Noored juhid kohtusid Roomas

TARMO LAUSING,      22. oktoober 2003

Demokraatia ja inimõigused majandusest tähtsamad

Roomas peeti Euroopa liberaalsete noorte katusorganisatsiooni LYMECi kokkutulekut Young Leaders Meeting (noorte juhtide kohtumine). Tegemist on LYMECi iga-aastase kokkusaamisega, kuhu kogunevad liikmesorganisatsioonide juhid. Ürituse põhisisu moodustavad koolitus, poliitiline debatt ning tutvumine ja kontaktide vahetamine teiste Euroopa riikide poliitiliste noorteühenduste juhtidega. Kohtumisel osales umbes 50 noort kõikjalt Euroopast. Eksootilisemate paikade esindajad tulid Andorrast, Gibraltarilt ning Kanaari saartelt, kuid ka Horvaatiast ja Islandilt. Mina olin ainus eestlane.

Enamasti esinesid Itaalia ja Rooma poliitikud, seega saime rohkelt infot Itaalia poliitika kohta. Noorte juhtidega kohtusid kohalikud opositsioonipoliitikud, liberaalsete ja radikaalsete erakondade juhid, Europarlamendi liikmed, ülikoolide professorid.
Tähelepanuväärsemateks osutusid Itaalia Radikaalse Erakonna asutaja vanahärra Marco Pannella (kes ei pidanud paljuks umbses seminariruumis oma tubakavajadust rahuldada), Itaalia opositsiooniliider Francesco Rutelli ja Singapuri Demokraatliku Erakonna esindaja ning inimõiguste eest võitleja dr Chee Soon Juan. Püüan järgnevalt tutvustada seminaride sisu teemade kaupa.

Itaalia valitsuse ebademokraatlik poliitika
Loomulikult ei saanud Itaalia opositsioonipoliitikud oma ettekannetes valitsust ning peaministrit kritiseerimata jätta. Peamiselt süüdistati Silvio Berlusconit Itaalia telemeedia üle kontrolli omamises ning majanduse liigses kontsentreerumises väikesearvulise grupi kätte.
Opositsiooni arvates ajab Berlusconi valitsus populistlikku ja ühiskonna reeglitele vilistavat poliitikat, valitsusele heidetakse ette enda poliitika vigade korrigeerimise tarvis eriseaduste kehtestamist.
Olukord Itaalia televisioonimaastikul on selline, et Berlusconi (hüüdnimega Berlusca) omanduses on juhtivad eratelekanalid. Avalik-õiguslikud telekanalid aga on kohaliku traditsiooni kohaselt valitsuse ehk siis peaministri kontrolli all. Nii olevat see olnud ka riigi eelmise valitsuse ajal. Kirjutava pressi üle Berlusca Itaalias küll kontrolli ei oma, kuid paberkandjal meedia ei olevatki Itaalia poliitikas määrava tähtsusega. Põhilise informatsiooni saavad valijad televisiooni kaudu, mida vaatab enamik elanikke. Ajalehti loeb kõigest kuus miljonit ning Internetti kasutab vaid miljon elanikku. Viimase osakaal infokanalina muidugi pidevalt kasvab.

Opositsioon ühineb Berlusconi vastu
Kohalikud süüdistavad peaministrit monopolistliku majanduse soodustamises ning liialt konservatiivses poliitikas. Heaks näiteks on fakt, et ühena vähestest Euroopa riikidest ei toeta Itaalia valitsus surmanuhtluse kaotamist. Hoolimata täielikust kontrollist telemeedia üle on Berlusca toetajaid ning vastaseid ühiskonnas pooleks. Tal on nii tulihingelisi pooldajaid kui ka teravaid vastaseid.
Federazione dei Liberali (üks Itaalia liberaalsetest parteidest) peasekretäri Raffaelo Morelli sõnul on valitsus suutnud ühiskonnas tekitada mulje, nagu elu riigis paraneks, kuid tegelikkuses on valitsuse tegevus Itaaliale kahjulik. Morelli arvates tuleb opositsioonil Berlusconit võita nii kiiresti kui võimalik. Ainsa võimalusena selleks näeb ta opositsiooni ühinemist praeguse peaministri vastu.

