Esimese hõbekuuliga löödi rivist välja Kallas – kas teisega sihitakse Krossi? Rõivast? Või hoopis Savisaart?

Minu puhul on hõbekuuli väljendit kasutatud Vene mõjuagendi ja Lasnamäe kiriku ehituseks raha küsimise teemal. Mõjuagendiga oli asi ülimalt prosta. Mulle on jutustatud, kuidas olevat sündinud minu hõbekuul tegelikult.

Hõbekuul Savisaare vastu

Kokku tulid kolm IRL-i taustaga meest – Mart Laar, Marko Pomerants ja Raivo Aeg. Viimasele tehti selgeks, et valimisteni on jäänud vaid mõned päevad ning talle lubati, et kui ta Savisaare orki võtab, siis saab Aeg kõrge ordeni ja kindrali auastme. Need mõlemad Aeg ka sai. Nüüd on ta täiesti avalikult IRL-i liikmeks astunud. Hiljutises intervjuus Aeg kinnitas, et tema südametunnistus on puhas ja ühtegi luukeret tal kapis ei ole.

 Midagi seal siiski on. Võimalik, et ta ei häbene ENSV ajal töötamist Kingisepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitjana, kes oma alluvatega eelistas suhelda peaasjalikult kirillitsas ning sai selle eest parteiülematelt mitu rändpunalippu. Aeg on ka maha vaikinud, et ta on olnud Keskerakonna ametlik kandidaat Kuressaare linnapea ametisse. Ühe õige isamaaliitlase jaoks peaks see olema küll hukkamõistetav tegu.

 Lavastus „Mõjuagent“

„Mõjuagendi“ lavastus, mille eest sai Kapo peadirektor vastavad autasud ning Isamaaliit valimistel hääled, algas 16. detsembril 2010, kui Tuuli Koch tegi avalikkusele hästimüüva avalduse: „Savisaar on Venemaa mõjuagent.“ Mul soovitati seepeale kohe kohtusse pöörduda, nii Kapo kui ka Postimehe vastu.

 Mina otsustasin aga pöörduda prokuratuuri. Palusin neil uurida Kochi väidet, ning kui sellel tõepõhi all on, alustatagu menetlust. Vastuseks sain, et prokuratuuri hinnangut mööda olen ma igasugusest mõjuagendiks olemisest nii kaugel, et seda pole mõtet uuridagi. Olen sellega päri.

Asi, mis mulle juba tollal rahu ei andnud, oli lekkinud riigisaladus, millega kogu Eesti rahvas Postimehe vahendusel tutvuda sai. Kuigi mul polnud midagi häbeneda, ei ole saladused avalikkusega jagamiseks, eriti riigisaladused. Palusin Riigiprokuratuuril ka seda uurida, kuid sain vastuseks väite, et ei ole välistatud, et Tuuli Koch sai oma andmed kuskilt mujalt kui Kapost.

 See põhjendus tundus kurbnaljakas, kuna soov omasid kaitsta kumas läbi igast prokurör Evestuse sõnast, millega üritati õigustada uurimise algatamata jätmist kapokate, teiste seas ka Raivo Aegi suhtes.

Appi võeti kõrgelennuline teleetendus

Minu pöördumine prokuratuuri poole initsieeris ka kõrgelennulise teleetenduse 21. detsembril 2010. Kõik telesaated katkestati. Aktuaalne Kaamera tegi eriväljaande. Mäletan, kuidas ekraanile ilmus surnumatja näoga diktor. Puändiks võttis Raivo Aeg mõjuagendi loolt riigisaladuse kaitse. Seda küll hilinemisega, sest Postimees oli riigisaladustest kubiseva uudise juba viis päeva varem lendu lasknud.

 Olin seejärel mõne aasta vait, kuid kuna aegumise tähtaeg lähenes, siis 2013. aasta detsembris esitasin ikkagi hagi Tuuli Kochi ja Postimehe vastu, et ka kohus prokuratuuri seisukohta kinnitaks või selle ümber lükkaks.

 Kohtus läks asi huvitavaks. Tuuli Koch väitis, et tema sai andmed Kapost, ning kuigi ühtegi tõendit tal oma väidete kinnituseks ei ole, tuleb Kapot kõhklemata usaldada. Kohus kiitis Kochile takka, ja nii me esimeses astmes kaotasime.

 Tuuli Kochi väited lendasid prügikasti

Kuna olin teada saanud, et Koch sai riigisaladuse Kapost, esitasin teise kuriteokaebuse. Ajakirjanik oli oma allikat nimetanud, ning uurimiseks tundus alust olevat küll ja rohkemgi. „Väga huvitav on see valetamise mehaanika,“ tabasin ennast mõtlemast, kui lugesin prokuröri järjekordset keeldumist uurimisest. Ta nimelt olla Kapost küsinud, kas nemad lekitasid. „Ei lekitanud me ühti,“ oli kõlanud vastus, ja Kochi väited visati prügikasti.

