Mõtisklusi rahvuslikust julgeolekust (I osa)

 Süsteemse kriisi keerises

Eesti on alates 1990. aastatest juhtimisvigade süül jäänud süsteemse kriisi keerisesse. Rahvale on valitsejad kriisi serveerinud ülemaailmse finantskriisina, kuid on ilmne, et kriis ulatub läbi kõigi eluvaldkondade. Finantssfäär asetub vaid kõige nähtavamale kohale, sest rahal on informatsiooni kandev ja numbriliselt nähtav väärtus.

Riigi juhtkond süsteemset kriisi ei tunnista, nagu ka seda, et riiki ei juhigi nemad, vaid absurdne riigiülene kontseptsioon - kontseptuaalne ülemvõim, mis on varjatud struktuuride ja rahvusvahelise finantskapitali huvides Eestile peale surutud. Kontseptuaalse ülemvõimu poolt juhitav valitsus on rahvast eemaldunud ega huvitu tegelikust olukorrast.

Riigi juhtstruktuurid halvatud

Kontseptuaalset ülemvõimu iseloomustab see, et riiki juhtima pidanud struktuurid on halvatud ja tegelikku juhtimist sealtpoolt ei toimu. Sellises olukorras ei ole võimalik adekvaatselt teostada ühiskonnale eluliselt vajalikku seadusandlikku, täidesaatvat ega kohtuvõimu.

Meie rahva tööoskused, meie haridus, teadus ja kultuur, kogu intellektuaalne omand, meie loodusressursid ja geograafiline asend ei teeni sellises olukorras meie rahvuslikke huve. Eesti rahvuslik potentsiaal on hävimas ja häving on jõudnud juba suurte numbriliste näitajateni.

Kõik, mis ette võetakse, ebaõnnestub

Valimisloosungid ja seatud eesmärgid ei ole Eestis viinud lubatud tulemusteni. Tegelikkuses on kõik tagajärjed kujunenud vastupidiseks.

Meenutagem: loosung "Plats puhtaks!" tõi võimule tagasi kohaliku nõukogudeaegse vihatud nomenklatura, mille "katuseks" riigiülene kontseptuaalne võim.

Omandireform, mis pidi looma aluse tõhusaks majanduskasvuks, hävitas kogu rahvusliku majanduse ja koos rahareformiga ka rahvusliku kapitali.

Maareform viis maarahva kasutusest välismaalaste kätte suurima vara - rahva oma maa. Meie metsad, kuhu rahvas enam jalga tõsta ei tohi, said võõrkapitalile kuuluvate saeveskite odavaks tuluallikaks. Meie maavarad on sellise valitsemise juures meile pigem ohtlikud ja kulukad, mitte aga rahvuslik rikkus.

Analoogilisi näiteid on igalt alalt, alates pidevalt langevast elatustasemest, kiratsevast haridusest ja meditsiinist kuni äbarike liikluseeskirjadeni välja. Kõik, mis ette võetakse, ebaõnnestub. Kõik meie eluvaldkonnad on kägistatud hirmu ja vale poolt suletud süsteemi.

Lihtne on olnud pimestada rahvast, kes ei adu, et valitsuse loosungite, lubaduste ja üleskutsetega ei kaasnegi vastavaid programme, ega kavandata adekvaatseid meetmeid eesmärgi saavutamiseks. Inimeste maailmanägemust kujundatakse kohustuslike stereotüüpidega ebaadekvaatses suunas, kuni ei saada enam aru, mis toimub. Kui rahva ja valitsuse maailmavaade on erinev, siis on üksteisemõistmine võimatu.

Kontseptuaalse võimu kultus kui maailmavaade

Inimese maailmavaate kujundab tema moraal. Kontseptuaalsele võimule on vastuvõetamatu iga maailmavaade, milline see ka poleks. Meie meedia ja kohtud on kutsutud inimeste maailmavaadet välja naerma ja allumatutele kohta kätte näitama. Kuid varjatud struktuuridele ja kontseptuaalsele võimule allumine on samuti maailmavaade.

Kui maailmavaatelised standardid on määramata, saab valimistel kandideeriv erakond oma tulevast poliitilist suundumust alati varjata kõlava demagoogiaga. Kahjuks on Eestis maailmavaatelised standardid puudunud juba 1990. aastate algusest peale. Sellist vaimupimedust serveeritakse siin parempoolsusena ja samas kohe veel ka liberaalsusena. Maailmavaatelised standardid tuleb avalikult kindlaks määrata, et poliitilise tegevuse mõistmine oleks võimalik.

Valitsus, mis riiki ei juhi, ei saa riiki kriisist välja viia

Miski ei viita sellele, et juhtkond kavatseks hakata oma riigi olukorda adekvaatselt hindama ja ise juhtima. Meie nukuvalitsus naudib praegust olukorda varjamatult. Sellest ei tehta enam isegi saladust ning valitsus ja meedia õigustavad seda kui paratamatust.

Paratamatu on aga hoopis see, et kui ei asuta ise oma riiki juhtima, siis ei suuda ükski valitsus riiki kriisist välja viia. Kriisist väljumiseks on vaja resoluutselt loobuda kontseptuaalsele ülemvõimule allumast ja kogu suletud süsteem avada. See on saavutatav, kui on tahtmist.

Tallinna linnajuhtide rahvakesksed otsused, linna reaalsed sotsiaalsed ja majandustulemused ning üha kasvav elanike poolehoid praegusele linnavalitsusele tõendavad, et see on võimalik. Vabariigi valitsusel puudub selleks vaid tahe.

[esiletõste] Meie meedia ja kohtud on kutsutud inimeste maailmavaadet välja naerma ning allumatutele kohta kätte näitama.

(Järgneb)

FEJA RÄIM, vaatleja

Jaga |