Paari nädalaga ohvitseriks

Mati Jakson,      22. juuni 2005


Hiljuti mälestati viimase maailmasõja ohvreid, sõltumata sellest, kummal poolel keegi langes. Eestlasel sõltus see tihtilugu aastast, millal ta sündinud oli ... Paljud Eesti ohvitserid aga hävitati enne sõja algust.
Elame taasiseseisvunud riigis, kuid kipume minevikku kordama: omistame väga kergekäeliselt ohvitseri auastme poliitikutele ja ärimeestele või kellele iganes. Nende ettevalmistuse äärmiselt lühike aeg aga ei vääriks isegi mitte kapralipaguneid. Kui säärased samahästi kui ettevalmistuseta "ohvitserid" peaksid sõja puhkedes juhtima tervet rühma, on kaos kindel. Tulle saadetakse taas reavõitlejad ja seda põhjendamatult. On ju ohvitseri esmane ülesanne hoida sõdureid ja korraldada pealetung nõnda, et langenuid oleks minimaalselt. See vajab aga teadmisi.
Kiidusõnu tuleb öelda Meegomäel vanemallohvitseride diplomi saanud kutseliste sõjaväelaste kohta. Neile meestele võib kindlam olla. Et vanemallohvitseriks (veebliks) saada, tuleb neil enne kaks aastat pingeliste õpingute ja sõjaliste õppustega tõestada noorema juhi-instruktori omadusi. Nende ettevalmistuse kõrget taset on mitmel missioonil tunnustanud ka NATO juhid. Mõistagi ületavad meeste teadmised tunduvalt reservohvitseride omi.
Et kiirelt ohvitseriks tehtud (mitte õppinud) mees võib isegi rahutingimustes kogu riigile häbipostiks olla, näitab lähiajalugu. Kuidagi teisiti ei saa nimetada inimese pildi pihta tulistamist. Paneb vaid imestama, et mehel, kes teotas ohvitseri mundrit, jäid lipnikupagunid alles.
Koheselt tuleks lõpetada taoliste ohvitseride "tegemine" reservohvitseride kursustel. Eesti ohvitseri au ja teadmised koos kõrge eetikaga peaks taastatama. Ohvitser ja politseinik esindavad sageli kogu riiki ja nende käitumise järgi määratakse riigi maine. On aeg olla eeskujuks rahva kaitsel, eeskujuks nii käitumises kui sõnades.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)