Luuletaja surm ja tema sõnum

17. september 2003


Kui elab see rahvas ja elab keel,
Siis sinagi kestad veel ja veel
RR, veebruar 2002
+ + +
Pühapäev
20. juuli 2003 Sütistes

Aulik Edgar Savisaar,
olen Rudolf Rimmel ja palun südasuvine tülitamine andestada. Samuti palun mitte pahandada, kui satub sisse sõrmekomistusi vms. Ma ei näe teksti üle lugeda. Võiksin all öeldavast kirjutada väga pikalt, kuid aeg ei luba ja vähem tähtis pole tähtis, kui üks ja ainus on olulisim.
See üks ja ainus on eesti rahva kestmine, millest ühtpidi korrutavad kõik, kellel vähegi viitsimist, ja teistpidi ei ütle tõtt otse välja needki, kes peaksid ja oleksid/on kohustatud. Olen kindel, et võiksime rahvusena vastu pidada - vastu pidada on õige väljend - veel vähemalt pool tuhat aastat, aga võib ka olla tuhat või isegi rohkem. Veel kindlam olen selles, et Euroopa Liitu astudes kaob eesti keel kui kultuurkeel kahe kuni nelja inimpõlvega ja temast saab köögi-, kodu- ja klubikeel.
See juba olekski eestlaste kui rahvuse lõpp. Pole keelt - pole rahvast. Veel paar inimpõlve ja eesti keel jääb vaid plaatidele, raamatutesse ja teistele "kandjatele". Meid on naeruväärselt vähe, et euro- ja ilmahulguste kaootilisele kulgemisele vastu pidada. Nn tööjõu vaba liikumine ongi kaos, mis juba hakanud märkamatult hävitama ka meie rahvast. Väide, et eesti keelest saab Euroopa Liidu üks ametlik keel, on absoluutselt tähtsusetu ja näitab vaid liidu totrust. Liidu töökeeleks ei muutu eesti keel iial. Euroopa Liit on minu silmis rahvusvaheliste hiidmonopolide inspireeritud kuritegelik ühendus rahvaste segipaiskamiseks ja üleeuroopalise tarbijarahva/-karja tekitamiseks. Ma ei tea, mitme inimpõlve pärast see monstrumühendus laguneb, aga ta laguneb kindlasti, sest keegi hääbumisele määratud rahvaist hakkab lõpuks vastu. Ainult et meie jaoks on siis juba hilja, eesti rahvas koos lätlaste ja veel mõnega on selleks ajaks muutunud olematuks. Ja seda täiesti "vabatahtlikult". Nõukogude Liidu viimasesse konstitutsiooni kirjutati rahvusteta "nõukogude rahvas" sisse - ja me hakkasime alateadlikus või ka teadlikus surmahirmus vastu. Praegune oht on palju suurem, aga "asjast huvitatud" madala lennu ja kõva kraaksumisega hädavarespoliitikud teevad kõik rahva alahoiuvaistu lämmatamiseks. Massid on imekergesti manipuleeritavad, juhitamatu Euroopa Liit paisub üha ja karta on, et eestlasedki ei pea vastu ajupesule ja eurohüsteeria tõusulainele. Üleüleeile avalikustatud uuringu tulemused viitavad nimelt sellele. Minule tõi tuul tol päeval järjekordse "eurotekstikese":
Seniilseks muutus vanahärra kiidust
Ja hakkas eurounelmates vestma
Et eesti rahvuslus Euroopa Liidus
Jääb tema seltsis igavesti kestma
Sõna "poliitik" ühe, teise või kümnenda nime küljes paneb mind enamasti muigama. Kuid olgu. Arvan nii, et paljud vanad poliitikas olijad tahavad Euroopa Liitu põhjusel, et kardavad vastutust nii tegemata jäetu kui ka edaspidi tehtava või tegemata jääva pärast. Liidus olles on hea süüdistada kõigis hädades Brüsseli eurobürokraate. (Ja eks neid hädasid tulekski senisest rohkem!) Osa poliitikuist liidu rüppe eriti ilmselt ei igatse, kuid tahavad olla "edumeelsed ja moodsad" nagu ametivennad "mujal Euroopas". Ja osa on lihtsalt küündimatu mõtlemisega tegelased, kes sattunud poliitikasse juhuslikult. Nemad räägivad sellest, mis hetkel tundub kasulik. Kindlasti on neidki poliitikuid, kes mõtlevad eesti rahva kestmisest kas umbes või täpselt nagu mina ja veel paljud-paljud, kuid on vait või laulavad sundeisus olles hinges võõrast laulu. Kui olla nagu kõik, pole tarvis karta vastutust ja vaenlasi.
Nagu kirja alguses ütlesin, võiksin Euroopa Liidu teemal arutleda väga pikalt ja vaevalt ma midagi kiiduvääset arvaksin, ehkki pole halba ilma heata … Iseseisvuse vabatahtlik loovutamine on muidugi häbiväärne ja hingele vastuvõetamatu, aga oleks üle elatav, kui see ei tooks kaasa keele ja rahva hääbumist. Paraku toob. Küsimus on vaid selles, kui kiiresti. Ajaloo seisukohalt ülikiiresti.
Ei ole minu kui kõrvalseisja asi ütelda, mida peaks otsustama Keskerakonna üldkogu. Aga et oleme tellinud ja lugenud Kesknädalat, saadan lugejana oma märgukirja. Mõtlemiseks, et Euroopa Liidust võib mõtelda ka nii. Lisan näputäie valdavalt vanu värsistusi, ent needki pole mõeldud avaldamiseks. Vähemalt mitte praegu. Edaspidine selgub edaspidi.
Seltsimeheliku tervitusega
RR

