Rahvas sai raudtee tagasi

13. detsember 2006


Riigikogu otsustas möödunud kesknädalal 56 poolt- ja 13 vastuhäälega osta Eesti Raudtee riigile tagasi. Otsuse põhiargumendid esitas oma ettekandes keskerakondlane Helle Kalda.

2001. aastal toimunud raudtee erastamine oli viga. Mitte ainult see, kuidas erastati, vaid viga oli erastamine ise. Riigile olulised infrastruktuurid, mis on samal ajal ka kõrgendatud ohu allikad, nagu raudtee, elektrijaamad ja -võrgud, sadamad ja maanteed peavad kuuluma riigile. Riik on ainus omanik, kes suudab tagada selliste infrastruktuuride stabiilse ning avalikke huve arvestava arengu.

Erastamisfiasko
2000. aastal otsustas Vabariigi Valitsus, et Eesti Raudtee omanikuks peab saama strateegiline investor, kes tuleb, toob investeeringuid ja teeb raudtee korda ning on omanik vähemalt 15 aasta, veel parem kui 50 aasta jooksul (raudteealuse maa hoonestusõiguse on riik seadnud Eesti Raudtee kasuks just 50 aastaks).
Tulemuseks oli fiasko. Eraomanik küll leiti, kuid mitte strateegiline investor. Erastamisleping küll sõlmiti, kuid raudtee jätkusuutlikku arengut see ei taganud, – leping nägi kohustusliku investeerimisperioodi ette ainult viieks aastaks. Kui see periood mööda sai, soovis eraomanik raudteest jälle kiiresti lahti saada. Eraomanik võttis küll kasumit, kuid Eesti Raudteesse ei investeerinud sentigi – kõik investeeringud tehti Eesti Raudtee vahenditest, sest erastamisleping lubas seda. Investeerimiskohustust ei täidetud ning see, mis tehti, tehti üksnes kaubaveo hüvanguks. Avaliku huviga seotud objektid on jäetud hooletusse. Samas on selge, et eraomanikku antud juhul süüdistada ei tasu. Eraomanik tegi seda, mida ta ikka teeb: soovis saada maksimaalset kasumit ning teha selleks minimaalselt kulutusi. Samuti ei saa eraomanikku süüdistada nende vigade eest, mille tegid Eesti riigi poolsed erastamist läbi viinud isikud.

Riik on hea omanik
Palju on räägitud, et riik ei ole hea omanik. Lõpetagem ometi kord see rumal, ebapädev jutt! Eestil on mitmeid väga edukalt toimivaid äriühinguid, näiteks Eesti Energia, Tallinna Sadam, Tallinna Lennujaam. Teiseks on selline jutt solvav meie oma inimeste suhtes, kes annavad meie riigi teenimiseks iga päev oma parima.
Küsimusele, miks on riik olulistele ja kõrgendatud ohuga seotud infrastruktuuridele parem peremees kui eraomanik, on vastus üsna lihtne. Eraomaniku ainus eesmärk on kasum, riigil on aga kasumi kõrval palju muidki eesmärke, sealhulgas – tagada oma riigi elanikele ohutu elukeskkond ja ohutud liikumisvõimalused.

Hind on soodne
Nüüdseks on selge, et riik müüs 2001. aastal raudtee oluliselt alla omahinna. Ning pole midagi parata, kui peame nüüd rohkem maksma kui 1 miljard krooni. Selge on aga ka see, et 2,35 miljardit krooni on soodne hind – seda on leidnud mitmed finantsanalüütikud. Kui realiseeruvad positiivsed turuarengud, maksab raudtee 66-protsendine osalus märksa rohkem kui tänane kokkulepitud hind.
Selle garantiiks, et positiivsed turuprognoosid realiseeruma saaksid hakata, on määramatuse lõpetamine ning riigi 100-protsendiline omandiõigus – kaubaomanikud on huvitatud stabiilselt arenevast raudteest ja stabiilsest lepingupartnerist ning pole olemas stabiilsemat lepingupartnerit kui riik. Arvestades sedagi, et üksainus laev võib maksta rohkem kui terve meie raudtee (Eestis on hiljaaegu ostetud laev, miks maksis 2,6 miljardit krooni), siis ei saa pidada 2,35 miljardit krooni 800- kilomeetrise raudtee ja kogu Eesti Raudtee veeremipargi eest ülearu suureks summaks.


Raudtee riigile tagasiostmise poolt hääletas 6. detsembril 56 Riigikogu liiget. Vastu hääletasid 8 Res Publica fraktsiooni liiget (Urmas Reinsalu, Juhan Parts, Aivar Õun, Indrek Raudne, Reet Roos, Siiri Sisask, Olari Taal, Ken-MartiVaher) ja 5 Isamaaliidu fraktsiooni liiget ( Andres Herkel,Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder, Peeter Tulviste, Mart Nutt).
Raudtee mahamüümise peaorganisaator, toonane peaminister ning tänane Isamaa ja Res Publica Liidu peaministrikandidaat Mart Laar ei hääletanud.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)