Nädala juubilar Uku Masing 100

On võimatu põhjendada, kuis juhtus nii, et sajand tagasi sattus temataoline geenius (seda sõna võime Masingu puhul pruukida täie kindlusega!) sündima lihtsasse ja imeõhukese kultuurikihiga paika – Kesk-Eesti lihtsa talumehe, mõtteviisilt vennastekoguduslase perekonda, kes mitte millegi olulise poolest ei erinenud teistest maameestest.

Ei olnud Uku isa mingi intellektuaal, polnud ta raamatukogugi suur, vaid koosnes peaasjalikult lihtsakoelisemast usulisest kirjandusest, aga, ennäe, mõneteistkümneaastane külapoiss, kellel polnud ka vaimset guru, avastas täiesti iseseisvalt sugulashing Rabindarath Tagore'i ning asus tema luulet kõhklusteta tõlkima. Noore Masingu puhul võiks esitada lõputu rea küsimusi: „Miks?“, „Kuidas oli see üldse võimalik?“

Polnud Raikküla vallas Lipa külas Eino (Einu) talus loomulikult ei pikksilma ega mikroskoopi, mis oleksid võinud ahvatella poissi tegelema pööraste keeleõpingute kõrval veel ka astronoomia ja botaanikaga, mis Masingu tegevuses omandasid märksa suurema tähenduse kui enamikule meist meie endi hobid.

Ei olnud läheduses kedagi, kes oleks võinud innustada noorukit professionaalsel tasemel maalima ning nii hästi klaverit mängima, et see võimaldas uurida Wagneri oopereid ja jõuda üsnagi isepäisele arvamusele, et venelastele peaaegu püha Glinka on vägagi keskpärane muusik, seevastu Rimski-Korsakov on suur ja omalaadne anne...

Vast ainult keeleõpingutele võib leida põhjenduse, sest too Raikküla poiss avastas juba kuue-seitsmeselt, et tal on üpris ainulaadne mälu. Piisas mis tahes teksti ühest lugemisest ja see oli tal peas. Kogu eluks. Lehekülg jäädvustus nagu fotografeeritult.

Neuropsühholoogias on sel fenomenil ka oma nimi. (Kuna Uku noore mehena läbi oma hirmpaksude prillide pisut kõõrdi vaatas, levis külas legend, et Einu-poiss loeb ühe silmaga ühte ja teisega teist lehekülge... Sedaviisi nii palju jõuabki!)

Kui aga inimene avastab, et pihkusattunud ladina keele õpik paari päevaga ajju kinnistub, siis tekib tal (nii tunnistas Uku ise) kiusatus võtta ühte kätte sõnastik ja teise näiteks Caesari „De bello Gallico“ ja lihtsalt lugema hakata. Ühele keelele kuluvat sel moel umbes kaks kuud. See ei tähendavat küll veel vestlusoskust, keele passiivset valdamist aga küll. Kui veel praktiseerida ka saab, minevat kõik libedalt.

Mina, paariteistkümnene naabertalu poiss, küsisin oma isa imeliselt koolivennalt aukartlikult, et kui paljusid keeli ta siis oskab. Masingul oli vastamisega raskusi. Ta ütles, et ei teadvat. Niisuguse vastusega ma loomulikult leppida ei saanud. Kuid kohe tuli ka lahtiseletus: „Vaata, Indias räägitakse mitutkümmet keelt. Kui aga vaid bengali keelegi selgeks õpid, saad paljudest teistest üsna palju aru.“

Seejärel sain teada, et teoloogiat õppides omandas ta peale kohustuslike ladina, kreeka ja heebrea keele omaenda huvist rea viimasele lähedasi semi keeli – aramea, kaldea, süüria. Noh, Euroopa suurem osa keeli sai õpitud ära küll juba üsna noorelt: huvitasid lihtsalt, kusjuures aitas see, et näiteks skandinaavia keeled on kaunis sarnased.

