Eestlase ajalugu on üks suur müstika (10)

Jüri Kadak,      20. september 2006


10. osa

Uluotsa „salainfo"

Aga võib-olla tekkisid Jüri Uluotsal süümekad 1939. ja 1940. aastal toimunust, mille üheks võtmeisikuks ta ise oli, ning nüüd sai ta lääneliitlaste salainfot, mis andis alust ja julgust 1944.a.asta sügisel vabariiki taas välja kuulutada?
Kuid nagu juba eelmine nädal sai kirjutatud, oli 1944. aasta suvi pöördeline mitte ainult II maailmasõja lõpulahendi, vaid ka sõjajärgse maailmamudeli väljakujundamisel.
Sisuliselt ühel ja samal ajal, 1944. aasta juunis, käivitasid lääneliitlased operatsiooni „Renken", mille esimeseks faasiks oli Normandia dessant, ja venelased Valgevene mammutoperatsiooni. Ameeriklaste ja brittide operatsiooni õnnestumisel pidid vabanema Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Venelased omakorda lootsid „vabastada" Euroopa fashismist kuni Püreneedeni. Kuid ameeriklaste ebaõnnestumised detsembris-jaanuaris Ardennides ning venelaste sundpeatus Varssavi all 1945. a. jaanuarini võttis mõlemalt poolt hoo ja kiiruse maha ning kohtumine Neemenil või Püreneedes kujunes hoopis kohtumiseks Elbel.
See oligi 4.–11. veebruarini 1945 Jaltas Stalini ja Roosevelti viiki mängitud partii tulem, millest pool aastat hiljem kujunes külma sõja aegne „raudse eesriide" piirjoon. Sellele, et jänkidel oma plaanidega tõsi taga oli, viitab asjaolu, et operatsiooniga „Renken" on seostatud ka 20. juuli atentaati Hitlerile, et viia Saksamaa läänes sõjast välja nagu see toimus 1918. a. sügisel, ja 1. augustil alanud Varssavi ülestõus, et võtta Poola enne Nõukogude vägede saabumist Londoni eksiilvalitsuse kontrolli alla.
Kujunes aga nii, nagu tihti juhtub: atentaat Hitlerile ebaõnnestus ja Saksamaal kindlustusid võimule need juuditapjad, kellega läbirääkimiseks Läänel puudus soov. Varssavi all aga peatas Stalin poolakast marssali Rokossovski vägede edasilikumise ning lasi Varssavisse tagasi pöördunud Saksa vägedel ära teha musta töö Poola ülestõusnute purustamiseks.
Väga võimalik, et mingil tasandil arutatigi: äkki on Punaarmeed võimalik peatada ka enne Balti riikidesse jõudmist?
Kuid 1944. aasta septembris, kui Varssavi ülestõusuga oli asi juba ühel pool ja Moskvas oldi veendunud, et Punaarmee saavutab Jätkusõjas soomlaste vastu võidu, kinnitati venelaste Balti operatsioon. Seepeale oli Soome sunnitud 19. septembril sõlmima NSV Liiduga vaherahu, kuulutama Saksamaale sõja ning juba mõned päevad varem loovutama „ajutiselt" oma sadamad Helsingis, Hankos, Turus ja Ahvenamaal Maarianhaminas Nõukogude Balti laevastiku käsutusse. Viimane ei venitanud oma sõjalaevade viimisega läbi miinivabade Soome rannavete uutesse baasidesse ja Läänemerele.
Ehkki Tallinnas Vabaduse väljakul ei rippunud suurt ja öösel valgustatud Euroopa sõjatandri kaarti, oli Eestis liikuva info kohaselt siiski võimalik omandada ettekujutust olukorrast rinnetel ning taibata Soome peatset sõjast lahkumist. Täna võib iga koolipoiss joonistada tollast vägede dislokatsiooni Euroopa kaardile ja hinnata, millised võimalused ühel ja või teisel poolel olid.
Enne Balti operatsiooni algust 14. septembril oli kolme Balti riigi saatus sisuliselt otsustatud, sest see peitus ligi 1000 km sügavas Sinimägedest Varssavini ulatuvas ja keskmiselt 100 km läbimõõduga Punaarmee kotis, mille suu oli veel ripakil lahti Ida-Preisimaale. Tartu, Vilnius ja Kaunas olid juba venelaste käes, Punaarmee oli Riiast 40 km kaugusel ja Läänemerel vahutasid juba venelaste torpeedod. Sellele tõsiasjale viitas kindral J. Soodla, kes ühena vähestest valdas operatiivinfot.
Punaarmee üldpealetungi neljandal päeval, 18. septembril, kui Vene koloss veeres peaaegu ühegi pauguta Tallinna poole, kuulutas Eesti Rahvuskomitee Eesti Vabariigi presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa ettepanekul välja Eesti Vabariigi ja pani ametisse Otto Tiefi valitsuse, millest sai varsti eksiilvalitsus, mida peale asjaosaliste endi mitte ükski riik ei tunnustanud.
See, mis oli olnud võimalik aastal 1918, polnud realiseeritav aastal 1944.
Poliitilisi otsuseid tehakse ikka õige info ja selle põhjaliku analüüsi, aga mitte hurraa ja emotsioonide põhjal! Kellele oli see samm suunatud: kas maailmale või eestlaste eneseteadvusele? Kas Läände lahkunud eestlased jätkasid võitlust, nagu jaapani samuraid Kagu-Aasia džunglites? Vastus tuli aga pool sajandit hiljem, kui eksiilvalitsus, eesti komiteed ning kunagised omanikud nõudsid oma osa poliitilisest võimust ja rahva omandist. Keskmine ja vanem põlvkond mäletab kindlasti neid 1991/92 kentsakaid lugusid eksiilvalitsusega, Nõmme valitsusega ja eksiilvalitsuse sõjaväeliste auastmetega.
See ei jõudnud maailma tähelepanu alla ning koduses Eestiski olid sellest teadlikud mõnikümmend inimest, kuid loodi pretsedent, mis mõjutas sügavalt 1991. a. taasiseseisvumisprotsessi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)