 Muide, kui minu suhtes ühes teises asjas kriminaalasi alustati, ei küsinud minult selleks keegi luba. Aga ma ei ole lubanud ka IRL-i astuda.

 Vahepeal olime jõudnud esimese kohtuastme otsuse edasi kaevata. Järgmine vaatus oli ringkonnakohtu otsus, mis mõnes mõttes oli kui välk selgest taevast. Ringkonnakohtu otsuses tunnistati, et tõesti on avaldatud vääraid andmeid Edgar Savisaare suhtes. Kohus aga leidis, et seda võibki teha põhimõttel: elu tahab elamist, raha teenimist. Teiste sõnadega, Kochi artikli pealkiri olevat küll sõnastatud „provokatiivselt“, aga seda võivat teha, kui eesmärk on artikli loetavust tõsta ehk selle kirjutise abil raha teenida.

  Kõik põhilised järeldused kohtuotsuses olid niisiis minu poolt, ning nüüd ajame asja edasi Riigikohtu tasemel. Kas Riigikohtu loakogu võib keelduda asja arutamisest? Ei usu hästi. See on väga huvitav kohtupraktika, kus ebaõigete andmete avaldamist õigustatakse merkantiilsete kaalutlustega. See lausa nõuab Riigikohtu seisukohavõttu.

 Ootan Riigikohtu reageeringut ka selles suhtes, milline on avaliku elu tegelase taluvuskohustus. Kas tema au ja hea nimi võivad tõesti olla rahalise kauplemise objektiks?

Pöördun taas Riigiprokuratuuri

Lõpetuseks silmitsen ringkonnakohtu otsuse täiesti ühemõttelist selgitust, et „avaldatud väärtushinnangud lähtuvad algselt salajaseks tunnistatud kaitsepolitsei ettekandest“. Pöördun lähiajal kolmandat korda Riigiprokuratuuri, et uurimisse võetaks riigisaladuse lekkimine. Teen seda muu hulgas seetõttu, et julgeolekuasutuste seaduse kohaselt on Kapo ülesandeks riigisaladuse kaitse, mitte selle teadlik lekitamine. Üldiselt on nii, et kui riigisaladus satub ajakirjaniku kätte, peab ta teavitama sellest Kapot ja viima saladuse sinna „hoiule“. Praegu on saladus liikunud vastupidi ja tekitanud hulgaliselt segadust.

 Kindlasti on kirjeldatud juhtum proovikiviks ka Riigiprokuratuuri uuele juhtkonnale. Saame teada, kui palju mõjutavad uue peaprokuröri isiklikud suhted tema ametialaseid otsustusi.

 Vanarahva pärimuses on hõbekuul tõhus vahend libahundi mahaniitmiseks ja ma ei söanda sellega vaielda. Ninasarviku jaoks on hõbekuul aga selgelt ebapiisav, ning ei aita siin mingi ussi- ega püssirohi.

 EDGAR SAVISAAR, publitsist

 Ajalehest Pealinn

[esiletõsted]

See on väga huvitav kohtupraktika, kus ebaõigete andmete avaldamist õigustatakse merkantiilsete kaalutlustega. See lausa nõuab Riigikohtu seisukohavõttu.

Vanarahva pärimuses on hõbekuul tõhus vahend libahundi mahaniitmiseks ja ma ei söanda sellega vaielda. Kuid ninasarviku jaoks hõbekuulist selgelt ei piisa.

[fotoallkiri] TUULI KOCH JA RAIVO AEG: Kohtus selgus, et Kochi mõjuagendi-artikkel sisaldas andmeid, mida ta oli saanud Kapost, teisisõnu – Koch sai riigisaladuse Kapost. Kuid siis tekkis küsimus: kes oli Kapo lekitaja? Prokurör aga keeldus järjekordsest uurimisest. Ta nimelt olla Kapost küsinud, kas nemad lekitasid. „Ei lekitanud me ühti,“ oli kõlanud vastus. Seega Kochi väited info saamise allikast visati prügikasti.

Kui aga Raivo Aeg astus IRL-i, hakkas paljugi selgeks saama. Töö oli tehtud ja järgnes tasumise tund – Aeg sai kindralipagunid ja kandideerib nüüd IRL-i liikmena Riigikokku.

Ja veel! Tuuli Koch sai mäletatavasti 2011. aastal ajakirjanikuna selle loo eest suure rahalise Bonnieri preemia. Kui ta väidetavalt hankis oma väited Kapost, siis Kapo peadirektorina oleks pidanud selle preemia saama hoopis Raivo Aeg?

Käsi peseb kätt ja õigluse veskid jahvatavad aeglaselt, kui üldse jahvatavad.

Jaga |