Aga nüüd, mil ta väga muinasjuttudesse olevat kiindunud – müstilisel kombel võib mõni setu jutt olla ülimalt lähedane egiptuse omaga –, uurivat ta handi, mansi ja teisi kaugemaid soome-ugri keeli, et jutte originaalis lugeda...

„Sa küsid, et mitut keelt. Ausõna, ei oska vastata. Noh oma seitsetkümmet mingil määral ikka...“

Uku elus oli vähe päevi, mil ta luuletusega maha poleks saanud. See polnud ehk targim tegu, sest muutis ta luule tasemelt ebaühtlaseks.

Nüüd märkab nende ridade kirjapaneja, et sel moel (ka ennast taolise tutvuse kaudu natuke tähtsustades) võiks Masingust väga pikalt kirjutada. Aga tema juubelit ei pea me täna mitte ainult tema andekuse ja mõnede erakordselt heade luuletuste pärast. On midagi veel olulisemat, mis ta oma rahvale jättis. Elu lõpuosas, melanhoolia hetkedel – neid esines tal tihti – olevat Uku pessimistlikult nentinud, et ta pole pea midagi teinud, mida ta rahvas vajaks. See on sügav eksitus.

Keelte valdamine viis ju Masingu filosoofia ja usuteaduse maile, viis küsimusteni, kust me tuleme, miks meid vaja jne. Neile igavestele küsimustele ei saa keegi ammendavalt vastata ja nii tundis Masing, et tema kohus on anda meile vähemalt teavet kõigi olulisemate maailma usundite ja filosoofiliste koolkondade kohta, tutvustada kristluse kõrval (millest ta on kirjutanud kümmekond Vana Testamendi käsiraamatut) budismi, taoismi, juudi müstikuid, prohvetlust ja pea kõiki maailma (ka eksootilisi) uske. Oma esseistikas, aga ka usundeid käsitlevais töödes tutvustab ta meile maailma suurimaid mõtlejaid (kellega ta kaunis tihti eriarvamusel on) ja jõuab teinekord välja ka igapäevasemate poliitika- ja koguni naisküsimusteni. Milles jälle meie eriarvamusel võime olla...

Ta on mees, kelle meeletu töö – õppimine nooruses kuni neliteist tundi päevas! – on jätnud meile kasutamiseks tohutu tarkustelademe. Väsimatu töö ja keelteoskus võimaldasid Masingul Põhja-Eesti paepealselt ja õhukeselt kultuurikihilt hüpata rinnuni maailma tippkultuuri ja eks ta kutsu meidki kaasa. Muidugi jõudumööda, vastavalt igaühe võimetele.

Seni, kuni ilmutame huvi ainult raha ja maiste väärtuste vastu, on Masingu murel selle üle, kas ta suutis anda oma rahvale midagi, mida too vajab, tõesti mingi põhjendus. Homo consumens („inimene-tarbija“) ei jää ehk siiski igavesti seebiooperite kugistajaks ja kõige reklaamis näidatava igatsejaks. Ehk osa meist saab siiski homo sapiens’ideks selle sõna otseses tähenduses. Ma pole kindel, kas Masing mu lootust jagaks, aga seda võib kinnitada küll, et Masingu tundjate ja austajate vennaskond, eriti noorte seas, näitab pigem kasvu kui kahanemise tendentsi. Seda osalt ka tänu Hando Runneli suurele kirjastajatööle.

Ja kus on öeldud, et kõik inimesed peaksid targaks saama?! Rumalailgi on oma roll. Kusjuures vägagi oluline: inimeste võrdtarkuse puhul ähvardaks termodünaamika teine seadus inimkonda mitte soojus-, vaid vaimse arengu surmaga...

Ühes oleme aga kindlad: 11. augustil peavad suure inimese suurt sünniaastapäeva paljud tema tundjad ja armastajad nii meil kui ka Eestimaast kaugel-kaugel, temasuguste seas. Seda tehakse suure kärata, kuid suure respektiga.

ENN VETEMAA, kirjanik

Jaga |