Aserbaidzhaani tee vangla ja vabaduse vahel

SIIRI OVIIR,      27. aprill 2005


25. aprillil 1990. a hääletas tolleaegne ülemnõukogu mind valitsuse sotsiaalhooldusministriks. Tänaseks on seljataga 15 töörohket ja huvitavat aastat, millest ühtegi ei kannaks ma asjatuna maha. Ehkki on olnud ka südamevalu päevi, on nendestki kasu, sest need on aidanud paremini tundma õppida inimesi ja mõista inimsuhteid.

Bakuu – mitmest ajast, mitmest küljest
Viisteist aastat tagasi kevadsuvel lähetas peaminister Edgar Savisaar mind Aserbaidzhaani valitsusjuhi juurde viimase Eestisse tulekuks eeltööd tegema. Meie eesmärgiks oli sõlmida Bakuuga Moskvast sõltumatud majandussuhted ja Tallinnasse nende peaminister tuligi.
Head sidemed mitmete Aserbaidzhaani poliitikutega on säilinud tänini. Juhtisin ju ka Riigikogus kümne aasta vältel Aserbaidzhaani sõprusrühma.
Nüüd, 15 aastat hiljem, olin taas Bakuus. Sedakorda mitte Moskva diktaadi lõpetamise, vaid demokraatia arengut toetava Euroopa Liidu naabruspoliitika edendamise eesmärgil. Kohtusime valitsusväliste organisatsioonide ja opositsioonipoliitikutega. Viimaseid on rahvusparlamendis, tõsi küll, vaid mõni üksik.
Põhiteemaks kujunes taas kord Mägi-Karabahhia. See meile juba ammu tuttav leninlik-stalinliku poliitika tagajärg kütab tänaseni nii territoriaalseid kui etnilisi kirgi. Pärast kolmepäevast pingelist tööd võtsime vastu kompromissdokumendi vastastikuste suhete kohta.
Delegatsioonijuht Siruz Tabrizli jõudis enne seda (emotsionaalse mägedepojana) dokumendiprojekti lauale visata ja solvunult minema tormata. Tagasi ta ei tulnudki. Juhtimise võttis üle tema naiskolleegist asetäitja ja tõestas, et naised suudavad sageli hea eesmärgi nimel diplomaatilisemad olla.

Majandus areneb, korruptsioon samuti
Aserbaidzhaan on viimastel aastatel teinud suuri edusamme, tootes maagaasi kõrval miljon barrelit naftat päevas. Majanduskasv on olnud viimasel viiendikul 15–20% vahel aastas. Bakuus kerkivad kaasaegsed elamud, kaubanduskeskused ja ilmselt paraneb inimeste elujärgki, ehkki miinimumpalk küünib vaid 30–40 dollarini, keskmine pension vaid 20 dollarini kuus. Toiduained on muidugi mõnevõrra odavamad kui Eestis. Arenguvahed maa- ja linnapiirkondades on ülisuured. Muret teeb kõrge tööpuudus.
Aserbaidzhaan on maailma korruptsioonitabelite esirinnas. Majanduslik ja poliitiline võim on koondunud vaid mõne perekonna kätte. Ka kohtuvõimu sõltumatus on enam kui küsitav – 2003. aasta oktoobri valimiste järel "tekkis" üle 700 poliitvangi! Rahvusvahelise üldsuse ja Euroopa Parlamendi aktiivsuse tulemusena on enamik nendest tänaseks vabastatud. Õnnestus minulgi külastada ühte 900 kinnipeetavaga nõukogulikku laager-tüüpi vanglat. Ust, millest siseneda tahtsin, ei jäetud minu eest lukustatuks ja nii kohtusin vangidega nii-ütelda silmast silma.

Poliitilised kohtuprotsessid jätkuvad
1994. aastal mõisteti Aserbaidzhaani tollane peaminister Gusseinov riigivastastes kuritegudes süüdistatuna surma. Rahvusvahelisel sekkumisel asendati see eluaegse vangistusega ja hiljem vabastati süüdistustest sootuks.
Populaarsest Gusseinovist oleks võinud saada president. Süüdistused esitati ka tema lähikonnale, kellest mitmed olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Nende hulgas tema nõunik professor Sadai Nazarov, kes sai 1997. aastal Tshehhis asüüli.
Selle aasta alguses sõitis professor Nazarov taas kodumaale, külastamaks oma 94-aastast raskelt haiget isa. Ta lootis naiivselt, et Tshehhi pass kaitseb vangistuse eest, kuid ekslikult. Professor vangistati ja alustati kohtuprotsessi.
Koos slovakist kolleegiga võtsime ühendust president Ilham Alijevi ja suursaadikuga Euroopa Liidu juures. Ärasõidu õhtul kohtusime professor Nazaroviga, kes oli taas vaba mees, taskus lennupilet Tshehhi. Siseriiklikku asjade kulgu ma ei tea, kuid sedakorda jäi õigus peale.
Euroopa Parlamendis olen valinud Taga-Kaukaasia riikide koostöökomitee, sest mõistame paremini meiega nõukogude elu jaganud ühiskondi ja see kogemus kulub euroliidule ära. Kuna sotsiaalministriks oleku aegu sai Taga-Kaukaasiasse tervishoiu ja sotsiaalkindlustuse reformide kogemusi jagatud, siis näen, et selliste teadmistega on minust reaalselt kasu.
Eesti tunneb ennast turvalisemalt, kui maailmas meie ümber ei hõõgu pidevad konfliktikolded ega valitse diktaatorlikud rezhiimid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)