Reformierakond sipleb populismivõrkudes

Vaevalt et Atonenil, kes veel paar aastat tagasi Reformipartei tipp-poliitikuna tegev oli, on korraga  hakanud süda valutama poliitilise kultuuri pärast Eestis. Atoneni huvitab ikka oravate  käekäik, mis valmistab talle viimasel ajal üha enam muret.

Aruka mehena Atonen taipab, et populismikelk, mis on aastaid andnud Reformierakonnale pika ja eduka liu, on nüüd seiskumas. Reformierakond on asunud vastu seisma kõigile algatustele, mis puudutavad Eesti majanduse taastamist, haldusreformi, elektrituru avamist jne. Iga julge samm võib praegusel kriisiajal ju osutuda rahva seas saatuslikult ebapopulaarseks. Reformierakond on seetõttu muutunud alalhoidlikuks ja kartlikuks ning reaalsete tegude toimepaneku asemel pigem suud maigutavaks parteiks. Liberalismi, ettevõtluse ja avatud ühiskonna ideede toomine populismi altarile võib tasuda reformierakondlastele siiski peagi kurjasti kätte.

Kuidas mõista Eesti poliitikas vohavat populismi laiemalt? Inimesi, kes püüavad ühiskonda lahterdada etnilise kuuluvuse järgi, nimetatakse rassistideks. Poliitikuid, kes jagavad ühiskonna erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse, kutsutakse aga populistideks. Populistlikuks saab pidada erakondi, mis lõikavad poliitilist profiiti seda enam, mida rohkem on ühiskond lõhestunud.

Eestis on mitu poliitilist jõudu juba aastaid teeninud leiva lauale erinevate ühiskonnagruppide vahelise pideva hõõrumise alalhoidmise abil. Just populistlikele jõududele on kasulik, et Eestis on nõnda väike alampalk ja madalad sotsiaaltoetused, sest säärased olud aitavad hoida ühiskonna eri osi pidevas vastasseisus.

Kuna populistidele on kasulik, et riik on lõhenenud mitmepooluseliseks, siis teevad nad alati varakult maha kõik algatused, mis kutsuvad Eestis elavaid  ühiskonnagruppe ja rahvusi üles laiemale ühtsusele. Nii näiteks tehti meedia kaasabil populistide poolt otsekohe maha president Arnold Rüütli algatatud ühiskondlik lepe ning ka Keskerakonna püüdlusi suurendada eestlaste ja venelaste vahelist dialoogi on moonutatud ja sihilikult valesti tõlgendatud.

Populistid näevad maailma must-valgetes toonides. Nende jaoks on selgelt välja kujunenud ja kivisse raiutud MEIE ja NEMAD. Isegi kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar peseks end suisa seebikiviga, jääks ta „valgete jõudude" jaoks ikkagi mustaks. Seega peab poliitika populistidel alati olema pidev võitlus, kus ühel pool tegutsevad „valgustatud ja ülipuhtad" ning teisel pool „korrumpeerunud ohtlikud tegelased".

Üheks parimaks näiteks must-valgest populistlikust mõttelaadist on IRL-i viimasel kongressil majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi  öeldu: "On kolm asja, mida IRL peab järgmise kahe aasta jooksul tegema. Esiteks, vedama Eesti välja majanduskriisist, teiseks kindlustama meie rahvuslikku julgeolekut, ja selleks, et kahte esimest ülesannet täita, on vaja välistada Savisaare võimuletulemine Eesti riigis." Ehk, teisisõnu, ollakse valmis kasutama kõiki eesmärk pühitseb abinõu meetodeid - et vaid Edgar Savisaar võimule ei tuleks. Neile pole tähtis, et rahvas on vohavast  populismist ja pidevast endaga manipuleerimisest väsinud.

Inimesed on muutunud skeptiliseks ja umbusklikuks selle suhtes, kas poliitikud Eestis üldse suudavad veel teostada riiklikule ühtsusele ja leppimisele suunatud poliitikat. Paljud tavakodanikud küsivad täna: kas Eesti poliitikasse on jäänud veel populismivaba ruumi? Või on nähtus nimega populism kõik meie poliitikakaevud muutnud lõplikult sogaseks?

On hämmastav, kuidas meedia pidevalt püüab kõige populistlikuma erakonna silti külge riputada Keskerakonnale, kes on pärast taasiseseisvumist kuulunud valitsusse kõigest 3,5 aastat. Sellele erakonnale ei ole seni ju praktiliselt antudki võimalust tõestada, kas ollakse populistlikud või siirad oma tegudes. Ehk oleks selleks nüüd viimane aeg?

Läbi ajaloo on kinnitust leidnud tõsiasi, et populistid saavad varem või hiljem lüüa. „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnd inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg," on öelnud USA president Abraham Lincoln. Populism on poliitikuile kui ahvatlev naine, kelle kutsuvale sõrmevibutusele on nii keeruline mitte reageerida. Atonen mõistab, et tema armas partei on sellise litsaka võrku lõplikult kinni jäänud, seal üha enam sipeldes. Välja rabelda neist paeltest enam ei ole võimalik.

INDREK VEISERIK, Kesknädala reporter-toimetaja

Jaga |