igal inimesel võimalus rikkaks saada. Selle mõtteviisi eesotsas oli inglise teadlane Adam Smith.

Kapitalism osutus roosaks unistuseks, sest kapitalil on komme kontsentreeruda ja jätta suurem osa rahvast vaesusesse. Seda, raha võimule orienteeritud süsteemi hakati filosoofide poolt kohe ka vihaselt ründama. Eriti aktiivselt tegid seda Karl Marx ja tema koolkond, pakkudes kapitalismi asemele kompromissitut kommunismi, mis pidi armutu klassivõitluse tulemusena tulema võimule ja saatma kapitalismi koos kapitalistidega ajaloo prügikasti. Sellest ajast algas armutu võitlus kahe äärmusliku maailmakorra vahel.

Kolmas tee - ühistegevus

Diskussioon oli nii äge, et ühiskonna- ja majandusteadlastel ning poliitikutel jäi kahe silma vahele kolmas tee, mille alused töötas välja inglane Charles Howarth. Tema oli see, kes esimesena sõnastas ühistegevuse põhiprintsiibid ja asutas Rochdale'i linnas tarbijate ühistu, millest sai alguse viimase 150 aasta jooksul väga võimas kodanikuliikumine kogu maailmas.

Paljud ühiskonnateadlased arvasid, et see on tõsine alternatiiv kahele äärmusele. Eestis oli sellise teoreetilise suuna pooldajaks professor ja riigimees Jaan Tõnisson. Praktikas realiseeris selle suuna aastatel 1932-1940 president Konstantin Päts, kes riigivanema dekreetidega lõi vajaliku raamistiku ühistulise ühiskonna loomiseks Eesti Vabariigis. See oli tõesti aeg, kui ühelt poolt oli piir pandud kommunismi meeleolude vohamisele Eestis, aga teiselt poolt ohjeldati jõuliselt ka marukapitaliste. Samas peituvad ühistegevuses mõlema äärmuse positiivsed jooned: kapitalismi poolelt arengut stimuleerivad-motiveerivad jõud ning kommunismile omased humanism ja inimesearmastus.

Seda Pätsi perioodi on nimetatud mitmeti. Enamlevinud määratlus on „juhitav demokraatia" (ka „vaikiv ajastu"), kus riik oli kehtestanud kindlad raamid ülirikastumisele, kuid „roheline tee" oli loodud eraomandusel baseeruvale ühistegevusele. Igaüks, kes aktiivselt tegutses, sai proportsionaalse osa lisandväärtusest, samas aga oli välistatud liigkasuvõtmine teiste arvel. Ehitati hoogsalt uusi talusid, edenes ühispangandus, ühiskindlustus, ühistööstus ja ühiskasutus, mida koordineeris Ühistegevuskoda. Taluperenaise normaalseisund oli rasedus, ja see tagas eestlusele kestlikkuse. Ajaloost ei ole teada kiiremat majanduse ja eestluse arengu perioodi kui Pätsi poolt loodud keskühistute ja ühistegevuse ajajärk. Seda perioodi peeti eeskujuks isegi Rahvusvahelise Ühistegevuse Liidu (ICA) juhtide poolt veel 1960. aastatelgi. Tegemist oligi sisuliselt kahe äärmuse -- kapitalismi ja kommunismi - vahelise ühiskonnakorraldusega - ÜHISTEGEVUSEGA.

Inimene jääb kariloomaks!

Viimasel ajal on ikka ja jälle avaldatud ühiskonnateadlaste poolt mitmesuguseid arvamusi, kus juureldakse selle üle, kas kapitalismil on üldse tulevikku ja milline oleks kogu inimkonna jaoks parim ühiskonnakord. Eesti ajalugu näitab, et ka nüüd võiks parimaks ühiskonnakorralduseks olla ühistegevusel baseeruv ühiskonna- ja majanduskorraldus. Seepärast peame ühistegevust õppima ja võtma omaks ühistegevuse rahvusvahelised põhimõtted ehk karjaselamise reeglid. Inimene oli, on ja jääb kariloomaks ning peab arvestama, et karjaselamine karjareeglite järgi tagab talle kõik eluks vajaliku ning ka rahulolu ja õnne.

JAAN LEETSAR, Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi juhatuse esimees

[fotoallkiri]

MAHEDAD JÕULUD: Tartus oli nädalavahetusel mess „Elukvaliteet 2012" ning jõululaat, kus sai maitsta mahetoitu, tutvuda maheloomakasvatusega, teada saada edumeelseid lahendusi energiavarustuses. Traditsiooniline Lõuna-Eesti suurim jõuluüritus toimus 16. korda. Lisaks ostu-müügitegevusele pakuti meelelahutusprogrammi ning avanes võimalus heategevuseks. Reklaampildil eeldatavasti mahelambad.

30. novembril peeti Tartus Maaülikoolis konverentsi „Ühistegevus Eesti maaühiskonnas", kus pidas ettekande ka siin kirjutav ekspõllumajandusminister Jaan Leetsar.

Jaga |