Valikud eurovalimiste eel

MARTIN HELME,      11. veebruar 2004


Kas valimisaktiivsus juunikuistel Europarlamendi valimistel saab olema alarmeerivalt madal või mitte, sõltub sellest, kas valijatel on reaalseid valikuid.
Kui valijatel on võimalik valida ainult jõudude vahel, kes esindavad euroentusiastlikku vaadet ja kemplevad omavahel üldsõnaliselt selle üle, kas EL on hea või väga hea, pole ju mõtet valima minna neil, kes soovivad kuulda reaalseid lahendusi ja meie seisukohti värske liikmesriigina. Lisaks seisukohale soovivad inimesed ka reaalset valikut.
Kohe pärast liitumisreferendumit oli selge, et kõik parteid soovivad meelitada enda poole vähemalt osagi neist valijatest, keda võib mahutada veniva mõiste "euroskeptik" alla. Ükskõik, kas sa hääletasid vastu, või andsid oma poolthääle vaevatuna kõhklustest ja murelikkusest, hääletamas tahaks ju käia ka tulevikus. Seda mõistavad planeerijad parteide juures ning pole imestada, et isegi elu-läheb-paremaks Res Publica on hakanud usinasti rääkima rahvusriikide Euroopast ning vannub, et ta kaitseb Eesti huve.

Poliitikas maksab usaldatavus

Res Publica võib ju vanduda, et kaitseb Eesti huve, kuid kas seda juttu saab uskuda? Ega vist, kui usaldatavust mõõta sõnade ja tegude ühildatavuse järgi. Seepärast tulekski teha Europarlamendi valimiste eel pisut ajugümnastikat ja otsida üles kõigi kandidaatide aastatagused seisukohad ning võrrelda neid eelseisvate valimisplatvormidega. Kui seisukohad on silmanähtavalt muutunud, nii nagu me võime Res Publica puhul öelda, pole tegemist usaldusväärse platvormiga, sest üheselt on selge - tõde on see, mis sobib antud hetkel kõige paremini.
Mõõdupuuna võiks vaadata parteide igapäevaseid otsustusi, et näha, millist poliitikat need reaalselt ajavad, teisisõnu, kas oma sõnadele katet antakse. Selge on see, et reaalsetes hääletustes ja kokkulepetes ei tegele praegune koalitsioon Eesti huvide kaitsmisega, vaid käsulaua täitmisega Brüsselist.
Üldiselt, skeptiku vaatenurgast vaadates on praegusel hetkel Eestis siiski vaid kaks parteid, kes võivad mingilgi moel pretendeerida eurovastaste (või skeptikute, või nimetage, kuidas tahate) häältele. Üks on Keskerakond, kelle kongressi otsus on julgustav märk sellest, et sõltumata mõnede tuntumate juhtpoliitikute seisukohtadest on partei liikmeskond ja ka valijaskond selgelt skeptiline. See tähendab, et ideoloogiline kannapööre on väga ebatõenäoline või vähemalt väga raske ja lõikaks ränka lõivu toetusprotsentidelt.
Teine on Rahvaliit, kelle programmilised seisukohad ja tuumikvalijaskond on samuti selgelt skeptilised, eriti selle meelsuse taustal, mis Brüsselis prevaleerib. Kaalu lisab ka suhteliselt skeptiline valimisplatvorm enne aastataguseid parlamendivalimisi ning mõnede tuntud parteilaste vaieldamatult skeptilised seisukohad. Rahvaliidu usaldatavuse teeb nõrgemaks kogemus, et neil puudub moraalne südikus oma skeptilisust tunnistada ning selle juurde jääda ka siis, kui neile survet avaldatakse. Nii juhtuski, et suvel asus Rahvaliit üheselt jah-poolele, ent on tänaseks kaldunud skeptilisele poolele.