ELi laienemine - Türgi, Iisrael ja Venemaa?
Fransesco Rutelli, Europarlamendi liikme, opositsiooniliidri ning endise peaministri sõnul on Itaalia alati olnud kahe käega Euroopa ning selle integreerumise poolt. Lähis-Ida aga ei ole tema arvates Euroopa osa. Iisraelil on suured probleemid rahu hoidmise ning terrorismi ohjeldamisega oma paikkonnas. Rutelli arvates peaks Iisrael loovutama palestiinlaste poolt nõutava territooriumi ning vastutasuks saama rahu selles piirkonnas. Vastupidiselt praegusele ei poolda Itaalia endine peaminister Venemaa liitumist Euroopa Liiduga, kuna see ei ole Euroopa loomulik osa. Küll aga pooldas Rutelli Türgi liitumist Euroopa Liiduga.
Teise Europarlamendi liikme, Itaalia radikaalse partei esindaja Marco Cappato arusaam laienemisest kujunes aga teistsuguseks. Tema sõnul ei ole ELi laienemise puhul oluline geograafia, samuti mitte religioon. Uute liitujate kriteeriumid peaksid olema hoopis inimõiguste ja demokraatia olemasolu, vaadata tuleb liituda soovijate poliitikat. Cappato arvates on ka majanduslik tase ELi laienemisel teisejärguline.
Noor Europarlamendi liige püstitas huvitava hüpoteesi, mis puudutab Lähis-Ida pingekollet. Andes Iisraelile perspektiivi astuda Euroopa Liitu, saavad riigi valitsus ning elanikud kindlust tuleviku osas ning probleemid hakkavad tasapisi lahenema. Cappato arvates muutuks sel juhul Iisraeli avalik arvamus sedavõrd, et oldaks nõus palestiinlastele maad andma.
Taoline lähenemine on küll huvitav, kuid pisut naiivne. Teiste esinejate arvates oleks rahu saavutamine Lähis-Idas siiski igal juhul eeltingimuseks, kui üldse rääkida Iisraeli võimalikust liitumisest Euroopa Liiduga.

Laienemine eetilistel kaalutlustel
Üldjoontes jäid Itaalia poliitikud ELi laienemisest rääkides pigem tagasihoidlikele seisukohtadele. Kõlama jäi, et liiga suur laienemine võib muuta Euroopa Liidu olemust kardinaalselt. Peame laienemisse suhtuma ettevaatlikult ja püüdma seda protsessi võimalikult hästi kontrollida.
Küsimuse peale, miks tahtis EL üldse kümne riigi võrra laieneda ning kas see tehti peamiselt majanduslikel põhjustel (et hõivata majanduse elavdamiseks uued turud), vastas majandusprofessor Carlo Scognamiglio, et laienemise põhjustasid tema arvates peamiselt eetilised kaalutlused. Juhtivatel Euroopa riikidel oli moraalne kohustus aidata endisi nõukogude võimu poolt okupeeritud riike, mis ajalooliselt kuuluvad Euroopa riikide peresse.

Sõda Iraagis strateegiline viga
Sügavaima mulje kogu seminarilt jättis mulle kohaliku Liberaalse Demokraatliku Partei esindaja majandusprofessori Carlo Scognamiglio ettekanne. Ta rääkis Euroopa ajaloo mittejärjepidevusest majanduse ja demokraatia arendamisel (fashism ja natsism), turvalisusest ning õigusriigi põhimõttest kui majandusliku arengu eeltingimustest ja USA agressioonist Araabiamaades.
Scognamiglio väitel ei pruugi majanduse arengu eeltingimuseks alati olla demokraatia olemasolu. Ta tõi näiteks Singapuri, mida peetakse majanduse arengu musternäidiseks, kuid mis tegelikult ei ole demokraatlik riik. Professori sõnul on Singapur samavõrd demokraatlik kui Hiina Rahvavabariik, kus siiani valitseb kommunistlik riigikord.
Kuigi rõhuv enamus Itaalia elanikest ning poliitikutest on äärmiselt USA-sõbralikud, kritiseeris majandusprofessor teravalt Ühendriikide poliitikat Iraagis. Tema sõnul on sõda Iraagis strateegiline viga. Enne kui alustad sõda, peaksid teadma, kuidas seda lõpetada. Iraagile demokraatia pealesurumist võrdles Scognamiglio olukorraga, kus peale Euroopa vallutamist suruks keegi meile peale budismi.
Kuna Lääs (Euroopa ja USA) on lähiminevikus toetanud erinevaid totalitaarseid riike (Egiptust, Saudi Araabiat, Iraaki), siis me ei saa endale vastu rinda taguda ja öelda, et võitleme demokraatia eest ning see on ainuke õige riigikord. Peaksime endile teadvustama, mida siiani oleme teinud ning edaspidi ajama paindlikku poliitikat Araabia riikide suhtes.
Professor Scognamiglio pakkus Iraagile välja ka tulevikulahenduse. Kogu territoorium tuleks jagada kolmeks riigiks, mis põhimõtteliselt erinevad religioonide poolest (ajalooline jaotus). Lahendus võiks olla föderatsiooni moodustamine loodava kolme riigi vahel.
Loomulikult ei ole võimalik ühel leheküljel edasi anda täit ülevaadet noorte juhtide kohtumisel räägitust. Kajastamata jäänud teemad (nt Singapuri võltsdemokraatia, Euroopa noorte liberaalide põhimõtete üldtutvustus jmt) võib leida järgnevate Kesknädalate veergudelt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)