P.S.
Jätsin ütlemata, kuid ütlen siiski, et olen mõtlenud ka selle üle, millised kuupäevad olid ja milline võiks olla ohtlikum eesti rahva kestmisele. Kas 23. august ja 28. september 1939 või 14. september 2003? See oleks ülimalt põnev väitlusteema ja argumente oleks hulgi mõlemale poolele. Mina olen iseendaga väidelnud ja - - - - - - -



Siin leheküljel, üleval kaldkirjas toodu saatis poeet ja kauaaegne ajakirja Noorus kirjandustoimetaja Rudolf Rimmel personaalselt Edgar Savisaarele. See juhtus kolm nädalat enne (kuri)kuulsat Keskerakonna eurokongressi. Miks just Savisaarele, ei ole teada. Vaevalt et kui Tallinna linnapeale või kui erakonna esimehele. Võibolla kui inimesele, kellest Rimmel veel midagi lootis, või ühendas neid ehk loominguline noorus. Või mäletas ta tänast mõjukat poliitikut kui aktiivset globaalfilosoofi. Või saatis ta oma läkituse teele, nähes ja tunnetades Savisaares selget EI-tajat?
Adressaat luges kirja läbi ja arvatavalt leidis, et nii väärt varandust üksi endale pidada on patutegu. Ning otsustas Rimmeli kirjaliku valu ainsat usaldusväärset kanalit - Kesknädalat - pidi laiema rahvaga jagada. Sest jagatud valu on ju oluliselt vähem valu.
Nii jõudis kiri lehetoimetajateni. Augustis helistas Rimmelile, küsimaks autorilt luba isiklik kiri lehes avaldada, sügava kirjandusliku taustaga Ralf R. Parve. Vestlus olnud kõrge vaimse lennuga, kuid toimetuse kurvastuseks ei andnud luuletaja avaldamiseks nõusolekut. Pime poeet ütles - ehk hiljem, veel pole aeg.
Viimast referendumieelset lehte tehes helistasin Rimmelile ise. Sest ajakirjanik ei saa ju üht head teksti sahtlis pidada, eriti kui see on missioonikandja sõnum. Lootsin, et kui naisterahvas õrna häälega palub, siis looja leebub.
"Te oskate moosida," muigas Rimmel teisipäeval, 2. septembril, meie viimsel kõnelusel. Kirja avaldada ta siiski ei lubanud. See olevat juba aegunud, uuesti aga läbi kirjutada ei jõua, sest … "Mul on muud asjad ees." Ta hääles kuuldus otsustavust.
Kui saabus surmateade, asetus, nagu elus ikka, kõik oma loomulikule kohale. Ta oli lootnud, et sedavõrd ränka valikut pidi jõuab tema hoiatus kindlamalt pärale. Luuletaja lahkus, et tema rahvas elaks.
Seda nukram, et kolmest päevalehest, kes otsekohe Rimmeli hüvastijätkukirja said, pidas vajalikuks selle avaldada vaid üks - SL Õhtuleht. Kaks ülejäänut leppisid toimetusepoolse (s.t tsenseeritud) järelehüüdega, kusjuures üks neist ei maininud ka mitte enesetappu ega EI-sõnumit. Kesknädalale on teada Tallinna proua, kahe poja ema, kes korduvalt palus Postimeest ja Eesti Päevalehte luuletaja viimne tahe täita, kuid riigi poliitika peajoonest erinevat kirja need siiski ei avaldanud.