Vastata tuleb reale küsimustele

Muidugi ei keerle Europarlamendi valimised vaid küsimuse ümber, kas meile meeldib või ei meeldi EL ja kuhu see läheb. Kuid see annab õige taustsüsteemi valimisplatvormi lahkamiseks.
Vastata tuleb ju tervele reale küsimustele. Kui palju suudab üks või kaks partei saadikut Europarlamendis üldse saavutada? Ei maksa ennast petta arvamusega, et kuus eestlast hakkavad seal ühiselt Eesti asja ajama. Pigem on nendel kuuel saadikul seitse arvamust. Nii või teisiti, teadmine, et meie saadikud omavad nullilähedasi võimalusi protsessi mõjutada 730-kohalises institutsioonis, millel ELi struktuuris on niikuinii pigem PR-funktsioon ja väga vähe võimu, aitab seada realistlikumaid eesmärke ja hoida ära lennukaid, katteta lubadusi valijatele.
Minu arvamuse kohaselt on Europarlament eelkõige võimalus saada hoiatavat eelinfot poliitilistest plaanidest ja algatatud regulatsioonidest, mis meid paratamatult tabavad. Võimalus neid plaane muuta või ära hoida on, nagu öeldud, nullilähedane. Selge see, et eelkõige täidaks hoiataja rolli opositsiooni ridadest tulija.

Parteidel puudub oma poliitika

Kuid Europarlamendi valimised on olulised ka selle tõttu, et kõik Eesti parteid peavad lõpuks ometi välja töötama ja esitlema oma europoliitikat. Antud hetkel puudub enamikul parteidel seisukohtade pakett, mida võiks poliitikaks nimetada (erandiks tuumikeuroopa ja paduföderalismiga samastuvad Mõõdukad). Keegi võib ju väita, et ta pooldab rahvusriikide Euroopat, kuid seni, kuni ta ei seleta lahti KUIDAS, ei ole tegemist millegi muu kui sõnavahuga. Lisaks selgelt siduvate seisukohtade esitamisele peavad parteid välja ütlema ka selle, kuidas nad kavatsevad tegutseda ühe või teise ennustatava arengustsenaariumi puhul.
Parteid peavad ütlema, kas nad toetavad ELi põhiseadust sellisel kujul, nagu see praegu on (ja ilmselt kosmeetiliste parandustega selliseks ka jääb). Igaüks, kes toetab ELi põhiseadust, ei saa enam väita, et seisab rahvusriikide püsimajäämise eest - need kaks asja välistavad teineteist. Samuti peavad parteid välja ütlema, kas nad pooldavad ELi põhiseaduse panemist rahvahääletusele. Referendumi välistamine või vastusest kõrvale hiilimine ei näita taas midagi muud kui leppimist tõsiasjaga, et mitte eesti rahvas ei valitse enam Eestit, vaid poliitikud ja ametnikud. Referendumist keeldumine näitab, et rahvusdemokraatia on maha kantud.

Probleemid surveta ei lahene

Kahtlemata huvitab valijaid ka parteide suhtumine Eesti kroonist loobumisse. Krooni säilitamise plussid ja miinused on täielikult läbi lahkamata ja igaüks, kes väidab, et me ei tohikski teemat arutada, kuna euro on paratamatu, peaks ennast kurssi viima Rootsi kogemusega.
Muidugi huvitab inimesi seegi, kuidas edasi tegutseda olukorras, kus naivistlikud lootused probleemide lahenemiseks Venemaaga ennustatult hoopis keerulisemaks muutusid. Kuidas kavatseb Eesti reageerida, kui pärast 1. maid topelttollid edasi kestavad? Milliseid samme kavatsevad parteid astuda, et avaldada survet nii Brüsselile kui Moskvale. Usk, et probleemid lahenevad iseenesest, ilma surveta, ei ole ennast õigustanud.
Juhul kui Eesti parteid võtavad Europarlamendi valimisi võimalusena välja töötada oma sisuline europoliitika ja seda rahvale esitleda; juhul kui eri parteid esindavad eri seisukohti, mis erinevad omavahel põhimõtteliselt, mitte kosmeetiliselt/retooriliselt; juhul kui meedia võtab asja tõsiselt, mitte ei tegele oma favoriitide promomisega ja juhul kui Brüssel ei sekku meie siseriiklikku protsessi oma marionettide toetuseks, tasub igal inimesel kindlasti valima minna. Juhul kui.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)