Suvised poliitkeerised

Kui veelgi täpsem olla, siis eelkõige on kastanid tules Isamaa ja Res Publica Liidul, kelle võtmepoliitikud tunnevad ootamatult suurt huvi mittepoliitiliste ametikohtade vastu. Nii Jaak Aaviksoo püüdlused jõuda Tehnikaülikooli rektori ametisse kui ka Liisa-Ly Pakosta valimine uueks võrdõiguslikkuse volinikuks pole sujunud sugugi lihtsalt. Neile osaks saanud kriitika on ilmselt juba ületanud asjaosaliste varasemad kartused. Kuidas oleme sellise olukorrani jõudnud ning kas laialdane pahameel tähendab, et ühiskonna taluvuse piir on ületatud?

Tallinna Tehnikaülikool on vaieldamatult väärikas ja tugev õppeasutus, mille akadeemilisi saavutusi tuntakse ja hinnatakse kogu Euroopas. Välistudengite suur huvi Tehnikaülikooli vastu näitab, et liigutud on õiges suunas ning tuntust kogutakse juba ka väljaspool Euroopat. Traditsiooniliste tehnoloogiaerialade kõrval on loomulikult tugev ka majandusteaduskond ning moodsa Eesti avaliku halduse arengusse annab väärika panuse sotsiaalteaduskond.

Kõige selle juures tuleb tõdeda, et Tehnikaülikooli on tabanud tõsine kriis, mis heidab sellele edukale õppeasutusele inetu varju. Loomulikult tekitab see nördimust nii õppejõududes kui ka tudengites. Õnneks ei ole Tehnikaülikool (veel) sama suure tähelepanu all kui näiteks Harvard või Oxford ning tõenäoliselt välismeediasse see piinlik probleem ei jõua. Ülikooli rahvusvaheline renomee jääb loodetavasti kahjustamata, kuid siseriiklikult on tegemist kriisiga.

See, et Riigikogus võeti 2014. aastal vastu Tallinna Tehnikaülikooli seadus, näitab selle õppeasutuse ülimalt suurt tähtsust riigi jaoks, kuid iroonilisel kombel kehtestas just seesama seadus ülikooli kõrgeimaks juhtorganiks kuratooriumi, kelle ülesandeks on ka rektori valimine. See, milliseks need valimised kujunesid, on kahjuks meile väga hästi teada. On mõnevõrra uskumatu, et kõige selle juures on Jaak Aaviksoo endiselt veendunud, et just tema peaks täitma rektori ametikoha. Oleks ju riigimehelik tekkinud olukorras kandidatuurist loobuda ning jääda parlamendi liikmeks. Ka Riigikogus olles on Eesti hariduse jaoks võimalik palju ära teha.

Tõenäoliselt on see pelgalt halb kokkusattumus, et ka teine IRL-i poliitik samalaadse probleemiga täpselt samal ajal avalikkuse tähelepanu alla sattus. Pakosta valiti parteikaaslasest ministri haldusalas olevale ametikohale, mil on ühiskonnas suur väljund. Ja tegelikult ka võimalus ühiskondlikke protsesse mõjutada, kui seda vaid teha osatakse ja tahetakse.

On paratamatu, et sellisele positsioonile tegevpoliitiku valimine toob endaga kaasa ühiskonna ja seotud organisatsioonide valulise reaktsiooni. Pakosta võib tõepoolest saada võrdõigusvoliniku tööga hästi hakkama, kuid tema kindlad poliitilised veendumused ning segaseks jäänud konkursivõit jäävad teda saatma kogu ametiaja. Kõige suuremaks probleemiks võib aga kujuneda koostöö seotud organisatsioonidega, kes sisuliselt on juba uuele volinikule umbusaldust avaldanud. Kui see koostöö ei laabu, kuidas siis edukalt oma ülesandeid täita?

Nii on meie poliitikasuves kaks identset probleemi kahes eriilmelises organisatsioonis, mida ühendavad IRL-i (tõsi, praeguseks on nad mõlemad erakonnast välja astunud) poliitikud. Probleemi lahendus on jätkuvalt veel ebaselge. Probleemide põhjust võib otsida ühiskonna taluvuspiiri ületamises, IRL-i populaarsuse sirgjoonelises languses või selles, et Reformierakond on minetanud oskuse „asju korda ajada”. Kas ka eelmise peaministri ajal oleks võinud selline olukord tekkida? Küllap mitte. Kindel võib aga olla selles, et mida varem saabub rahu nii Tallinna Tehnikaülikooli kui ka võrdõigusvoliniku büroosse, seda parem mõlemale organisatsioonile.

Jaga |