Meedia vaikimine talle ebameeldivatest asjadest pole uudis meile, karastunud poliitikatoimetajatele. Kuid kindlasti ei näinud seda ette Rimmel. Küllap arvas ta, et surm suudab toimetuste jäised propagandistisüdamed sulatada. Kahjuks ta eksis. Õnneks ei saa ta seda kunagi teada.
See-eest leinab eesti avalikkus liigagi truualamlikult Rootsi välisministrit. Esiküljed on täis leinakimpe ja leinavaid rootslasi. Eesti välisminister ilmub ekraanile mustis rõivis. Mis ei ärataks üldse kahetisi tundeid, kui selleks ei peaks astuma üle oma lähedaste lahkunute. Meenub president Meri joviaalne kaastundeläkitus ameeriklastele septembris kaks aastat tagasi, kui siin jõudsime metanoolilaipu vaevu kokku lugeda. Võõristav ja ebasiiras on säherdune globaalne lein, kui omas kodus minejad häbelikult nurgas konutavad. Ja kui neist mitte kõnelda ja neid kiiresti unustada püütakse. Kui Igor Gräzin meenutas rahvahääletuse eelse TV-eurodebati sissejuhatuses Rudolf Rimmelit, nägime tema vastas istuvate peaministrite nägudel vaid muigeid ja kuulsime ebamäärast mõminat, kuid ei ühtki inimlikku või vähemalt viisakat reaktsiooni.
Teame, et kõik tasutakse kord. Sama mõõduga ja suuremagagi. Inimhinge uurija Lemme Krimm siin parempoolsel lehel kirjutab karmast, mida rahvas kannab põlvkonnast põlvkonda. Et järeltulijad maksavad eelkäijate tegude eest. Selle usu vankumatuks tõestuseks said taaskordsetel ühiskondlikel murdehetkedel eestlastele sõnameister Rudolf Rimmel ja rootslastele populaarne poliitik Anna Lindh.
Urmi Reinde

Edgar Savisaarele saadetud kirjas sisaldusid ka Rudolf Rimmeli elu viimasteks jäänud luuleread. Kesknädalal on au need avaldada.

isamaalased üksi ja grupiti
müüvad Eestimaad hulgi ja jupiti
müügi vahel nad rõõmuga kisavad
armas eestlane armasta isamaad
+ + +
poliitikas ei ole Eestis diletante
on ühes tõllas vaenutsevad leerid
Euroopa Liit kord saadab konservante
ja saabki eesti rahvas palsameerit
+ + +
sündmused ja asjaolud hargnevad
Brüsselist ja Brüsselisse niidid
tõmbamisel niidi otsas karglevad
Toompeal nood päriseuropiidid
+ + +
aus eesti mees käis endisajal Moskvas
seal Moskva härralt sai ta sugeda
nüüd eesti härra Brüsselis käib kostmas
tal Brüsselis on meeldiv pugeda
+ + +
maha tantsime kaerajaani
head sotsialistlikud noodid
Moskva dikteeris plaani
Brüssel dikteerib kvoodid
+ + +
Napoleon ja Hitler pole olnud liidus
Kuid eri ajal vendadena käitunud
Ja homme ainsa pauguta Euroopa Liidus
On nende usk ja unistused täitunud
+ + +
aus inimene otsib tarka poolt
kui totrus vahib kahest kaarest vastu
kes hääletab Euroopa Liidu poolt
see annab hääle eesti rahva vastu
+ + +
Olgu ta lesbi või olgu ta gei
eestlase loomus on olla lakei.
+ + +
Euroopa Liit on rahvuste kalmistu.
Valmistu, eesti rahvas, valmistu!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)