Kõik müügiks

Niisuguse tegevuse ülistamist ja naeruvääristamist, aga ka sellest johtuvaid inimtragöödiaid on hulgaliselt kirjeldatud kirjandusteostes. Olgu üheks selliseks kasvõi Willy Lomani saatus  Arthur Milleri näidendis "Müügimehe surm". Tänapäeval on turundus ehk marketing saanud omaette teaduseks, mida tudeeritakse kõrgkoolis ja uuritakse teaduslikult. Seega pole kaugeltki tegu mingi põlastusväärse tegevusega, kuigi eesti talupoeg omal ajal rändkaupmehi  harjuskiteks ristis ning ega ka mustlaste ja juutide kauplemistele eriti hea pilguga vaadanud.

Kõik müügiks

Rikkurite  ja  küünikute (tükati on need kattuvad  mõisted) arvates  on kõik  siin ilmas müüdav ja ostetav, küsimus olevat vaid hinnas. See väide leiab ikka ja jälle kinnitust ka tegelikkuses, kui kuuleme uudiseid sellest, kuidas inimesed on teatud summa eest nõus maha müüma nii oma sõbrad ja reliikviad kui ka vabaduse, aust ja põhimõtetest rääkimata. Viimane käib eriti poliitikute kohta, keda meilgi on raha eest ühest erakonnast teise meelitatud.

Üsna tavaliseks on saanud oma keha või kehaosade müümine, seda isegi seaduse keeldudele vaatamata. Mis siis imestada, et hästi lähevad kaubaks ka mitmesugused teened nende poolt, kelle käes on võimalused mingit protsessi kellegi huvides mõjutada? Selliste teenete eest maksmist nimetatakse pistiseandmiseks ja sellekohaseid korruptsiooniuudiseid  kuuleme nii meilt kui ka mujalt peaaegu iga päev.

Üheks hästimüüdavaks kaubaks on tänapäeval saanud laiemalt tuntud nimi või nägu. Seda annab müüa üsna mitut moodi. Üheks võimaluseks on oma elukäik kirja panna memuaaride vormis ja see kirjastajale maha müüa. Hiljaaegu lugesime, et Edward Kennedyle on selle eest juba ettemaksuna pakutud 8 miljonit dollarit. Ka meil on memuaaridest viimasel ajal saanud hea äriidee ja neid ilmub riburada pidi küllalt sageli. Paraku saavad sellist kaupa müüa vaid need kuulsused, kes juba piisavalt eakad, sest tänastel "superstaaridel" pole ju veel eriti midagi pajatada. Seepärast hakkavad need varmalt kinni igast reklaamitegijate pakutud võimalusest. Kui sellega tegelevad näitlejad, ei saa seda pahaks panna, sest, esiteks, enda eksponeerimine on üks põhiline osa nende professioonist ja, teiseks, igaüks teab, et põhitöö eest makstakse neile näljapalka.

Riigikogu saadikute „raske“ elu

Hoopis teisiti on lood siis,  kui  reklaamiga hakkab raha teenima inimene, keda rahvas on valinud end esindama Riigikokku. Kui mõni aeg tagasi algatati diskussioon Riigikogu liikmete ebaproportsionaalselt kõrge palga üle, siis väitis ekssaadik Liina Tõnisson, et väiksema kui neljakordse keskmise palgaga pole võimalik normaalselt ära elada, või muidu  peaks Riigikogu liige öösiti töötama taksojuhina. Ta ei häbenenud sedaviisi ärbelda vaatamata sellele, et suur osa inimesi, õpetajad kaasa arvatud, ei teeni kuus isegi üht keskmist palka.

Nüüd siis  püüab IRL-i nimekirjas Riigikokku valitud Erki Nool  tegudega tõestada: neli keskmist palka koos kuluhüvitistega on tõepoolest niivõrd ebapiisav summa, et rahvasaadik peab oma pilti müüma pesupulbri reklaamimiseks. Kummati muudab asja veelgi  pikantsemaks see, et tegu on olümpiavõitjaga, koolipoiste iidoliga, keda tasub jäljendada.  Kas tõesti ongi selleks sõnumiks, mida Noolel on noortele edastada, müügimehe kuvand?

Ravimid ja pesupulbri reklaam

Mõni aasta tagasi kirjutati ajakirjanduses sellest, et olümpiavõitja Aavo Pikkuus, võideldes raske haigusega, on kallite ravimite ostmiseks sunnitud kaaluma oma olümpiakulla müümist. Siis tundsid kõik talle kaasa ja olid hämmastunud, kui vähe hoolib meie riik neist, kes aegade jooksul eestlastele üleilmset kuulsust toonud. Nüüd aga tekitab teise sama kaliibriga mehe rahahimu pigem võõristust. Kui seni võis veel mõnigi uskuda, et kõva sõnaga Erki Nool pürgis parlamenti pelgalt soovist rahvast teenida, siis nüüd taipab igaüks, et ka see oli tal vaid hea äriprojekt, et oma tuntud nimi kopsaka riigipiruka eest erakonnale maha müüa.

Püüaksin veel Erki Noolt mõista, kui ta, hoolimata omaenda ja Riigikogu mainest, praeguses majandussurutises tahtnuks toetada Eesti ettevõtet (kes omakorda toetab sporti) ja seepärast nõustunuks reklaamima „Flora“ pesupulbrit.

Kuidas aga mõista seda, kui end rahvuslasena positsioneeriv inimene aitab kaasa just välismaise konkurendi edule? Arvan, et see ongi hea näide illustreerimaks selle kirjatüki alguses toodud väidet, et raha ei haise ja selle eest ollakse   sageli nõus maha müüma kõike, millele leidub ostja.

Kahjuks ei saa keegi vist kunagi teada, kui palju täpselt maksis olümpiavõitjast riigikoguliikme Erki Noole prestiiž.

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |