Rail Baltic: tunnelisse ja viaduktile?

 Aga tegelikult kelle huvides?

Pole seda asjata meenutatud, sest praegu näeme oma silmaga, et asi („ajame Eesti asja“) käib vastupidi. Siinsega seoses – eks proovige suvelõpul Tartust Tallinna poole sõita. Pead turnima asfaltbetoonisse sõtkutud rööbaste vahel. Märkad oma silmaga, et nende tekitamisega on suures osas hakkama saanud sõiduautotreilerite „rongid“, mille numbrimärgil RUS. „Peame eksportima,“ ütlevad ultraliberalistlikud reformarid. Mitu sõiduautot sel aastal Eestis toodeti, et oma vajadusest üle jäi, nii et „peame eksportima“?! Aga tõsiasi on, et selle tagajärjel peame autoteedesse „investeerima“ = oma taskust raha vastu taevast loopima, et võõramaa ärikad saaks „importida“ ja hästi teenida. See on 21. sajandi Eesti ultraliberalism – kõik õigused ja vabadused vaid võõramaa ärikatele.

Olen kuulnud, et Eesti „ettevõtja“ on pahandanud, kui teda ärikaks sai nimetatud. Loomuliku mõtlemise järgi on ettevõtlus majandustegevus – oma kapitaliga lisaväärtuse tootmine ehk endale elamiseks ja laste üleskasvatamiseks vajalike väärtuste loomine. Erialastunud tootmise puhul peab oma toote vahetama teise toote vastu – see on kaubavahetus. Kaupmees osaleb majandustegevuses, olles ettevõtja teenindaja ja abistaja (õige riigikorralduse puhul ja demokraatia toimimisel mahub neid ühiskonda paras protsent). Sellest irdunud, isiklikku äritsemist ajaja ongi ärikas. Noh, nagu „Viru ärikad“ – kõik müügiks; küll leiab lolle, kes ka viiekordse hinnaga ostavad. (Ärika vaade ei erine ultraliberalisti vaatest.). Isikliku kasumi nimel tasub ka globaliseerunud ärikat teenida (jm nurjatustega tegelda, sellesse liberaalselt suhtuda) või näiteks röövida rahvalt tema kapital – põlevkivi – ja suruda talle kaela õli kolmekordistatud hind, ise kisades „Kodukulud alla!“. (Korruptandi vaade riigikorralduse seisukohalt: riigikassa on tema isiklik tasku, kust toetuse ostmiseks saab „katuserahagi“ võtta.) Mahamüümiseks on kasvõi raudteerelsid – nt Haapsalu raudtee. Kõik müügiks: ka „isamaalisus“ ehk elamisload võõramaa ärikatele, võim (Jõgevamaa maavanema ostmine, 2013. a valimisteks Põltsamaa vallavanema ostmine, valimiste muutmine palaganiks ja kultuurist äri tegemine), turud, Petserimaa. (Kõik müügiks! – see on „isamaaliitlike“ ärikate ilmavaade.)

Jäägem eestlasteks!

„On olemas ka eestlase vaade,“ tunnistab Hando Runnel. Estid, aestid jne (alates 17. saj. on neid nimetatud eestlasteks) hakkasid Ida-Aafrikast põhja poole sammuma 160 tuhat aastat tagasi esimeste seas. Estide ja soomlaste hõimud astusid Suures Rändes edasi oma radu pidi, vastavalt jää sulamisele ning taime- ja loomariigi arengule. Siit siis mõiste „eesti jonn“.

Tänu oma peaga mõtlemisele jõuti nii kaugele Põhja. 11 tuhat aastat tagasi laenasid eestlased oma maa Looduselt endalt. Kogu selle aja on eestlased arendanud oma asupaika, loonud oma keele ja arendanud oma kultuuri.

Kultuuri arengus oleme jõudnud jahipidamiselt ja koriluselt põlluharimise ja loomakasvatuseni. Põllusüsteemide kasutamisega oli säilitatud mullaviljakus sajandite jooksul, selleks osati kasutada säästlikke viise – bioloogilisi vahendeid, bioenergiat. Muld oli elusaine, viljale vajalikud ained „tootsid“ baktereid ja seeni, niisutamise ja õhustamise tagasid vihmaussid ja mardikad.

Kõrge kultuuritaseme näitajaks on seegi, et saunas võeti soojus ka suitsust, ei tossutatud taevast asjata. Pikemateks liikumisteks kasutati talveteid. Tänu geopoliitiliste väärtuste olemasolule (neli aastaaega ja meri) olid ju paljud asjad ette teada; see tähendab, et arutada ja planeerida tuli paljusid asju, nt jahiretkele minekut või põllu rajamist, sedagi, et kui noore emaslooma nahka pistad, siis ülejärgmine aasta oled näljas, või kui mulla välja kurnad, on järgmine põlvkond huku äärel. (Narrid põldu üks kord, narrib põld üheksa korda vastu…)

Ka see on kultuuri tunnus. Oleme esimesed eurooplased, jäägem eestlasteks!

Arutelu avamiseks tuleb rahapõhine mõtlemine hoobilt maha tappa. Mitte aga nii: sulle on antud 3,9 miljonit, triljonit või „piljardit“, kui jooksuga seda raiskama ei hakka, siis jääd ilma! Samuti kui kunagiste „viruärikate“ ilmavaade: osta sommilt rubla eest kümme kilekotti, müü maha 5 rbl/tk ja hommikuks peab teenitu maha joodud saama. Või samuti, kui praeguses ajupesus pläägutatav „piiratud ressursside printsiip“: nii kui silmad lahti teed, pead jooksu pistma, sest nõrgematele pirukat ei jätku.

Muistsete estide kultuuris arutati jahiretkele minek omavahel läbi. Arutelu peab käima ka nüüd, kui Rail Baltic (RB) paistmas.

Miks peab aru pidama?

Esimene küsimus: kas on seda raudteed järeltulevatel põlvkondadel vaja? Transpordiliini (nagu kunagi talveteid) nagu läheks vaja. Aga milleks on RB-d tarvis? Igaüks näeb ju oma silmaga, et kaubaveoks on uut raudteeliini vaja väga vähe, kui üldse. Sest Lääne-Euroopa turud on täitunud. Näe, majanduse kasvu polegi vaja ja paljudes kohtades on see alla nulli. Siis pole ka kaubavajadust väljastpoolt. Pealegi on tõsiasi see, et „noortele liiduvendadele“ on turulepääs tõkestatud mitte ainult tootmise keeluga (tootmiskvootidega), vaid ka Mart Laari valitsulaaride poolt tellitud „tollimaksuga“ = eurotoetuste vahega. Diskrimineerimine on E-Liidu tähtis „väärtus“.

Jääb aruteluks reisijate vedu, aga nii, et tulevastele põlvedele jääks ka kaubaveo arendamise võimalus. Vaid siis on eestlaste riik võimeline oma liiniosa ülal pidama. Esialgu aga saab S. Kallas ka reisivagunis iga kord 5 kg „hea“ hinnaga soomlase Luunja tomatit Hispaania turule vedada. „Äritsemine peab käima“, „ekspordime end rikkaks“! Rahvusliku tomatisõja päeval läheks see kaup hästi.

Enne eestlase vaadet esitatud vaadetega „raudtee-ehitajatele“ nendin fakti, et olen olnud mitte ainult Laari genotsiidi ohvriks tehtud talumees, vaid ka koolitatud raudteelane. Tehnikumi direktor ei julgenud (sest ei tahtnud kohast ilma jääda ja järgis Moskva käsku) minu vabadiplomi saamise avaldust rahuldada – tahtsin lennukooli eksamitele pääseda. Selle asemel asustati mind ümber teise okupeeritud riiki – Leetu, anti „3 pluss 3“. Kolmest aastast täitsin sund-töökohustust kohe 76 päeva ära. Sellega tahtsin öelda: olen mitte ainult koolitatud, vaid ka praktiseerinud raudteelane. (Praeguses Elronis on selliste spetsialistide olemasolu märke leida väga raske.)

Vaatamata nendele repressioonidele (inimese põhiõiguste mahatallamisele) olen siiski ka oma unistuse järgi elanud. Saan öelda, et olen oma elu esimesest 70 aastast üle 2000 tunni elanud maapinnast kõrgemal kui 300 m. Seda sai tehtud mootorita lennuvahenditega, visuaallennul, kus pead kõike märkama. Ei jäänud märkamata ka „mustad mütsid“ linnade kohal. Selliselgi „suurlinnal“ nagu Tallinn oli tuuletul suvehommikul „müts peas“. Inversioonikihi all, horisontaalselt vaadatuna on see taeva taustal kui süsimust triip.

Aga mõiste arutelu juurde tagasi pöördudes tahaksin tõestada, et arutelus on vajalik kõikide spetsialistide väljaütlemine. Sõnavabadus olgu raudteelasel, geoloogil, „triipkonna kaitsjal“, hüdroinseneril, aerodünaamikul, ehitusinseneril, mäeinseneril jne.

Loomuliku mõtlemise järgi

tuleb teha otsus: raudteeliin ehitada reisijate vedamiseks, et konkureerida sadu kordi suuremate taevatossutajatega – õhutranspordiliinidega.

Alles nüüd hakkame jõudma küsimuseni: kustkaudu panna liin kulgema?

Õhutransport põletab ühe reisija kohta sadu kordi rohkem naftat, täpsemalt – toodab rohkem CO2. Raudteevagunisse saab pakkida sama tihedalt „kaupa“, kui reisiaeg on võrreldav. Tähendab, rong peab liikuma küllalt otse ja kiiresti (600–800 km/h ja pluss). Soomlased pakuvad Helsingi–Tallinna liinile juba praegu 1600 km/h. Selliseid kiirusi saab arendada vaid torus.

Kuidas ehitada?

Kahetoruline tunnel algaks Tallinnast lääne pool, Helsingi „toru“ läheduses. Sinna tuleks ka metroojaam, mille kaudu reisijad ja „rahakotid“(turistid) maapinnale veetakse. Jaamade ehitamisel tuleb silmas pidada, et tulevane põlv saaks kaubajaama kuhugi paigutada. Tunnel kulgegu otsejoonel (ortodroomil), arvestades Maa kuju, võimalusel merepinnaga paralleelselt. Meteoriidikraatrite kohal Lääne-Eesti madalikul olgu „torud“ mastidel ja viaduktil. Suurlinnastumise-vastase sammuna toimugu reisijate pealelaadimine sõidu ajal, nt kiirusel 100 km/h, hiljem 300 km/h, küljelt põkkuvast etteveobussist, või tagantpoolt, kui pöörmete konstruktsioon et häiri kiirust 600 km/h. Näiteks tuleb „Balti Leegile“ teha etteveoraudteed Pärnust, Haapsalust, Mõisakülast, Raplast (juba on olemas) jne. Saab laadida ka parajaid kaubakonteinereid, aadressi järgi ja automaatselt, samuti kui pagasit ja posti.

Esimeseks kümneks aastaks oleks kaubaveo võimalusi küll, ja rohkemgi veel.

Veojõud tekitataks

loomulikult elektri abil. Lineaarmootorit on uuritud TPI-s, elektromagnetvälja padi on kasutusel ammu. Gravitatsioonivälja kasutuselevõtt jääb järeltulevatele. põlvedele. „Toru“ mõte on selles, et saab kasutada ka pneumaatika saavutusi; on ju tölplaslik pressida õhku enda ees asjata, las ventilaator/kompressor pressib sellega vastutulijat tagant ja vaakum imeb sind edasi. Selleks vastaku tunneli ristlõige ja vagunite kuju või lisaseadmed „Riia Leegis“ liikumise vajadustele.

