Kaos ja teadvus

Vello Pohla,      05. veebruar 2003




Meedia, poliitilise eliidi ja kõrgklassi juubeldused kutse saamisel NATOsse ning Euroopa Liitu äratavad terves mõistuses kõhedust. Nii suur rõõm ja ühtepidi mõtlemine ei saa olla loomulik, selle taga tundub olevat midagi kurja. Suur surve ja otsustamine kõigi eest peidab elus alati ülekohut. Ajaloo tuttav käekiri. 37 prominendi tervitusavalduses tajud tänukirja tsaarile või tellitud ühist hukkamõistu teisitimõtlejaile.

Pöördepunkt eestlaste pikas ajaloos... Panus inimkonna järjekordses eneseteostuse eksperimendis... Ühesuunaline mõtlemine on näide meie teadvustamata olukorrast, mõistuse hälbest, mis on kestnud rohkem kui kümme aastat. Päevast päeva, aastast aastasse selle sees olles nõustud kõigega, mis ette antud, meedias õigeks kuulutatud ja vabaduseks peetud. Meil puudub Eesti kohta tervikpilt ajas ja ruumis. Goya järgi sünnitab uinuv mõistus koletisi, meie olud toovad ilmale laurivahtreid ja kaurkendereid.

Revolutsioonijärgne kaos

Teabeuputuses, ründavas propagandas ja ajupesus on raske säilitada kriitilist meelt, tervet mõistust, mida kunagi nimetati talupoja arukuseks. See oli vajadus mõista oma elu, loodust ja maailma ühtsena ning järjepidavana. Talupoeglik arukus või pigem vaist on meid siiani kandnud. Kuid aja kulg on kiirenenud, valitsev majandusrezhiim ja maailmastumine on hülgamas isikut, kodu, rahvuslikke ning loomulikke väärtusi.
Ajalookäik paiskas meid Nõukogude impeeriumi lagunemisel eriti ränka olu-korda. Et mõista, mis toimus, peame tunnistama ajaloo ja inimühiskonna seaduspärasusi, mis on sama vääramatud kui loodusseadused. Eestis toimus rahvusrevolutsioon, kus järsku pöörati pea peale kõik seniolnu. Reeglid jäid samaks, mis ajaloos mujalgi, sama bolshevistlik muster. Halastamatu võimuvõitlus (alustajad pühitakse platsilt minema); vara täielik ümberjaotamine; kultuurirevolutsioon (uus ideoloogia), mille sõdureiks said põhiliselt noored (hungveipingid); suurema osa inimeste heitmine põrmu; kaos, anarhia, omavoli.
Pööre viiakse ellu füüsilise ja vaimse vägivallana.
Kujunesid röövkapitalism, poliitiline ja majanduslik oligarhia. Orjageenide mõjul toimib meis kolm fundamentalismi, mille alusel teostub võim.

Rahvuslik fundamentalism

See on äärmuseni viidud tundlikkus ajaloolisest ülekohtust. Soov tagantjärele ajalugu sirgeks ajada. Venevihkamine, püüd Venemaale "ära teha", idapoolse Hiina müüri ehitamine. Kirglik iha NATO järele, lähtudes Teisest maailmasõjast, unustades Müncheni, MRP ja Jalta, kus suured riigid omavahel jagasid väiksemad siia-sinna. "Okupatsioon" on põhiväide, unustades kapitulatsiooni ja koostöö agressoriga, kui riik anti üle. Poole sajandi jooksul tekkinud justkui kolm põlvkonda "kollaborante", rahvus lõhestati kaheks. Suruti peale hüsteeriline vihkamine ja patukahetsus. Koostati uus parteipoliitiline ajalugu, sama, mis impeeriumi ajal, kuid teistpidine. Langenud sõduritele määrati kolmat korda uuesti õige ja vale pool.

Väliseestlaste fundamentalism

Rohkem kui pool sajandit tagasi põgenes osa eestlasi kodumaalt, jättes peremeheta maha oma vara. Kaua hõõgus viha tuha all. Eesti vabane-mine pidi neile nüüd tähendama selle vara ja seisundi "tagastamist". Nii formuleeritigi "õiguslik järjepidevus" ja selle omandivorm "restitutsioon" poole sajandi taha, Pätsu ajast otse 21. sajandisse. Tulevased "platsipuhastajad", keda välismaal heldelt kostitati, võtsid selle ihaluse ja viha rõõmuga oma relvastusse. Võimule tulles jagati vara kaugele väljapoole üldkehtivat pärimisõigust, küllalt palju petistele. Taheti topeltki anda siit läinud sakslastele. Omandireformi ajaks peatati Riigikogus selles suhtes isegi kodueestlaste omandi- ja inimõigused (Reservatsioon nr 1). Loodi paariate kast - sundüürnikud.

Liberaalne fundamentalism

Kirglikul üleminekul vabaturuühiskonda oleme praktiliselt eksproprieerinud seniste põlvkondade ühisvara, mis oli riigi valduses. Põllumajanduslik kapital ja laevandus lausa hävitati, raudteed sahkerdati maha. Ettevõtted tassiti laiali või müüdi peenraha eest, kõik mis vähegi võimalik, kahmati, ärastati, erastati, tagastati revolutsioonilise "õiguse" alusel. Riik tehti lagedaks, sest riik on sotsialism, mida vähem riiki, seda parem. Eluõigus on vaid rikastel ja tugevatel.
Uusliberaalne röövkapitalistlik vägivald on kestnud juba kümmekond aastat. Oleme maailma kõige avatum turg. Maailma majandus-oligarhia katsepolügoon, shokiteraapia, mõne aastaga kapitalismile ülemineku edukas eksperiment. Uus-liberalismi majandusteooria õpiku alusel, nagu bolshevikelgi oli oma.
Osavail ja jõhkrail avanes võimalus kiirelt rikastuda. Tekkis suur ebavõrdsus. Vanemad põlvkonnad ja maarahvas kuulutati justkui lindpriiks. Riik ei toimi, seadusi ei pruugi täita. Isegi elektrijuhtmed müüakse maha. Riisutakse metsi ja aetakse ära maad. Tõeline revolutsiooniline kaos.
Selles kõiges on Eesti tõepoolest edukas, maailma oligarhiad pole kiitmisega kitsid. Raha kui Moolok on jumalaks ülendatud.

Eestimaa on kadunud

Kolme fundamentalismi sünnitatud paremekstremism on Eestimaa kui kriteeriumi ja väärtuste lähtepunkti kõrvale heitnud. Välja arvatud demagoogia. On hämmastav, kuidas "Isamaa" lipu all ja juhtimisel, isamaa nimel on isamaad hävitatud. Lausa rahvuslik masohhism, enesegenotsiid. Rahvuse lõhestamine, võitjad ja kaotajad. Käib revolutsioonile iseloomulik kodusõda. Ühed teevad teistele ära, püüdes kätte maksta ajaloo kaotuste eest.
Vaja on rohkem lugeda Oskar Looritsa mõtteid eestlaste kahest leerist, poliitilisest ebaküpsusest, rahvuse hinge-elust ajaloos. Kaost võimendavad meie endi geenid. Minevikku ja mälu mõnitatakse nüüd avalikult. Pastlakultuur, ugri-mugri, talupojanõmedus, lauluväljaku rahvuslik orgasm jms.

Kaose paratamatus

Kuid terve mõistus peab nõustuma ka sellega, et kaos pärast revolutsiooni on teatud määral paratamatu. Nagu loodusseadus. Või loodusõnnetus. Kõikides Ida-Euroopa riikides toimib enam-vähem sama muster. Aga väiksuse ja vaimujõu nappuse tõttu on saatanlikud jõud meil siin rohkem valla.
Muidugi kujuneb lõpuks kaose rüpes uus tervik, tasakaal. Kuid kas kestame niikaua? Igaüks on täitnud talle määratud ajaloolist rolli, vaevalt saab ühele või teisele isikule teha suuri põhimõttelisi etteheiteid. Mart Laar ja Liia Hänni on tegelikult õnnetud inimesed. Kuid aeg valis just nemad välja. Võib-olla rahvused, paiksus, iseseisev inimene ja kodu, kultuuri-mälu on edaspidi sunnitud kaduma. Jääb ainult virtuaalne maailmastunud võrk, nett. Kuid vähemalt minu põlvkonnal lasub inimese järjepidevuse säilitamise missioon. Mure ja paatos.
Ka Eesti haaramine Euroopa Liitu on küllalt paratamatu, see on tänapäeva globaalne majanduslik ja poliitiline vallutus, vägivald ning sisuliselt agressioon. Meil pole pääsu. Baasid ja varad on juba ära antud. Investeeringutega võetakse viimane. Jälle kummitab teoorjus. Nagunii saab meist oblast, ajaloos ongi nii olnud. Õhtumaine röövkapitalism on praegu maailma peatee.
Kuid me ei pea orjameelselt laulma kiidulaule. Me ei pea laskma ennast lollitada, et ise kangesti tahame. Teist korda pauguta alistuda on kuidagi eriti nõme. Sellepärast hääletan ELi vastu, et iseendaks jääda. Ei! Juba üksnes see- tõttu, et nad võtavad minult isegi Suure Vankri ja Linnutee. (Vt Postimees, 10. jaan. 2003)
Kange kippumine NATOsse on aga juba paranoia. Või asjaosaliste isiklik äri. 2003. aastast 1949ndasse. Sõdida suudaksime heal juhul ainult Lätiga. Meist saab lakei ja kahuriliha uuele, kauboilikule hegemoonile ning kurjuse impeeriumile.
1988. aastal kuulutas Rahvarinne Eesti tuleviku sõjaliste blokkide väliseks, roheline liikumine aga täielikult neutraalseks. Olime veel mõistuse juures. Nüüd aga läheme naftasõtta.

Ärkamine nõidusunest

Loomeliitude jõuline tegevus rahva tundmuste väljendajana kadus kohe areenilt. Teadlased ja teadus heideti endastmõistetavalt kõrvale. Tasalülitamise surve oli nii tugev, et alles 2001. a julgesid sotsiaalteadlased ettevaatlikult välja tulla avaldusega justkui kahest Eestist, püüdes avalikult teadvustada toime pandud vägivalda. Igasugune teisitimõtlemine on jälle kuritegu, seda peetakse sooviks tagasi endisse Liitu. Valitsev meedia on siin peaaegu suletud. Mõned avalikud dissidendid meil siiski on. Jaan Kaplinski, Rein Veidemann, Jaak Allik, Rein Ruutsoo, Rein Raud, Tiit Toomsalu.
Etableerunud majanduslik ja poliitiline ladvik tuli välja Järgmise Eestiga, et omamoodi väljuda kaosest, säilitades kättevõidetud positsioonid. Nüüd on päevakorras uus usk ja uus lootus - rahvuslik leppimus, ühiskondlik kokkulepe.
Huvitav, kelle poolel, võitjate või kaotajate?
Tendents nõidusunest väljumiseks on ilmne. Seda tõendavad Arnold Rüütli võit ja Keskerakonnale antud häälte kasv. Keskerakond pärineb ju Rahvarindest, kus olime kunagi üks. Nüüd on meid pandud oma ajalugu häbenema, andes meie rahva kõige helgemale ajahetkele alavääristava nime - rahvuslik orgasm. Üle kümne aasta on rünnatud Keskerakonda ja eriti tema tugevat liidrit Edgar Savisaart. Seda tehti ja tehakse kõigi vahenditega. Ja see kestab tänaseni. Ja see sünnib halvast südametunnistusest.

Eesti tegelik otsus

Uue aja võimulugu on üpris ilmekas. Eriti inetu oli kauplemine taasiseseisvuse väljakuulutamisel. Kohalike eesti komiteede liikumisest tegid võimulepürgijad kii-resti võitlusorganid ja koos direktorite ning muude funktsionääridega lükati Rahva-rinne koos rahvaliku poliitikaga kõrvale. Teine ja kolmas eshelon võttis võimu. Neid toetas poliitiline soo - Mõõdukad, kes alati on valmis minema ükskõik kellega, et võimule lähedale saada. Nii on aastate jooksul kujunenud tugev korporatiivne oligarhia.
Väikerahvale on nii pikk kaos hävitav. Kannatuste ja vaenu tume väli, energia on sügavale kogunenud. Mis juhtub eelolevatel valimistel?
Valitsenud eliit aimab ohtu, paremparteid teevad kiiresti ümberkorraldusi sõnalistes programmides. Nüüd taotlevad nad sotsiaalset heaolu (kokkulepet?) ühiskonnas. Ebapopulaarsuse tõttu rivistuti kiiresti ümber Res Publicaks, valiti välja müstilise olekuga juht. Samuti on leitud hästi demagoogilised loosungid, mis seetõttu kohalikel valimistel hästi hääli tõid.
Uus poliitika. Vali kord! Väga tuttav 1923. ja 1933. aastast. Paremjõudude uue koondamise taga on ekspresident Lennart Meri salakaval naeratus, küll veidi ärevil. Kui palju hääli antakse Kesk-erakonnale ja Rahvaliidule? Kas võidab esimene, teine, järgmine või veel mitmes Eesti? Kas väljume kaosest?
Tulemas on eelmise kümnendi otsustavaim hetk...

Kuid me ei pea orjameelselt laulma kiidulaule. Me ei pea laskma ennast lollitada, et ise kangesti tahame. Teist korda pauguta alistuda on kuidagi eriti nõme. Sellepärast hääletan ELi vastu, et iseendaks jääda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)