Nädala juubilar ERICH FROMM 110

Oma autobiograafias „Beyond the Chains of Illusion" (Teisel pool illusioonide ahelaid) kirjeldab Fromm oma noorusea kaht sündmust, millest tema arengutee alguse sai.

Esimene neist oli seotud perekonnatuttavaga, ilusa tütarlapsega, kes tappis end kohe, kui ta leskmehest isa ära suri. See tõdemus tuli 12-aastasele Erichile väga raskelt ja ta leidis end küsimast seda, mida nii mõnigi meist küsiks: miks? Hiljem leidis ta selle kohta mõningaid vastuseid, mööndavasti poolikuid, Freudilt.

Teine sündmus oli veelgi rängem - Esimene maailmasõda. Õrnas eas, 14-aastasena nägi ta ekstreemsusi, milleni natsionalism võis minna.

Vihkamine ja sõjahüsteeria hirmutasid teda. Seegi kord tahtis ta mõista midagi mõistmatut - inimmassi ebaratsionaalset käitumist - ja seekord ta leidis vastuseid Karl Marxi kirjutistest.

Aastal 1922 sai Fromm Heidelbergi ülikoolis oma doktorikraadi. 1920-ndate keskel õppis ta psühhoanalüütikuks ja alustas praktiseerimist psühhoteraapia alal.

Pärast natside võimuletulekut emigreerus ta 1933. aastal Šveitsi ja 1934. aastal Ameerikasse, asudes elama New Yorki.

1950. aastal kolis Mexico City'sse ja sai seal ülikooli professoriks. Ameerikas tegeles Fromm aktiivselt poliitikaga, astudes 1950. aastal Sotsialistlikku Parteisse. Hiljem ta aktiivsest poliitikast siiski taandus.

Elu lõpul tuli Fromm tagasi Euroopasse. Ta suri Šveitsis, mõni päev enne oma 80. sünnipäeva, 18. märtsil 1980. Kogu oma elu praktiseeris ta psühhoterapeudina ning avaldas mitu raamatut.

Nagu autobiograafia vihjab, on Frommi psühhoteooria üsnagi unikaalne segu Freudist ja Marxist.

Freud rõhus inimeste alateadvusele, bioloogilistele ajenditele jne. Marx seevastu nägi inimesi käituvat sotsiaalsete mallide kohaselt ja ennekõike neid ümbritsevate majanduslike süsteemide järgi. Fromm lisas neile kahele vaatele vabaduse printsiibi, mis oli tema jaoks inimese puhul keskne.

Frommi humanistliku filosoofia alustalaks oli tema tõlgendus Aadama ja Eeva paradiisist välja ajamisest. Ta märkis, et oskust teha vahet hea ja kurja vahel peetakse enamasti vooruseks, kuigi piiblikirjutajad käsitlevad Aadamat ja Eevat patustena, kes eirasid Jumala käsku, süües hea ja kurja tundmise puust. Frommi käsitlus keelatud viljast erineb traditsioonilisest religioossest käsitlusest. Ta ülistab inimese otsust käituda omatahtsi ja leida omi moraalseid seisukohti autoritaarsete seisukohtade vastu.

Frommi eesti keeles ilmunud raamat "Armastuse kunst" (esmailmumine 1976. aastal; teine, täiendatud trükk - Ann Alari ja Kirjastus Pegasus OÜ 2006) osutus väga menukaks. Mõned mõtted ja lihtsad tõed raamatust:

-  Armastus on usk ja sel, kellel on vähe usku, on ka vähe armastust.

-  Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki.

-  Tõelise armastuse ühisjooned on hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised.

-  Kes iganes on võimeline andma, on rikas.

Isikliku elu kohta on teada, et Fromm oli kolm korda abielus. 

Erich Frommi teises, samuti eesti keeles kättesaadavas  teoses "Omada või olla?" esitatud dilemmat võib käsitada kui Frommi ühest meelisõpetusest zen-budismist tulenevat. Frommi arvates on zen-budism india ratsionaalsuse ja abstraktsiooni ning hiina konkreetsuse ja realismi segu. Psühhoanalüüs on sama selgelt läänelik kui zen on idalik. Erinevustele vaatamata on mõlemas õpetuses üllatavalt palju ühist: püüd kaasa aidata inimese sisemisele vabanemisele ja isiksuse kasvule.

Raamatus „Omada või olla?" juhib Fromm nüüdisinimese tähelepanu tema ees seisvale kahele valikule. Kas söösta otsima õnne ja heaolu endast väljapoole - ahmida endale vara, tunnustust, haridust, naudinguid ja võimu teiste üle, või leida elu mõte ja tasakaal iseendas ning inimajaloo traditsiooniliste tõdede sünteesis. Ta esitab psühhoanalüüsi lähtekohalt meile uuesti läbikaalumiseks dilemma: „Mis kasu saab inimene, kes võidab kogu maailma, aga teeb kahju oma hingele?" 

Meie kasvujärgus tarbimisühiskonna jaoks kõlab ülimalt ajakohaselt Frommi meeldetuletus, et kaasaegne inimene pole oma põhiloomult ahnitsev tarbimismasin, vaid ainulaadse loome- ja armastamisvõimega vaimne olend. Seda peaksime meiegi meeles pidama või tihedamini endale  meelde tuletama. Hoolimata sellest, et Fromm kuulus psühhoanalüütikuna eelmisse sajandisse, tasuks meil kõigil tema raamatuid aeg-ajalt vähemalt lehitseda.

-o-

Jaga |