Aga „torutranspordi“ kasutamise esmane tähtsus on selles, et Eestimaa jääb tükeldamata järjekordse ENSV haldusjoonega. „Teiste riikide“ kodanikud, keda triipkonnakaitsjad kindlasti ägedalt kaitsma asuvad, jäävad rahule. Tänu sellele päästetakse ka tuhandeid hektareid põllumaad, tuhanded eestlased saavad jääda rahus oma vaarisade kodudesse, konnariik kaitseb teiste metsaasukate riike putukate eest, seenteriik jääb lõhkumata, jne.

Kokkuvõttes: inimeseloom ei saa iseennast raudteerelssidega hukata.

Ette tuleb raskusi

Suurim raskus on maha tallata ultraliberalistlike reformarite „vaadet“: „ei mina pea midagi tegema; jagan seda, mis on“, värdjalike tagajärgedeni jõudnud rahapõhist mõtlemist ja vaesust. „3,9 miljardit“ aitab neid tõhusalt. Suur osa sellest tuleb ju oma taskust juurde panna ja siis Eestist välja toimetada, sest „kõik vabadused ja õigused vööramaa globaliseerunud ärikatele“ -- teiste riikide hüvanguks. Betoonliiprid tuleb osta Poolast, sest Eesti tsemendile vee ja kruusa lisamine on „natsionalistlik protektsionism“ (M. Laar), relsid Hispaaniast, keevitajad tuua Bulgaariast ja insenerid Libeeriast, et nendele kõrgemat palka maksta. Omadele ei või, sest siis välisinvestor (globaliseerunud korruptant) ei tule Eestisse (A. Ansip).

On tõsi, et haridussüsteemist sai haridusminister Lukas jagu. Tagajärg: ettevõtjal pole tööjõudu, koolilõpetanul pole töökohta. Aga veel on elus mäeinsenere, vesiehituse spetsialiste, kõik raudteeinseneridki pole veel mullas, geoloogi peaks ikka üles leidma, keevitaja saab ju mõne nädalaga „valmis“, kui näidata praegustele poistele meest, kes oskas Eestis kokku keevitada nii kosmose- ja allveelaevade ning nende tuumareaktorite osi kui ka põlevkivikatlaid, raudteerelsse, viaduktivaiade armatuuri.

Arutelu tulemusena peaks võitma

eestlase loomulik, ressursipõhine mõtlemine: koostöös Läti raudteelastega ehitada Lääneraudtee tunnelisse ja viaduktidele (vähemalt) kuni Riiani. Leedu ei ole Eesti -- talumajad „vedas Stalin traktoriga kokku“, ruumi on rohkem. Leedukatel on raudteeliin (muldkeha) kuni Kaunaseni juba valmis, vaid relsside nihutamine on jäänud. Veidike veel, ning ongi Leedu ja Poola relsid põkkumas.

Selleks tulebki maha tallata („Ei mina pole midagistki teinud, jagan seda mis on“) tülinorijad ja „jobud“ kõrvaldada. (Piisab „saavutusest“, et ilus eesti sõna „jobu“ maailma ajakirjandusse jõudis.) Ja hakata ehitama: teha kriips kaardile ning panna Eesti koopa- ja tehnikahuvilised poisid „Ukrainat abistama“. Ukraina tunnelipuurimistehnika ehitajad näitavad tasu eest oma masinaid. Kursuste käigus saab kuu aega praktikat tunneliehitajate juures maa all. Sama ajaga peaks Eestisse ostetavad masinad valmis olema. Ukraina instruktorid on Eestis töötamiseks alati valmis, samuti kui Eesti autojuhid „raudteerajamissaadusi“ maa alt välja vedama...

JAAK TOOME, Põltsamaa vald, Jõgeva maakond

Jaga |