Kunstiekspertiis või sonimine?

MATI ROHTSAAR,      13. oktoober 2004


Sulitembud Eesti kunstiäris

Oksjoni alguseni olid jäänud loetud minutid, kui väljapakutavate seast võeti ära pilkupüüdev maal. Oli tekkinud kahtlus, et tegemist on võltsinguga. Milline kahtlus? Kas oli teostatud sellekohane kunstiekspertiis? Kaugeltki mitte.

Kunstiellu on tekkinud hulk isehakanud "eksperte", kes veavad näpuga EKABLis (Eesti kunsti ja arhitektuuri bibliograafiline leksikon) järge ja teatavad: "Siin on kirjas, et sellel perioodil maalis kunstnik Muhk valdavalt portreesid, kuid see siin on maastik. Väga kahtlane!"
Ent seda nad ei taipa, et sõna "valdavalt" ei tähenda veel "ainuüksi" – EKABLis on lühitutvustatud sadu eesti kunstnikke väga kokkuvõtlikult. Kuid ka meie õppinud ja ametlike kunstiekspertidega ei saa sugugi rahul olla. Nendel on sellised pahad kombed, et täna annavad nad mingile maalile dokumentaalse eksperthinnangu, et see on ehtne, homme aga on võimelised oma hinnangut kahtluse alla seadma ja tühistama. Mis alusel?

Maltsa Karla teeb kunstiekspertiisi
"Uueks asjaoluks" on osutunud eksperdini jõudnud klatš, et müüja pole usaldusväärne isik. Nii et hakkame kunsti ehtsust hindama selle järgi, kas see tuleb läbi mõne "puhta" inimese või näiteks narkari, joodiku, asotsiaali käest? Kuid see on ju posimine! Tõeline ekspertiis peaks seisnema kunstniku loomingulise käekirja tundmises, maali vanuse hindamisel jms. Mille alusel siis see ekspert, kes oma ekspertiisi tühistas, selle algselt üldse andis? Mis on väärt sellise eksperdi kompetentsus!
Kuid vene kunstile saab eksperthinnangut anda hoopiski Venemaal. Ei loe, kas seda pakub siin välja isand Muru või Maltsa Karla – venelased ei tegele müüja isiku uurimise, vaid maaliga. Ja ainuüksi selle põhjal ka hinnangu annavad.
Aastate eest juhtus siinmail kurioosne lugu, et tarkadele ekspertidele esitati suure rootsi kunstniku Anders Zorni (1860–1920) pliiatsijoonistused. Eksperdid ei tahtnud nendega pikalt tegeldagi – põlastasid kohe võltsinguteks. Nüüd asuvad need pliiatsijoonistused Rootsis Zorni muuseumis väärikal kohal! Kes siis asja ei tundnud, kas Rootsi oma eksperdid või siinsed täispuhutud kunstihindajad?!

Kunstiturg kui konnatiik
Kunstiturg on kui konnatiik. Kõik kunstipoed on omavahel sidemetes. Juhtub, et poeomanikul pole raha, ent ta ei taha maali ka konkurentidele loovutada, nii ta sosistabki telefonitsi üle linna sõna "võltsing". Müüja käib antiigi- ja kunstipoodides, kõikjal keerutavad poodnikud maali käes kui kuuma kartulit, nagu tahaksid osta, ent ei julge.
Kuid see oksjonilt kõrvaldatud pilt müüdi aasta hiljem väga kallilt ära. Müüja seletas, kuis maal oli aastakümneid vanavanemate juures seisnud, sealt ja sealt mõisast saadud. Mina aga muigasin: rahvaluule, sest teadsin veidi selle pildiga seonduvat tausta. Kuid selline valedega pikitud legend töötab!
Ent tol müüjal, kes käis võltsingujutuga poest poodi, pruugib seda teha veel korra ja kolmandatki korda, saades jälle võltsingu müütaja sildi külge ning nii ta ongi lõpuks märgistatud. Kunstiturg on suure kasumiga äri, ent temal jääb nüüd sealt noppida vaid raasukesi. Kes kannatab? Muidugi too müüja, ent ennekõike need kunstnikud, kelle maale ta müütab ja kelle šedöövrid on mingi pahatahtlik isehakanud ekspert nüüd maha kriipsutanud.

Kunst on püha asi
Võiksime kalduda lausa müstikasse: lepiksime nimelt kokku, et ei osta maale näiteks sellistelt isikutelt, kes on lasknud lendu roppusi või punase tule all tänavat ületanud. Võtaksime uskuda, et kunst on püha asi ja iga sõna on kui tuvi, mida enam kinni ei püüa. Lendu lastud ropud sõnad on kui sõnatuvid, mis maali ära reostavad.
Ja veel teinegi patune mõte. Müüja teada on maal ehtne. Kunstikaupmees pole eilehakanu, vaid asjatundja. Ta uurib maali igati, peab nõu eksperdiga, tingib hinda alla. Ka ostja taipab kunstist nii mõndagi. Ja ikkagi tõuseb hiljem sosin – võltsing. Tule, jumal, appi, kes see otsustaja nüüd siis on? Kas mõni neist ekspertidest, kes korra annavad hinnangu ja selle jälle tagasi võtavad? Kas sellised eksperdid on üldsegi usaldusväärsed, kas nad pole hoopiski ära ostetud?
Ülimaks otsustajaks saaks siinkohal olla vaid kunstnik ise. Kui too saakski korraks manalast naasta, arvan, et ta ütleks nii: "Ma ei mäleta enam kõiki oma maale, ent need on teostatud väga minu stiilis. Kui tõesti keegi suutis mind nii loomutruult jäljendada, siis aitäh talle! Au ja kuulsus tuleb ju mulle!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (19)